luuletus

* 

Iga silmasära 
iga südamest tulev sõna 
ja äratundmise naeratus 

koduukse lävel 
hooliva kallistuse ootel 


** 
Olen, helisen ja unelen 

kasvatan tiivad 
seejärel juured 
ja tõusen lendu 


*** 
Sa 
mu isiklik kodu 

mu päeva- ja ööhoidja 
õhtu- ja hommikusoojus 

ja tahe 
maailma päästa. 


2015 

Teadlikkus ja uskumuste kaks palet

Tegelikult oleks palju kirjutada, kuid keeruline leida sõnu. Kogu neid sõnu ja uurin ja puurin ja kui õige hetk, eks siis kirjutan. Aga täna tahtsin lühidalt kirjutada teadlikkusest ja uskumise kahest viisist (ma pole kindel kas "pale" on õige sõna). Nimelt täna tabas mind üks arusaamine. Olen seda ammu intuitiivselt tundnud ja nõnda käitunud, kuid täna tekkis lõpuks tunne, et ehk oskan seda ka sõnadesse panna. Seda saab jaotada kahte osasse ja minu arvates võiks see olla iga vähegi "vaimsema" elutee alus.

1) Teadlikkus 
Teadlikkusest on räägitud palju ning selle põhiline kuju on: tunneta iseennast. Mingis mõttes algab kõik iseenda usaldamisest ja tunnetamisest. Tegelikult on seda keeruline kirjeldada, sest kõik on nii-nii seotud, nii sisemine kui väline (kes kasvab huntidega, see ei saa tundma inimlikkust - puht teaduslik fakt ja sääraseid näiteid on täiesti olemas): lõppkokkuvõttes vajab inimene inimest. Seda eriti elu alguses ja ma ise usun, et alati.
Niisiis, mida mõelda teadlikkuse all? Tähelepanu ning antud juhul võiks selle vastandiks olla alateadlikkus. Osho sõnul: "[...] if you are familiar with the situation, you will not be aware of it." (Osho, The Chakra Book, lk 55)

Ning kui siia juurde võtta ka juhtnööri: Kui miski tundub huvitav ja veenev, siis alati uuri ja õpi tundma ka selle vastandit! - kui seda tõeliselt suudad, siis oled sa tugev, kartmatu, kindlate juurtega (mis on ühtlasti teatavaks juuretuseks, sest see juuretus ning kindlameelsus on justkui "teisest ilmast", ometi päirneb siit ilmast, see ongi teadlikkus) ning ennekõike vaba ja avatud. SEE on minu meelest absoluutselt igasuguse teekonna algus ja tõeline algus.
Sellest lähtuvalt ei saa teekond olema lihtne, sest alati kui oled võtnud ühe suuna, siis tihtilugu on tarvis astuda mõni samm ka vastassuunas. Seejärel tihtilugu ilmneb teatav kesktee. Ühel hetkel oled sa äärmuslik materialist ning soovitavalt õpid seda tõeliselt tundma ja tunnetama; järgmisel hetkel leiad end süvenemast "vaimsesse" maailma. Kes on algusest peale süvenenud vaid ühte, siis selle kohta ütleks: kuidas sa saad öelda, et seda tõeliselt tunned kui sul pole võrdlust? Siinkohal pidagem meeles, et inimmeel võib olla petlik ja ma ise leian, et inimmeelest tihtilugu ei piisa, tarvis on ka objektiivsemat teaduslikumat pilku (küllaga on juhtumeid kus inimesed on oma tunnetuses eksinud; võtkem näiteks tunnistajad kõiksugu kriminaaljuhtumites; lõpetades erinevate religioossete uskumustega).

Need kaks momenti on justkui ühe olulise mündi kaks poolt: õpi üht asja tundma, kuid seejärel on oluline hüpata tundmatusse, et vaadata asja uuesti uue pilguga. Täna on see hakanud mulle rohkem kohale jõudma, seda ka igapäevases elus: niivõrd palju asju teeme ju alateadlikult ega märka, et seda teeme - jalutades asetame ühe jala teise ette; välja minnes sulgeme automaatselt ukse ega pane seda enam tähelegi, jne. Kõigest ei saagi ega peagi teadlik olema, aga olen aru saanud, et teatav teadlikkus on tegelikult elutunnetuse võti. Elad ju kõige enam siis kui tunned end elavana. Seepärast on ülimalt hea tihtilugu ka trenni teha või üldse liikuda: keha täitub hapnikuga, meeled muutuvad erksamaks ja... teatavat vastupanu ning mugavustsoonist väljumist tunnetades sa oled tõeliselt hetkes ja ärkvel.

