Inspiratsioon läbi sõnade ja kirjutamise

Kirjutasin vahepeal inspiratsioonist, tegin seda võrdlemisi filosoofiliselt. Seekord lihtsalt tsitaat (laenatud:)) raamatust Wonderbook, alapeatükk Inputs for Inspiration:

[...] your imagination feeds on almost anything, like the most greedy of omnivores, and anything can become narrative. [...] Which is to say, if you reward your imagination by writing down your ideas and exploring them, even the slightest little fragment, your imagination will reward you with a more or less continuous stream of ideas. If you turn off or blunt the enthusiasm of your subconscious for engaging in creative play, the stream can dry up.
(lk 17-18) 

Ja:

The somewhat frightening and heady truth is that when you are in a certain mode of waking dream, of deep and sustained thoight about your story, your mind can transform anything into your current project and make it work.
(lk 20) 

Just: pisikesed sammud on niivõrd olulised! Ja kui õpid käima, jooksma, siis korraga üllatud, kuivõrd kõrgele nad sind tõstavad... ja ühel hetkel avastad, et oled lainel:)

The imagination is infinite - it can encompass all you want it to encompass, if you let it. Everything we see around us, whether functional or decorative, once existed in someone's imagination. Every building, every fixture, every chair, every table, every vase, every road, every toaster. In fact, the world we live in is largely a manifestation of many individual and collective imaginations applied to the task of altering preexisting reality. So the question becomes, How can you position yourself to dream well?
(lk 40) 

Teksti kõrval on raamatus järgnev pilt:

From the collection of Myrtle Von Damitz III, a note card by Cassandra N. Railsea (1970). A scene sketch for Railsea's novel The Incredible Sex Life of Boggie Crisper (1971). 

Ma pole küll teab-mis sulesepp (ehkki mõni vaidleks ehk vastu), eriti viimasel ajal, AGA mingi kirjutamispisik on siiski sees... võib-olla olen liialt perfektsionist ja seega ei taha kirjutada enne kui idee on peas piisavalt laagerdunud. Sellegipoolest: raamatus on vahva sõnastus nende kohta kes ei saa ilma kirjutamata:

I couldn't bear it anymore. I stopped writing. I shut up. It's the closest I've yet come to feeling dead.
(lk 36; by Matthew Cheney; artikkel pealkirjaga Writer's Block) 

P.S. Avastasin, et see raamat on siin (pisut teistsugune, aga sisu näib olevat sama) pdf kujul täiesti saadaval. Täiesti huvitav lugemine!

Jumalad, surm ja elu

Ma pole siia jupp aega miskit kirjutanud, aga see ei tähenda, et ma muidu asjadega ei tegeleks. Nii et tasapisi ja aeg-ajalt siiski jagan miskit kui on õige aeg. Täna tuli mõtteid mida mõtlesin, et võiks jagada ning märksõnad on postituse pealkirjaks.
Hakkasin huvipärast Game of Thrones'i vaatama (tegelikult paras aja raiskamine, aga vahelduseks miks mitte) ning esimese hooaja kuuendast episoodist jäi silma selline suurepärane mõte:

Videoklipina:

- Do you pray to the gods?
- The Old and the New.
- There is only one god, and His name is Death. And there is only one thing we say to Death: "not today".
―Syrio Forel and Arya Stark


***
Ning teisena kuulasin ööülikoolist Ly Seppel-Ehini loengut "Heast enesetundest". Teab-mis vaimustuses sellest ei ole, aga kirjutasin ümber ühe mõtte mis on mu meelest lihtsalt ilus:

Saa kõikide inimestega nii hästi läbi, kui see ennast salgamata on võimalik. Räägi oma tõekspidamistest rahulikult ja selgelt. Ja kuula ise teisi, ka rumalaid - neilgi on oma lugu rääkida.
Jää ikka iseendaks. Ära ironiseeri armastuse üle, sest tuisu ja tuimuse vastu on see nagu igavene rohi. Tervest enesedistsipliinist loobumata ole enda vastu leebe. Sa oled universumite, maailmakõiksuse laps, mitte vähem kui puud ja tähed, seepärast ela rahus jumalaga, olgu ettekujutus temast milline tahes.
Ja millised ka on sinu teod ja püüdlused, kesk elukära ja segadikku, säilita rahu oma hinges. Ole terane ja püüa olla õnnelik, olgu ettekujutus temast milline tahes. 

Ly sõnul pärinevat see 17. sajandist, kuid lähemalt uurides tuleb välja, et siiski 20. sajandist:
https://en.wikipedia.org/wiki/Desiderata

Selleks korraks kõik.

Järgmise korrani ja olgem tugevad!
:)

taasNÄGEMINE!

Eelmise postituse jätkuks: sain täide viia selle, mida tahtsin täide viia möödunud laupäeval. Teha trenni.
Ausalt, see on ülim tunne. Üks mu "kiiks" on olnud see, et ma pole sisuliselt kunagi teinud midagi välise keskkonna mõjul ja teeksin suht kõike ka (no mingit piirangud ühiskond siiski seab, eksole) siis kui elaksin nt üksikul saarel. Sama käib trenni kohta. Mulle on enam-vähem absoluutselt mõistetamatu ja sisu poolest vastumeelne see, kui tehakse miskit millegi-kellegi jaoks ja kui seda ise ei naudita. Säärane tegevus on justkui kest ilma sisuta, aga sisu on alati olulisem kui kest.

Oluline ongi teha tundega, ja isegi kui seda teha vähem või alustada vaiksemalt: hea ja jõuline emotsioon on oluline ja kõige alus ja justnimelt see määrab selle, millised reaktsioonid toimivad ajus ja kehas tervikuna - ja justnimelt see on miski, mis loob vundamendi.


*
Mõtlesin seda sõnastada ka kui omamoodi "taassündi" või "uuestisündi" (võrreldes tundega mida eelmises postituses kirjeldasin), umbes aasta eest mõtlesin sedalaadi kogemuste sõnastamise peale ja mõtlesin välja, et taasNägemine on täpsem: keegi pole iial surnud, et võiks uuesti sündida, pigem õpitakse uuesti nägema ja uue pilguga vaatama. Uuesti nägemine on ehk isegi täpsem - uue pilguga, sest iga pilk on uus kui ise tunned ja näed vaadates, et miskit on muutunud.

Lõpetuseks: Bruce Lee on endiselt üks mu eeskujusid ja sattusin sellisele videole:

Temast kumab minu arvates igal sammul läbi see enesekindlus ja jõud mis kannab sind edasi siis kui sul on selleks enesekindluseks põhjust. Iseenese ülehindamine on alati ohtlik, AGA kui oled tõepoolest tundnud ära oma tee, käinud mööda nii kuristikke kui kive, tundnud vastandeid ja õppinud tundma erinevaid pooluseid, ja oled ühel hetkel leidnud enda jaoks õige, siis pole kahtlusel enam mõtet ega asu - sellisel juhul ei anna kahtlus kunagi midagi juurde, vaid vastupidi, võtab ära.
Nagu öeldakse: see, kes usub, et ei suuda, ja see kes usub, et suudab - mõlemal on enamasti õigus!

Ja palun siin mitte valesti mõista: see pole uhkus või upsakus, vaid enesekindlus. Enesekindlus võtab rõõmuga vastu kriitikat ja "vaenlasi", et vastupanust ja oma nõrkusest õppida. Enesekindlusel pole vaenlasi, sest enesekindlus ei karda kriitikat, vaid armastab seda. Enesekindlus armastab kõike ja kõiki, on avatud ja muutub vastavalt iseenda vajadusele, samas oma sisimas jääb samaks ning teda jääb saatma teadmistahe.