2) Uskumused 
Järgmine punkt puudutab uskumusi ja laiemalt võttes usku, et oled n-ö õigel teel. See on keerulisem teema ja ma pole kindel kui hästi seda praegu sõnastada oskan, AGA täna tabasin end mõttelt ja konkreetsemalt arusaamalt, et uskumusi saab olla kaht sorti: ühed viivad sind n-ö "tõest" eemale ja teised lähemale. Jah, tõde on suhteline, aga siiski... ja kas ikka on suhteline? Mulle tundub, et eelmist punkti arvesse võttes on siiski olemas meetod kuidas tõele natukenegi läheneda, isegi kui see tõde on puhtalt inimlik ja fabritseeritud (st mitte "tõde iseeneses").

2.1. Tervendav ja arendav uskumine näiteks see kui tõbisena usud enda tervenemisse ja seda tõeliselt siiralt uskudes tunnedki end paremini. Bruce H. Liptoni raamatut "Biology of Belief" (olin alguses eelarvamusega, aga otsige nt youtube'ist ja usun, et näete, et asjas on iva!) lugedes olen sellest üha rohkem aru saanud ning kontekstis: uskumine ja bioloogia. Iseenda hoiak ja mõtted on selle alus, et ühel hetkel saaksid teadvustada: kõik on võimalik!
See on justkui hoiak, mida on hea arendada ja elu aluseks võtta, et siis vapralt edasi liikuda ja ühtlasi olla elus õnnelik.

2.2. Ja siis on veel olemas eksitav uskumine, sest uskuda saab ju igasuguseid asju ja tihtilugu usutakse ka ilmselgelt valesid asju ning seda juba üksnes puht loogiliselt: kõik uskumised ei saa iial olla tõesed!
Uskumine on ju siiski teatav projektsioon, et "kuidas võiks olla" kui eristada seda teadmistest. Siinkohal on õige usk justnimelt usk, mitte aga teadmine: ma usun, et nii on ja nii läheb, ja ma pole selles päris kindel, aga see polegi oluline, sest teekond on oluline!
Siin tekibki tihtilugu oht, et uskumine kokkuvõttes pigem nõrgestab: sa ehitad endale keerulise ja tegelikult raskesti kaitsetava ususüsteemi, lähtud ainult ühest vaatenurgast ja kokkuvõttes surub see sind pigem raamidesse, mitte aga ei ava elu müsteeriume selle kõige laiemas tähenduses. Oluline on rõhutada igasuguse uskumuse laia ja tugevat pinnast - ja niipea kui kohtad vastuväidet, siis võta see rõõmuga vastu ja uuri, et ega vastuväitel tõepõhja all ei ole!
See võib kõlada lihtsalt, aga tõttöelda olen VÄGA vähe näinud ja kohanud tõeliselt avatud inimesi: nii-nii paljud arvavad end teadvat millest räägivad, aga on näha, et tegelikult pole asjaga kursis. Enamasti ollaksegi vaid ühes teemas kodus ja siis arvatakse, et selle tundmise näol teatakse ka kõike muud. Näiteid võiks tuua küllaga. Ühes asjas on inimene tõeliselt kodus, AGA mingist hetkest paneb täiesti huupi ja kriitika ei näi absoluutselt huvitavat. Ma ise püüan selle lõksu mitte sattuda: ja tunnistan kui ma midagi ei tea!
Mu meelest hea näide: vestlus Richard Dawkinsi ja 'father' George Coyne'iga. On näha, et viimane on tõesti oma uskumused ja seisukohad läbi mõelnud!
Teisalt jällegi: kas sellisel juhul ei lähe kaduma teatav siirus ja spontaansus kui hakata kõike nõnda uurima? Selle kohta ütleks: lõppude lõpuks on ju tegu Sinu maailmavaatega, eriti kui on tegu vähem või rohkem religioossete uskumustega, siis kuidas saab mitte olla ise huvitatud, et iseenda maailmavaate vundament oleks tugev!? Eriti kui minnakse oma maailmavaadet ja uskumusi levitama. Isolatsioonis olles uskugu minu poolest mida tahes:)
"Õige" maailmavaade, ma leian, peaks olema siiski ekspressiivne, väljapoole ulatuv, laienemist ihkav, aga samas ka sissevaatav ja parajalt endasse süüviv - mikro- ja makrokosmose omavaheline seos ja teatav harmoonia - mitte aga üks või teine äärmus.

*
Siinkohal on mu meelest siiski oluline roll ka teadusel: ma ei tea n-ö tavainimese üldpilti ja kuvandit teadusest/teadlastest, aga vähegi tõsiseltvõetavad teadlased on vägagi alandlikud: nad lähtuvad ainult sellest mida nad on välja uurinud ja on avatud sellele mida nad ei tea ning tunnistavad oma teadmatust.

Oluline on tunnetada tasakaalu sisemise ja välise vahel, iseenda subjektiivse tunnetuse ning objektiivse/üldtunnustatu vahel. Tihtilugu on see meeletult keeruline, AGA rahu ja kindlameelsust toob see kui lähtud justnimelt sellest esimesest punktist ning oled avatud - siis saad vähemalt olla kindel, et oled endast andnud parima. Samas elu on üürike ja säärane suhtumine ja süvenemine võib võtta meeletult aega ja olla või kujuneda koguni elu tööks, samas keda teema huvitab ja kellele meeldib ja kel on võimalust ning luksust kõiksugu mõtete üle pead mõlgutada, siis mu meelest - miks mitte. Muidugi elus on kõike ning leian, et elus peab olema ka parajalt praktilisust, lõbu, jne. Mida ma siin blogis tahangi propageerida on teatav tervikpilt, et oleks siit-sealt midagi võtta ja et leida selleks ka aega. See on mu isiklik ideaal, mu isiklik "kiiks".

Ja ideaalis võiks eelmainitu lähtuda kolmest-neljast valdkonnast/lähtepunktist:

1. (neuro)bioloogia - tegeleda elusorganismidega rakutasandil ning ühtlasi neurobioloogiaga, mis on siiani üks suurimaid müsteeriume ning seotud ka inimpsühholoogiaga ja sellega, mis teeb meist inimesed - st kui uurida elu, siis tuleks heita pilk ka bioloogia valdkonda;
2. filosoofia/vaimsus - heita pilk elule üldisemalt ning näha, et väga palju oleneb tõlgendusest jne - vaimsus kui selline mu meelest ongi ennekõike filosoofiline;
3. (astro)füüsika: heita pilk nii makro- kui mikromaailmasse. Ilma selleta jätab tervikpilt mu meelest alati soovida, ehkki need kaks äärmust on teatavasti nii-nii suured ja siiani alles avastamist vajavad valdkonnad, et üks inimene võib elu jooksul sellest ehk vaid aimu saada, aga usun, et see aim on meeletult oluline, et tunnetada meie kohta ses kummalises universumis:)
4. ajalugu - minu arvates väga palju algab ajaloo tundma õppimisest. Ka õpikutes - igal pool - alustatakse alguses ajaloost ja kontekstis, millest üks või teine "asi" on välja kasvanud.

Kui neid nelja aspekti pisutki tõesti avatud pilgu ja siira huviga uurida ja puurida, et leida oma "elu mõtet" või lähenemist või n-ö elufilosoofiat, siis mu meelest ei saa väga mööda panna. Tee võib olla käänulisem, aga see-eest ausam, õigem ja huvitavam ning laiem.


Seekordne tekst sai kirja pandud pisut kiirustades ja teine pool on pisut hägune (üldiselt tahaks asju paremini ja konkreetsemalt sõnastada), aga seekord siis sellised mõtted. Ja need vaid hetkemõtted. Inimene muutub pidevalt ja ma ei imesta kui aasta-paari pärast mõtlen hoopis teisi asju ja lähtun teistest "pidepunktidest".

Järgmise korrani! :)


P.S. Järgmisel korral või ilmselt millalgi lähema u kuu aja jooksul tahaksin kirjutada chakratest. Paljudele tuntud teema, aga mulle endale uus ja puht psühholoogiliselt hakkas mulle meeldima see seitsme chakra süsteem, kus saab mu meelest paralleele tuua ka nt bioloogilise evolutsiooniga. Olen küll mõneti kriitiline selle teema suhtes, aga puht ideetasandil on mõte ilus ja mu meelest on selles teatav iva ja heas mõttes poeetilisus. Eks siis juba lähemalt. Ühtlasi jätkan tasapisi neuroloogia temaatika lugemist ja sel teemal tuleb ka kindlasti postitusi.

***

Kõikjal, kus inimene puutub kokku motivatsiooni, inspiratsiooni, teotahte ja tegudega, näen ma sõna ja ennekõike metafoori ning poeesia olulisust. Ennast ületades muutub inimene kunstiteoseks: ta astub sammukese lähemale jumalusele, üleinimesele, saades kellekski, kelle olemasolu ja jõudu on võimatu kirjeldada, sest säärast inimest ei saa raamidesse suruda. Teda peab tunnetama, äärmisel juhul saab temast vaid luuletada, ja mis kõige olulisem: ta inspireerib!