Elame vaid korra, parem siis juba uskuda. Igal sammul. Pessimistid-realistid olla üldjuhul täpsemad, optimistid kipuvad tihtilugu eksima, aga justnimelt uskumine ja optimism ning sellest tulenev jõud on see, mis paneb elu särama ja lööb sädemed lõkkele. Ja tuld on tarvis, et nii mõnigi hoone võiks puruneda ja uued hooned selle najale kasvada. See uus hoone on tempel, nii kehas kui vaimus, ja justnimelt see:

  kasvatab tiivad,
  seejärel juured
  ja tõuseb lendu

sest tõeline vabadus peab saama alguse vabast vaimust, käima läbi raskustest, AGA vundament peab olema ehitatud mitte sunnist, vaid iseenda tahtest.
Seepärast on Nietzsche enda kohta öelnud, et on "heroilise natuuri vastand": ta ei pinguta, ta ongi selline - "Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi vaeva näinud - minu elus ei saa tuvastada mitte mingeid heitluse jälgi". Selline inimene on vaba. See ei tähenda allutamist või allutatust, vaid armastust; mitte vägivalda, vaid vabadust - vabat tahet iseendas liikuda sinna, kuhu jõud ja isiklik tahe suunda näitab. Õppida, kasvada, ja seejärel - kui vähegi võimalik - jagada ja anda ära nii palju kui võimalik.

Ma arvan, et see on inimeseks olemise suurim potentsiaal ja väljakutse.


**
Ning (tehes temaatikas pisut kannapööret) keda huvitab inglise-prantsuse keele iseseisev õpe, siis vaadake SIIA. Kuulsin sellest juba aasta-paar tagasi, kuid nüüd avastasin, et veebis olemas. Väidetavalt saab sellega u 200 tunni jooksul keele enam-vähem lugemistasemel ära õppida:

[...] peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa!

Mu pr keel on nii ja naa ning kui ei praktiseeri, siis kipub üht-teist kaduma. Igaljuhul olen ka selle taas kätte võtnud ja kui päris lugemistaseme juba vabamalt kätte saab, siis on edasi juba lihtsam. Õppevariante on muidugi mitmeid (nt filmid, ehk ennekõike lugemine). Kui otsida nt youtube'ist märksõnadega "learn languages fast" saab ka kahtlemata mitmeid häid nippe. Olen neid pisut uurinud, aga pole kaugeltki spetsialist. Eks ennekõike peab olema sügav huvi ja selleks aega varuma.
Siin on päris häid mõtteid.

Praegu taaskord kõik.
Järgmise korrani!

vahemõtteid

Ei, ma ei ole kusagile kadunud. Pidevalt tekib uusi mõtteid ja uusi avastusi ja tihtilugu võtan endale aega ja otsin sobivat hetke, mil neid jagada ja mil on tunne, et mul on midagi öelda.
Tunnen, et mu blogipostituste sisukvaliteet võiks oluliselt parem olla. Seda eriti viimasel ajal. Lõppude-lõpuks peaks mu blogi olema inspireeriv, innustav ning häid nippe pakkuv, mitte lihtsalt ja "ainult" teab-mis muljete jagamine. Vähemalt mu enda visioon on selline.

Igaljuhul miskit on justkui muutumas... muidugi paremuse poole (ja mitte, et varem halvasti oleks olnud, aga alati saab ju paremini). Ideid jätkub ja järgmise postitusega läheb ehk pisut aega, aga tahan kirjutada midagi konkreetsemat ja/või sisukamat.

***
Praeguse nädala lõpu kohta muidugi see naljakas lugu.
Plaan järgmine: laupäeval olla "asjalik" (mitte, et ma muidu ei oleks, aga vabal päeval on eriti mõnus võtta viimast!): teha taas trenni, lugeda, õppida pr keelt... - ühesõnaga tegevust leidub ja prioriteedid olen enda jaoks tegelikult selgeks mõelnud.

Reaalsus oli reede õhtul/öösel vastu laupäeva aga selline:

Ei, aga midagi pole öelda, vahelduseks oli tore ja seltskond super. Ainult mis te ise arvate, kas tegin hommikul trenni...? Haa!
Parem jätan selle vastamata. Igal juhul ma üha vähem mõistan neid, kes on pidevalt joobes - sest need hommikud on ju õudsed ja minul on küll säärasest kraamist praegu mõneks ajaks isu täis.
Ei, mitte, et ma teab-mis karsklane oleksin. Vein on vahel tore (ja Vana Tallinn piimaga - suht kange, aga maitselt hea!), aga minu puhul juhtub selliseid asju pigem harva. Ja see on tore. Vahel on tore.