See on jõud, mis liigub läbi igast takistusest, seetõttu peab ta olema parajalt abstraktne, aga ka parajalt konkreetne. Ta on tasakaalus. Ta on leidnud iseenda tugevaima külje ja rajanud sellest kindluse. See kindlus ei ole kivist, vaid see on segu vahast, savist ja veest: see on pandlik kui kõige paindlikum ja võimsam aine, mis rajab oma teed suunas, mille ta on ise valinud. See "aine" on Tahe! 

Ta on alati teel ja ta on alati kodus. Iga sammuga jõuab ta lähemale iseendale ja samas on ta alati päral. Ta eemaldub, ja samal ajal ta läheneb – kõiksusele, surematusele – elades läbi ja tunnetades sealjuures läbi igat sammu - 'aeg möödub ja on alati'. Ta ületab vastuolusid ja samas temas endas pole ühtegi vastuolu. 

Ta saab aru, et inimene on miski, mida peab pidevalt ületama - mis tahab, et teda pidevalt ületataks - ja et saada tuleb selleks, kes ollakse. Siin ja praegu. 

Sel hetkel pole see enam filosoofia, vaid see on midagi, mis asub teispool mõtet ja ometi on mõttest läbi imbunud. See ei ole meditatsioon. See on midagi vaevu sõnastatavat. Seda ei olegi tarvis sõnastada. 

See on olemine, mis asub kusagil inimese ja jumaluse piirimail. 

Sest inimene on see, mis ta mõtleb ja see, kes ta on oma hinges

Ausalt öeldes tuli vahepeal teatud põhjustel suht n-ö kass peale. Kuulasin Queeni laulu ja lõpuks mõjus see isegi hästi. Olen leidnud enda jaoks mõned mõtted, mis sedalaadi hetkedel olemise siiski paremaks teevad ja millest on hea kinni haarata.
Neid hetki ei juhtu viimasel ajal just tihti, aga põhjusel miks mul neid ette tuleb, siis see on vist üsna loomulik ja imelik oleks kui ei tuleks. Lõppkokkuvõttes olen nad juba sada korda läbi elanud ja hakkab neist isu täis saama, seega haaran esimesel võimalusel millegi inspireeriva järele ning leidsin need read:

Kannatused on alati valede mõtete tagajärg. See viitab sellele, et inimene pole iseendaga ega oma olemuse seadusega harmoonias. Kannatuse ainus ja ülim kasu on puhastumine - põletada kõik see, mis on kasutu ja ebapuhas. Puhtal inimesel pole kannatusi. Kulda pole ju mõtet enam puhastada pärast seda, kui temast on kõik jääkained kõrvaldatud, ning täielikult puhas ja valgustatud olend ei saa kannatada.  

(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 48) 

Viimasel ajal tunnen mingit jaburat missioonitunnet, et... no näiteks seda raamatukest kirjutada (olen seda vist mõned kuud tagasi maininud), sest on tunne, et saaksin sellega hakkama ja et mul oleks omalt poolt midagi öelda ja anda, et ideaaljuhul inimesi inspireerida.

Lõpetuseks sama mõte, pisut teiste sõnadega:

Inimene on oma mõtete tagajärg ja justnimelt see ongi inimese enda seisukohalt kõige olulisem. Laiemas plaanis on aga veelgi olulisem laieneda ja kasvada üle iseenda piiride—ja seda nii ruumilises, ajalises, füüsilises, kui ka vaimses mõttes. 

- taipan seda üha enam kui teatud hetkedel õnnestub end "positiivseks mõelda". Aga, jah, eks me kõik oleme inimesed ja teatav nõrkus on mu meelest loomulik. Vahel isegi ilus. Aga oma keset ei tohi kaotada, sest igaühel on meil kasvõi oma lähedastele miskit anda, ja seda enam kui on vahel raske.