Kui aga natuke liiale minna, siis mis tunne on hommikul...?
Ma ei kahetse peaaegu kunagi midagi, AGA ometi justkui kogu kehaga tunnetan seda mürki mis on kehasse sattunud ja naudin igat sekundit kui jõuvarud ja energia hakkab taastuma!
Siin ei ole midagi uut, aga kui vähegi enda tervise eest hoolt kanda ja ka füüsilist tervist arendada, siis on selliseid asju eriti selgelt tunda.
Ja seda enam tajusin teatavat mõnusat jõudu endas ja see on jõud, mis vahelduva eduga aastalt aastasse kasvab ja selle jõu kasvatamine ja üldse suht kõige vastu huvi tundmine on mind nüüdseks u 10 aastat huvitanud ja olen sedalaadi asja uurinud; ja pidevalt midagi muutub, tihtilugu avastan asjale hoopis uue nurga, jne. Ja nüüd tundub, et ka ise olen ehk isegi mingi suurema muutuse lävel. Ma loodan:)

Kusjuures Elliottil vist viimasel ajal midagi sarnast toimumas, ehkki teise nurga alt.

Teate, need imelised hetked mil korraga mõistad, et Kõik on võimalik, ja tajud ja näed oma tegelikku potentsiaali ja tunned tohutut vabadust, et miski ei hoia sind tagasi!
AGA see tunne võib küll olla, see teatav inspiratsioon, iseasi on seda reaalselt rakendada ning üks oluline märksõna on fookus. Seda eriti meie vilkuvate ekraanide ajastul, mis segajaid on liigagi palju.
Ja siis on hea lülitada kõik välja ja nautida mõnusat keskendumist. Selliseid "saarekesi" on mu meelest oma päeva hea ja oluline tekitada. Kes nt mediteerib (sellele pole ma endiselt veel väga pihta saanud: st mõistan, aga pole väga kogenud), kes loeb raamatut, läheb lugema, jooksma, või võtab lihtsalt enda jaoks aja maha. Kui sedalaadi hetki enda jaoks ei õnnestu tekitada, siis on mu meelest elu ja ühiskond sind endaga kaasa viinud ja sinu üle kontrolli saavutanud, mitte aga vastupidi.
Sestap ongi oluline hoida teatavat selget pilku, näha tervikut ja ühtlasi ka hetke.

Seekord sellised mõtted ning lõpetan postituse ühe Alan Wattsi videoga mille sisu mulle päris meeldib:

Järgmine kord loodetavasti-eeldatavasti juba asjalikem, konkreetsematel ja sisukamatel teemadel! Ühtlasi olen mõelnud, et võiks siit-sealt ka rohkem pildi ja miks mitte video-audiomaterjali lisada - st võtta eraldi ka blogi jaoks aega ja muuta seda sisukamaks. Eks näis. Üks on aga kindel: vaimu kasvatamine jätkub, kasvõi tasapisi, aga samm-sammult püüan/püüame avada uusi mõtteid ja uusi (mõtte)maailmu ning kogemusi...:)

P.S. Oma raamatuhakatisega tegelen ka tasapisi ja loodan, et aasta lõpus või järgmise alguses olen siiski esimesed paar-kolm peatükki enam-vähem valmis saanud ja miks mitte neid siin jagada.


Sisust lühidalt:
I osa algus 
1. Sissejuhatus (u raamatu 2-3 lk)
2. Sissejuhatav ja ülevaatlik peatükk: ajaloolisi vaateid (muuhulgas) 17. sajandi Inglismaale ning teatava paradoksaalsuse kirjeldamine;
3. Johannes Kepleri mõtteradadel (esimene sisulisem peatükk)
4. Kvantfüüsika ja 21. sajandi situatsioon (üleüldiselt; olgu öeldud, et kvant-temaatika on üsna ära leierdatud ja tihtilugu koguni kuritarvitatud (ennekõike esoteerika poolt), minu eesmärk on olla teaduslikult täpne ja KUI sellest kunagi aastate pärast peaks asja saama, siis võimalusel lasen ilmselt asjatundjatel vastavad peatükid üle kontrollida, et faktivigu ei oleks)
***
I osa keskpaik ja teema-arendus
5. ... "Elu imelisus" ja "ime" definitsioon; "Võimalikud maailmad", jne
- esimese poole eesmärk on luua kontekst ja heita pilk sellele, et kus ja mis ajastul me elame ja et miks see on imeline aeg; ning teise poole eesmärk oleks keskenduda küsimusele "kuidas?" ehk n-ö 'vaimu kasvatamise' pool. Esimest poolt võiks kirjeldada sõnaga "teadus" ning teist sõnaga "teadvus", ehkki vähemalt minu arvates on need omavahel oluliselt seotud ja läbi põimunud.
Olen ses mõttes perfektsionist ja võin ühe pisikese lause kallal kaua jännata (seda blogi kirjutan võrdlemisi chillilt, ehkki, tõsi, võiks olla korralikum) ja ilmselt kirjutan seda veel palju-palju üle, aga protsess on tore ning ühtlasi on mul tunne, et mul oleks miskit uut öelda, nii et... vaatab kuidas sellega läheb:)

Lõpetuseks üks ilus laul:

luuletus

* 

Iga silmasära 
iga südamest tulev sõna 
ja äratundmise naeratus 

koduukse lävel 
hooliva kallistuse ootel 


** 
Olen, helisen ja unelen 

kasvatan tiivad 
seejärel juured 
ja tõusen lendu 


*** 
Sa 
mu isiklik kodu 

mu päeva- ja ööhoidja 
õhtu- ja hommikusoojus 

ja tahe 
maailma päästa. 


2015 

Teadlikkus ja uskumuste kaks palet

Tegelikult oleks palju kirjutada, kuid keeruline leida sõnu. Kogu neid sõnu ja uurin ja puurin ja kui õige hetk, eks siis kirjutan. Aga täna tahtsin lühidalt kirjutada teadlikkusest ja uskumise kahest viisist (ma pole kindel kas "pale" on õige sõna). Nimelt täna tabas mind üks arusaamine. Olen seda ammu intuitiivselt tundnud ja nõnda käitunud, kuid täna tekkis lõpuks tunne, et ehk oskan seda ka sõnadesse panna. Seda saab jaotada kahte osasse ja minu arvates võiks see olla iga vähegi "vaimsema" elutee alus.

1) Teadlikkus 
Teadlikkusest on räägitud palju ning selle põhiline kuju on: tunneta iseennast. Mingis mõttes algab kõik iseenda usaldamisest ja tunnetamisest. Tegelikult on seda keeruline kirjeldada, sest kõik on nii-nii seotud, nii sisemine kui väline (kes kasvab huntidega, see ei saa tundma inimlikkust - puht teaduslik fakt ja sääraseid näiteid on täiesti olemas): lõppkokkuvõttes vajab inimene inimest. Seda eriti elu alguses ja ma ise usun, et alati.
Niisiis, mida mõelda teadlikkuse all? Tähelepanu ning antud juhul võiks selle vastandiks olla alateadlikkus. Osho sõnul: "[...] if you are familiar with the situation, you will not be aware of it." (Osho, The Chakra Book, lk 55)

Ning kui siia juurde võtta ka juhtnööri: Kui miski tundub huvitav ja veenev, siis alati uuri ja õpi tundma ka selle vastandit! - kui seda tõeliselt suudad, siis oled sa tugev, kartmatu, kindlate juurtega (mis on ühtlasti teatavaks juuretuseks, sest see juuretus ning kindlameelsus on justkui "teisest ilmast", ometi päirneb siit ilmast, see ongi teadlikkus) ning ennekõike vaba ja avatud. SEE on minu meelest absoluutselt igasuguse teekonna algus ja tõeline algus.
Sellest lähtuvalt ei saa teekond olema lihtne, sest alati kui oled võtnud ühe suuna, siis tihtilugu on tarvis astuda mõni samm ka vastassuunas. Seejärel tihtilugu ilmneb teatav kesktee. Ühel hetkel oled sa äärmuslik materialist ning soovitavalt õpid seda tõeliselt tundma ja tunnetama; järgmisel hetkel leiad end süvenemast "vaimsesse" maailma. Kes on algusest peale süvenenud vaid ühte, siis selle kohta ütleks: kuidas sa saad öelda, et seda tõeliselt tunned kui sul pole võrdlust? Siinkohal pidagem meeles, et inimmeel võib olla petlik ja ma ise leian, et inimmeelest tihtilugu ei piisa, tarvis on ka objektiivsemat teaduslikumat pilku (küllaga on juhtumeid kus inimesed on oma tunnetuses eksinud; võtkem näiteks tunnistajad kõiksugu kriminaaljuhtumites; lõpetades erinevate religioossete uskumustega).