***
Ja veel:

Inimesest saab inimene alles siis, kui ta lõpetab virisemise ja sõimamise ning hakkab otsima tema elu reguleerivat varjatud õiglust. Ja sedamööda, kuidas ta meeled kohanevad selle reguleeriva faktoriga, lakkab ta süüdistamast teisi oma olukorra põhjustajatena ning ehitab end üles tugevates ja üllastes mõtetes; ta lakkab oludega  võitlemast ning hakkab neid kasutama kui tuge kiiremate edusammude heaks ning vahendina, mille abil avastada temas endas peituvad varjatud väed ja võimalused.
(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 51) 

Ühesõnaga:

Kolm astet sisemise rahu suunas (lühidalt)

Algselt mõtlesin, et panen selle postituse peakirjaks "kolm sammu sisemise rahuni", kuid pisut järele mõeldes tundus praegune peakiri täpsem. Asi selles, et alati pole kõik nii lihtne, et vaid üks samm ja oledki päral - vahel võid ühe astme peal tammuda mitu-mitu sammu ja enamasti see ju nõnda kipubki olema.

Hämmastav, kuidas tihtilugu erinevad teemad ühel hetkel kokku satuvad. Mina kui suht ülim skeptik nimetan seda rõõmuga endiselt juhuseks (aga mine sa tea, eksole).
Aeg-ajalt loen ikka ACIM raamatut. Olen alles u 100nda lehekülje juures ja seekord sattus ette sisuliselt kolmeastmeline tee sisemise rahuni (seal oli seda teisiti sõnastatud, kind-of religioosselt, aga...) - tunnetuslik mõte on mu meelest ilus, õige ja oluline:

1. aste: ego-tegude-omamise (having) tasand 

Perhaps you think fear as well as love can be communicated; and therefore can be shared. Yet this is not so real as it may appear. Those who communicate fear are promoting attack, and attack always breaks communication, making it impossible. (lk 105) 

Therefore: To have, give all to all.

See on kõige "algelisem" tasand. Inimesi on erinevaid, kuid ma ise olen sisuliselt alati leidnud, et "andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm" (eriti poksis, eksole:D). Ma ei tea, minu meelest on see elementaarne, aga vahel tundub, et vist siiski mitte alati. Keeruline aru saada kas see kipub üldiselt nii olema või elan lihtsalt mingi mulli sees kus valdav osa inimestest on ilusad ja head:)
1. aste puudutab andmist, saamist ja omamist ennekõike tegude tasandil: sa "pead" nautima andmist ja tundma rõõmu teiste rõõmust.
Tegelikult on see punkt seotud egoga selles mõttes, et: ego projetseerib, sildistab, lukustab, defineerib ja ühtlasi sulgeb; hing/vaim (nn soul, spirit) seevastu aga avab, laieneb ja laiendab. St niipea kui me ego midagi sildistab, hindab või defineerib, niipea suleb ta selle ühtlasi ka raamidesse.
Näiteks: millest pärineb hukkamõist ja ühtlasi ka alaväärsustunne? Kui laps sünnib, siis on ta iseenesest armastusväärne, sest keegi pole teda veel defineerinud ega sildistanud. Esimene samm ongi märgata seda erinevust ego ja hinge/vaimu vahel ning seda, et igasugune omamine, määratlemine ja füüsiliste asjade andmine/saamine piirdub üldjuhul vaid selle füüsilise reaalsusega milles need asjad parasjagu asuvad. Kui sa aga annad midagi ära, siis see muutub teatud määral vaimseks ning laieneb sinust kaugemale: sellest saab idee, mida see asi endaga kaasas kannab.

Esimese astme võti: The first step in the reversal or undoing process is the undoing of the getting concept. (lk 107)
Oluline on lahti saada ahnusest ja saada aru, et laiemas plaanis ei vii ahnus ja kadedus kusagile. Inimene on sotsiaalne olend ning inimesele pakub kõige enam rõõmus isiklik (sh vaimne) areng ning jagamine ja andmine ning panustamine.


2. aste: hinge-mõtlemise (being) tasand 

Eelneva jutu lõpuks võib olla ehk pisut keeruline aru saada 1. ja 2. tasandi erinevusest, kuid nende kahe tasandi puhul ongi tegu sisuliselt ühe mündi kahe poolega, sest paratamatult oleme mõlemaga seotud - nii hinge kui egoga.

The second step [...] is a step in the direction out of conflict, since it means that alternatives have been considered, and one has been chosen as more desirable. Nevertheless, the term "more desirable" still implies that the desirable has degrees. [...] Lack of order of difficulty in miracles has not yet been accepted, because nothing is difficult that is wholly desired. To desire wholly is to create, and creating cannot be difficult [...].
(lk 108) 