Need kaks momenti on justkui ühe olulise mündi kaks poolt: õpi üht asja tundma, kuid seejärel on oluline hüpata tundmatusse, et vaadata asja uuesti uue pilguga. Täna on see hakanud mulle rohkem kohale jõudma, seda ka igapäevases elus: niivõrd palju asju teeme ju alateadlikult ega märka, et seda teeme - jalutades asetame ühe jala teise ette; välja minnes sulgeme automaatselt ukse ega pane seda enam tähelegi, jne. Kõigest ei saagi ega peagi teadlik olema, aga olen aru saanud, et teatav teadlikkus on tegelikult elutunnetuse võti. Elad ju kõige enam siis kui tunned end elavana. Seepärast on ülimalt hea tihtilugu ka trenni teha või üldse liikuda: keha täitub hapnikuga, meeled muutuvad erksamaks ja... teatavat vastupanu ning mugavustsoonist väljumist tunnetades sa oled tõeliselt hetkes ja ärkvel.

2) Uskumused 
Järgmine punkt puudutab uskumusi ja laiemalt võttes usku, et oled n-ö õigel teel. See on keerulisem teema ja ma pole kindel kui hästi seda praegu sõnastada oskan, AGA täna tabasin end mõttelt ja konkreetsemalt arusaamalt, et uskumusi saab olla kaht sorti: ühed viivad sind n-ö "tõest" eemale ja teised lähemale. Jah, tõde on suhteline, aga siiski... ja kas ikka on suhteline? Mulle tundub, et eelmist punkti arvesse võttes on siiski olemas meetod kuidas tõele natukenegi läheneda, isegi kui see tõde on puhtalt inimlik ja fabritseeritud (st mitte "tõde iseeneses").

2.1. Tervendav ja arendav uskumine näiteks see kui tõbisena usud enda tervenemisse ja seda tõeliselt siiralt uskudes tunnedki end paremini. Bruce H. Liptoni raamatut "Biology of Belief" (olin alguses eelarvamusega, aga otsige nt youtube'ist ja usun, et näete, et asjas on iva!) lugedes olen sellest üha rohkem aru saanud ning kontekstis: uskumine ja bioloogia. Iseenda hoiak ja mõtted on selle alus, et ühel hetkel saaksid teadvustada: kõik on võimalik!
See on justkui hoiak, mida on hea arendada ja elu aluseks võtta, et siis vapralt edasi liikuda ja ühtlasi olla elus õnnelik.