Teine samm on seotud esimesega ning nende kahe järel märkad või teadvustad sa ühtäkki (kui seda veel märganud/teadvustanud pole), et miski sinus on muutunud teiseks.
Teise sammu sisuks on armastav ja hooliv suhtumine ning ideede ja eeskuju jagamine. Need on need hetked, mil tunned rõõmu kui oled kellelegi midagigi head teinud ja näed inimest naeratamas ja korraga taipad: neid hetki võiks rohkemgi olla ja tegelikult pole ju selleks palju tarvis!
See pole muidugi alati lihtne: teine samm tähendab suuresti üle saamist kõiksugu süüdistavatest ja kaitsehoiakutest, kus ego kipub end liialt õigustama, teisi ründama, oma arvamust peale suruma, midagi/kedagi liialt endale hoidma, liialt tähelepanu vajama (tähelepanu põhjuseks on raamatu Loveability järgi sisuliselt see, et sa ei armasta end piisavalt ja seega vajad iseenda armastusväärsusele väljastpoolt kinnitust). Niisiis on siinkohal tegu ühe olulise sammuga teatava vabaduse ja sisemise rahu suunas. Kui lähtud tõepoolest armastusest, siis saad aru, et sul pole midagi kaotada, ja kui keegi peaks sind ära kasutama - siis nende endi viga. Armastust andes ei jää sa kunagi millestki ilma, vaid vastupidi: sa õpid, õpetad ja arened:

Niisiis, armastage üha rohkem ja rohkem ning te muutute üha rõõmsamaks ja rõõmsamaks. Ärge muretsege selle pärast, kas teie armastusele vastatakse või mitte; see pole üldse tähtis. Armastusega kaasneb automaatselt rõõm, ükskõik, kas armastus leiab vastuarmastust või mitte; kas armastusele reageeritakse või mitte. Rõõm ongi armastuse ilu, rõõm on armastusele loomuomane, ta on armastuse loomuomane väärtus. Rõõm ei sõltu vastuarmastusest, rõõm jääb üleni teile.
(Osho; Hingepalsam; lk 67) 

Teise sammu juures muutub su olemus teiseks - tervikliku(mak)s.


3. aste: tähelepanu-tundmise-olemise tasand 

Now you must be vigilant to hold its oneness in your mind because, if you let doubt enter, you will lose awareness of its wholeness [...]. [...] The third step, then, is a statement of what you want to believe, and entails a willingness to relinquish everything else.
(ACIM; lk 111) 

Kolmas samm - nii nagu mina sellest aru saan - tähendab sisuliselt tähelepanu ja praktikat, st seda, et vastav suhtumine saab su elu osaks ning üksikutest hetkedest saab ühel hetkel see, kes sa sisemas oled. Muidugi raamatu ACIM kontekstis ma ütleks, et sealt kumab läbi teatavat religioosset... no ütleme nii, et midagi ajupesu taolist (pühendu jäägitult jne), aga mõte on mu meelest hea ja õige: õnnelikkus ja sügavam rahulolu pole midagi kättesaamatut või müstilist, vaid täiesti saavutatav. Ja kõik tuleneb sisuliselt armastusest:

To create is to love. Love extends outward simply because it cannot be contained. Being limitless it does not stop. It creates forever, but not in time.
(lk 112) 

Ja eks ole huvitav kuidas armastus võib olla teatud mõttes ajatu ja püsida edasi põlvest-põlve nt oma järglaste ja kunsti näol. Jah, ja isegi kui see kõlab tänase päeva kohta ehk liialt läägelt, siis nii ju on. Psühhiaater Iain McGilchrist, raamatu "The Master and His Emissary" autor, räägib, et romantiline armastus on midagi, millest on tänapäeval puudu ja põhjuseks on asjaolu, et liialt lähtutakse vasaku ajupoolkerakesksest mõtlemisest (kõigel peab olema oma konkreerne otstarve jne), samal ajal kui armastus ja empaatiavõime lähtub paremast ajupoolkerast.

***

Olen pisut Eckhart Tollet kuulanud/avastanud ja siin videos võtab ta mu meelest need ego jne teemad hästi kokku (intervjuuerijaks Dan Harris, raamatu "10% happier" autor:)):

Ja veel:
Inimese keha on alati siin ja praegu, meel ei ole seda kunagi; selles ongi vastuolu. Sa hingad siin ja praegu; sa ei saa hingata homme ega eile. [...] Meel tuleb olevikku tuua, sest teist aega ei ole. 
(Osho; Hingepalsam; lk 60-61)

***

Lisaks sattusin paar päeva tagasi kuulama seda E. Hulse'i suurepärast intervjuud ja seal video lõpupool räägib ta hästi kuidas on omavahel seotud naermine, nutmine ja orgasmiseisund: need kõik on oluliselt seotud seeläbi, et eeldavad täielikku vabaks laskmist (millal sa nägid kunagi kedagi tõeliselt naermas nagu lapsed naeravad, nii et kõht kõveras!?!).
Täna sattusin sirvima Osho raamatut "Hingepalsam" ning ülla-ülla, sisuliselt sama teema pealkirja all:

Mõistuse juurest südame ja nabani 

Inimese tegevus võib lähtuda kolmest keskusest: üks on peas, teine südames ja kolmas naba ümber. [...] Õige koht on veel sügavamal kui süda, see on naba juures. See on olemise keskpunkt.
[...]
Mõtlemise asemel pigem laulge; filosofeerimise asemel pigem armastage; proosa asemel lugege pigem luulet. Tantsige, imetlege loodust; mida iganes te ka ei tee, tehke seda südamega.
[...]
Niisiis, lubage endale üha enam ja enam tundeid. See on esimene samm. Pärast selle sammu astumist on järgmine samm ülilihtne. Kõigepealt, armastage - pool maast on sellega käidud. Mõistusest südamesse minek on kerge, ja veel kergem on liikuda südamest nabani.
Seal on lihtsalt olemine, puhas olemine - ilma tunnete ja mõteteta, täiesti liikumatult. See on keeristormi silm.
Kõik ülejäänud liigub: mõistus liigub, süda liigub ja keha liigub. Kõik liigub; kõik on pidevas voolamises. Ainult sinu olemise kese, naba, on liikumatu, nagu rattarummu kese.
(lk 54-56) 

Ilus, kas pole!

Tõttöelda pole ma neile kolmele aspektile niimoodi varem tähelepanu pööranud, aga viimastel päevadel on need siit-sealt päris huvitavalt kokku sattunud ja sellest ka see postitus. Ühtlasi tekkis pisut sügavam huvi seda siit-sealt ning filosoofilisest ning praktilisest aspektist lähemalt uurida - seda läbi kõiksugu kirjanduse ja miks mitte nt jooga. Eks üht-teist siit-sealt tean, aga säärast terviklikku kolmetist süsteemi teadvustasin alles eile/täna (ehk on seal veel osi? - seda ma ei tea praegu öelda).
Seda tean, et viimase osa kohta ütleb E. Hulse oma kuulsa lause, et: "Breathe into your balls":D
Ühtlasi tekkis mõte, et võiks lähikuudel tellida Paul Cheki raamatu. Esmapilgul kõlab see ehk läilalt, kuid Paul Cheki videosid uurinu ja vaadanuna (ja siiagi üht-teist linkinud) tundub, et see on tõenäoliselt midagi ülimalt sisukat ja kasulikku. Eks kui ühel päeval (tõenäoliselt üsna varsti: kuu-paari jooksul ehk) ära tellin ja kätte saan, siis teen siia tõenäoliselt ka selleteemalise postituse.

Lõpetuseks üks video, kus üht-teist mainitust omavahel seotud on (ft A. Watts & E. Hulse). Ning lisaks:
1) üks imeline, rahulik ja ilus meditatsiooni (tausta)muusika; ning
2) veel midagi ilusat ja vaheldusrikkamat.

Eks ole ju põnev, et milliseid maailmu võib avastada ja uurida!?!

Soojust ja järgmiste mõteteni!
Kasvagem: nii vaimselt kui füüsiliselt:)

Midagi inspireerivat!

Tegelikult kirjutada oleks palju. aga viimasel ajal suht nagu orav rattas ja siit-sealt palju tegemist, septembris aga nädalane puhkus tulemas jne - ja eks loodetavasti siis ka sisukamaid postitusi. Seekord n-ö kergema vastupanu teed minek ja viskan siia lihtsalt ühe video:

Tõttöelda pole ma jõudnud seda päris lõpuni vaadata, aga u poolepeale ja võtab mu meelest väga palju olulist kokku. Siinkohal viitaks ainult lõigule vahemikus 20.50 - 21.40.

Ja nii ju ongi! Mis saab viltu minna? Kui nii mõelda, siis suurt ei midagi. Imeline on kui Sa tead mida tahad, teekonda tõesti südamest naudid, kui Sul on tunne, et Sul oleks omalt poolt justkui midagigi anda, mis maailma või kasvõi ühe-paari inimese elu natukenegi ilusamaks ja huvitavamaks teeks (mitte, et muidu poleks huvitav, aga veelgi huvitavamaks:)) ja... hop on and enjoy the ride, no matter where it takes you, at least it is and it has been Your life made by your own rules:)

Järgmise korrani!
Ja nautige SUVE ja ilusaid ilmasid:)

Paul Chek & Kapten Jack Sparrow!

Paul Chek ja Kapten (siinkohal suure tähega) Jack Sparrow ehk Tervis ja Chill suhtumine. Ja mida rohkemat ongi eluks tarvis?

Lugu algab sellest, et vaatasin hiljuti Kariibimere piraatide esimest osa. Kunagi olin vist midagi näinud, aga ega suurt meeles ei olnud, kuid iseendalegi üllatuseks olin sellest üsna kiiresti vaimustuses. Esimene stseen võtab mu meelest kokku selle hoiaku, mis võiks kuuluda ka siia blogisse:

ehk inglise keeli: fake it until you make it! - ja filmi lõpus on ta juba suure laeva kapten. Ja isegi kui oleks kõik nihu läinud ja poleks olnud? - suhtumine on oluline!

Kirjutasin viimati päeva planeerimisest ja sellest, et kui palju jõuab kui võtta endale natukenegi aega... tõttöelda ei pidanud ma selle tublidusega kuigi kaua vastu, AGA sain n-ö maitse suhu ja tahan uuel nädalal uuesti proovida. Midagi siiski muutus. Jubehea tunne on kui oled tubli olnud; aga on suvi ja eks puhata peab ka oskama.

***
Teiseks olen avastanud Paul Cheki mõtteid ja videokraami. Mõtlen, et ka tema raamat kuluks vist ühel päeval ära. Vist. Vist - sest tegelikult tundub see nii elementaarne, et kas selleks just raamatut tarvis on, samas mulle meeldib ta lähenemine - parajalt teaduslik ja parajalt 'vaimne' (filosoofiline, heas mõttes üldine, st universaalne) - et üht täispikka loengut kuulates pani imestama kui tark ka tegelikult on, ja mulle tundub, et isegi mitte uudu-vuudu-new-age-"tark", aga päriselt. Et saada pisut aimu, siis:

ja

Ning küsimus sellest, et What is organic(s)? (I osa) Kokku on sellel viis osa ja kel huvi, siis ülejäänud osad peaksid sealt ilusti nähtavale tulema. Vaatasin üht loengut kus ta rääkis sel teemal, seda konkreetset miniseeriat pole veel jõudnud vaadata, aga lähiajal kindlasti vaatan. Ühesõnaga tekkis huvi, sest kõik on ju omavahel seotud: tervis, bioloogia, aga ka filosoofilisemad teemad, nt see, et mida me elult tahame.

*
Paul Chek on öelnud, et inimesed lähevad tihtilugu trenni seetõttu, et nad ei meeldi endale ja tahavad seetõttu ennast muuta, aga tegelikult peaks olema vastupidi: mine trenni seepärast, et sa meeldid endale ja tahad end juba praegu arendada!
Sõna to exercise (võrdle sõnaga exorciser, ehkki ma ei tea kas need sõnad on omavahel etümoloogiliselt seotud või mitte), millegi "ära võtmine" peaks olema mitte "working out", vaid "working in". Seal on tegelikult mu meelest teatav erinevus, suhtumise erinevus, ja see on mu meelest nii-nii oluline ja muudab suures osas hoiakut. Esimesel juhul sa näed vaeva, teisel juhul sa naudid!

Ühe sõbrannaga kunagi jalutades rääkisime sellistest asjadest ja vist enamus või paljud inimesed lähtuvad iseenda kujundamisel Teiste arvamusest. Minul on ausalt öeldes peaaegu kogu aeg suht savi olnud ja kui miskit teen, siis teeksin seda ka siis kui nt üksikul saarel oleksin ja keegi mind ei näeks. Muidugi peab teataval määral teistega arvestama ja kontekst on see, mis meid ALATI kujundab, aga kõige olulisem peaks tulema siiski sisemusest, mitte sellest, et teistele meeldida. Meeldima pead ju ikka ennekõike iseendale, eksole, ja siis juba kõik muu...:)

*
Kõik pole alati ilus ja lilleline olnud, aga eile õhtul tuli selline mõnus tunne, et isegi kui elu peaks mingil põhjusel ****e minema, siis vähemalt olen elanud omaenda kirgedest ja tahtest lähtudes ja see on ausalt öeldes paganama hea tunne! Pisut käänuline rada, aga HUVITAV!

Järgmise korrani ja olge terved!
:)
(katsun edaspidi natuke sisukamate postituste juurde tagasi pöörduda, viimasel ajal olen kajastanud lihtsalt päevamõtteid, aga eks see ju olegi blogi mõte, et panna kirja seda, mis parasjagu mõtteis...)