2.2. Ja siis on veel olemas eksitav uskumine, sest uskuda saab ju igasuguseid asju ja tihtilugu usutakse ka ilmselgelt valesid asju ning seda juba üksnes puht loogiliselt: kõik uskumised ei saa iial olla tõesed!
Uskumine on ju siiski teatav projektsioon, et "kuidas võiks olla" kui eristada seda teadmistest. Siinkohal on õige usk justnimelt usk, mitte aga teadmine: ma usun, et nii on ja nii läheb, ja ma pole selles päris kindel, aga see polegi oluline, sest teekond on oluline!
Siin tekibki tihtilugu oht, et uskumine kokkuvõttes pigem nõrgestab: sa ehitad endale keerulise ja tegelikult raskesti kaitsetava ususüsteemi, lähtud ainult ühest vaatenurgast ja kokkuvõttes surub see sind pigem raamidesse, mitte aga ei ava elu müsteeriume selle kõige laiemas tähenduses. Oluline on rõhutada igasuguse uskumuse laia ja tugevat pinnast - ja niipea kui kohtad vastuväidet, siis võta see rõõmuga vastu ja uuri, et ega vastuväitel tõepõhja all ei ole!
See võib kõlada lihtsalt, aga tõttöelda olen VÄGA vähe näinud ja kohanud tõeliselt avatud inimesi: nii-nii paljud arvavad end teadvat millest räägivad, aga on näha, et tegelikult pole asjaga kursis. Enamasti ollaksegi vaid ühes teemas kodus ja siis arvatakse, et selle tundmise näol teatakse ka kõike muud. Näiteid võiks tuua küllaga. Ühes asjas on inimene tõeliselt kodus, AGA mingist hetkest paneb täiesti huupi ja kriitika ei näi absoluutselt huvitavat. Ma ise püüan selle lõksu mitte sattuda: ja tunnistan kui ma midagi ei tea!
Mu meelest hea näide: vestlus Richard Dawkinsi ja 'father' George Coyne'iga. On näha, et viimane on tõesti oma uskumused ja seisukohad läbi mõelnud!
Teisalt jällegi: kas sellisel juhul ei lähe kaduma teatav siirus ja spontaansus kui hakata kõike nõnda uurima? Selle kohta ütleks: lõppude lõpuks on ju tegu Sinu maailmavaatega, eriti kui on tegu vähem või rohkem religioossete uskumustega, siis kuidas saab mitte olla ise huvitatud, et iseenda maailmavaate vundament oleks tugev!? Eriti kui minnakse oma maailmavaadet ja uskumusi levitama. Isolatsioonis olles uskugu minu poolest mida tahes:)
"Õige" maailmavaade, ma leian, peaks olema siiski ekspressiivne, väljapoole ulatuv, laienemist ihkav, aga samas ka sissevaatav ja parajalt endasse süüviv - mikro- ja makrokosmose omavaheline seos ja teatav harmoonia - mitte aga üks või teine äärmus.

*
Siinkohal on mu meelest siiski oluline roll ka teadusel: ma ei tea n-ö tavainimese üldpilti ja kuvandit teadusest/teadlastest, aga vähegi tõsiseltvõetavad teadlased on vägagi alandlikud: nad lähtuvad ainult sellest mida nad on välja uurinud ja on avatud sellele mida nad ei tea ning tunnistavad oma teadmatust.

Oluline on tunnetada tasakaalu sisemise ja välise vahel, iseenda subjektiivse tunnetuse ning objektiivse/üldtunnustatu vahel. Tihtilugu on see meeletult keeruline, AGA rahu ja kindlameelsust toob see kui lähtud justnimelt sellest esimesest punktist ning oled avatud - siis saad vähemalt olla kindel, et oled endast andnud parima. Samas elu on üürike ja säärane suhtumine ja süvenemine võib võtta meeletult aega ja olla või kujuneda koguni elu tööks, samas keda teema huvitab ja kellele meeldib ja kel on võimalust ning luksust kõiksugu mõtete üle pead mõlgutada, siis mu meelest - miks mitte. Muidugi elus on kõike ning leian, et elus peab olema ka parajalt praktilisust, lõbu, jne. Mida ma siin blogis tahangi propageerida on teatav tervikpilt, et oleks siit-sealt midagi võtta ja et leida selleks ka aega. See on mu isiklik ideaal, mu isiklik "kiiks".

Ja ideaalis võiks eelmainitu lähtuda kolmest-neljast valdkonnast/lähtepunktist:

1. (neuro)bioloogia - tegeleda elusorganismidega rakutasandil ning ühtlasi neurobioloogiaga, mis on siiani üks suurimaid müsteeriume ning seotud ka inimpsühholoogiaga ja sellega, mis teeb meist inimesed - st kui uurida elu, siis tuleks heita pilk ka bioloogia valdkonda;
2. filosoofia/vaimsus - heita pilk elule üldisemalt ning näha, et väga palju oleneb tõlgendusest jne - vaimsus kui selline mu meelest ongi ennekõike filosoofiline;
3. (astro)füüsika: heita pilk nii makro- kui mikromaailmasse. Ilma selleta jätab tervikpilt mu meelest alati soovida, ehkki need kaks äärmust on teatavasti nii-nii suured ja siiani alles avastamist vajavad valdkonnad, et üks inimene võib elu jooksul sellest ehk vaid aimu saada, aga usun, et see aim on meeletult oluline, et tunnetada meie kohta ses kummalises universumis:)
4. ajalugu - minu arvates väga palju algab ajaloo tundma õppimisest. Ka õpikutes - igal pool - alustatakse alguses ajaloost ja kontekstis, millest üks või teine "asi" on välja kasvanud.

Kui neid nelja aspekti pisutki tõesti avatud pilgu ja siira huviga uurida ja puurida, et leida oma "elu mõtet" või lähenemist või n-ö elufilosoofiat, siis mu meelest ei saa väga mööda panna. Tee võib olla käänulisem, aga see-eest ausam, õigem ja huvitavam ning laiem.


Seekordne tekst sai kirja pandud pisut kiirustades ja teine pool on pisut hägune (üldiselt tahaks asju paremini ja konkreetsemalt sõnastada), aga seekord siis sellised mõtted. Ja need vaid hetkemõtted. Inimene muutub pidevalt ja ma ei imesta kui aasta-paari pärast mõtlen hoopis teisi asju ja lähtun teistest "pidepunktidest".

Järgmise korrani! :)


P.S. Järgmisel korral või ilmselt millalgi lähema u kuu aja jooksul tahaksin kirjutada chakratest. Paljudele tuntud teema, aga mulle endale uus ja puht psühholoogiliselt hakkas mulle meeldima see seitsme chakra süsteem, kus saab mu meelest paralleele tuua ka nt bioloogilise evolutsiooniga. Olen küll mõneti kriitiline selle teema suhtes, aga puht ideetasandil on mõte ilus ja mu meelest on selles teatav iva ja heas mõttes poeetilisus. Eks siis juba lähemalt. Ühtlasi jätkan tasapisi neuroloogia temaatika lugemist ja sel teemal tuleb ka kindlasti postitusi.

***

Kõikjal, kus inimene puutub kokku motivatsiooni, inspiratsiooni, teotahte ja tegudega, näen ma sõna ja ennekõike metafoori ning poeesia olulisust. Ennast ületades muutub inimene kunstiteoseks: ta astub sammukese lähemale jumalusele, üleinimesele, saades kellekski, kelle olemasolu ja jõudu on võimatu kirjeldada, sest säärast inimest ei saa raamidesse suruda. Teda peab tunnetama, äärmisel juhul saab temast vaid luuletada, ja mis kõige olulisem: ta inspireerib!

See on jõud, mis liigub läbi igast takistusest, seetõttu peab ta olema parajalt abstraktne, aga ka parajalt konkreetne. Ta on tasakaalus. Ta on leidnud iseenda tugevaima külje ja rajanud sellest kindluse. See kindlus ei ole kivist, vaid see on segu vahast, savist ja veest: see on pandlik kui kõige paindlikum ja võimsam aine, mis rajab oma teed suunas, mille ta on ise valinud. See "aine" on Tahe! 

Ta on alati teel ja ta on alati kodus. Iga sammuga jõuab ta lähemale iseendale ja samas on ta alati päral. Ta eemaldub, ja samal ajal ta läheneb – kõiksusele, surematusele – elades läbi ja tunnetades sealjuures läbi igat sammu - 'aeg möödub ja on alati'. Ta ületab vastuolusid ja samas temas endas pole ühtegi vastuolu. 

Ta saab aru, et inimene on miski, mida peab pidevalt ületama - mis tahab, et teda pidevalt ületataks - ja et saada tuleb selleks, kes ollakse. Siin ja praegu. 

Sel hetkel pole see enam filosoofia, vaid see on midagi, mis asub teispool mõtet ja ometi on mõttest läbi imbunud. See ei ole meditatsioon. See on midagi vaevu sõnastatavat. Seda ei olegi tarvis sõnastada. 

See on olemine, mis asub kusagil inimese ja jumaluse piirimail.