Mõtteterad: mõtteterad eluks

Mõtteterad eluks. Milleks siis veel, eksole? Igaljuhul mõtlesin, et panen kirja need mõtted ja mõtteterad, mis on mulle kõige tähendusrikkamad olnud ja mis on seda siiani. Mõned uued, mõned vanad.
Nimelt juhtusin nii eile kui täna võrdlemisi juhuslikult päris headele mõtetele-mõtteteradele ja seeläbi otsustasin, et teen selleteemalise postituse: panen kirja lõigud, mis vähemalt minu jaoks on olnud sellised, mis on lühidalt kokku võtnud teatud hoiakuid millest ise lähtun ja lähtunud olen. Õigupoolest kipub olema nii, et alguses on hoiak ja alles siis leidub sellele vastav mõttetera, aga vahel harva ka vastupidi: leiad mõtte(tera), mis hakkab väga meeldima ning muutub seejärel teatavaks orientiiriks. Ehk leiate ka endale siit mõne hea mõtte või sõnastuse. Paljud või enamus on kahjuks või õnneks inglise keeles. Niisiis, alustagem. Mõni neist on küllaltki lihtne, aga leian, et lihtsuses peitub võlu.

Neli-viis mõttetera: teatav raamistik 
millest võiks minu arvates elus lähtuda. Ehk kõige olulisem:
#1: "If it's not fun it's not worth it!" - Tiina
- miski, mis jäi kunagi väga-väga ammu silma Tiinalt (kes teab, see teab:)), ehkki ma ei mäleta enam, et mis kontekstis.

Järgmine LEMMIK:
#2: "Don't be afraid to express your opinions, but don't be surprised when they are challenged."
- mul ei jätku sõnu kirjeldamaks kui oluline see mõte mu meelest on!

Kolmas mõte on Nietzschelt raamatust "Nõnda kõneles Zarathustra":
#3: "Te polnud veel otsinud ennastki: ja juba leidsite minu. Nõnda on kõigi uskujatega, ja seepärast maksab iga uskumine nii vähe!
Nüüd ma käsin teid kaotada mind ja leida ennast; ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla." - Friedrich Nietzsche

Et mitte liiga tõsiseks minna, siis peab minu arvates asja juurde kuuluma ka selline mõttetera:
#4: "Not the bees! AHHHHHHH Ahgarbulagabah my eyes! my eyes! my beautiful eyes! AHHHHHHHH! AHHHHHHHhhhurgh!"

Ja viies:
#5: "I can live with doubt and uncertainty and not knowing. I think it is much more interesting to live not knowing than to have answers that might be wrong." - Richard Feynman


***
Tunne iseennast!
See lihtne mõte on oluline mu meelest kolmel tasandil (kaasajatingimustele kohandatuna):
1) tea, et puht evolutsiooniliselt kipuvad inimesed end ühel või teisel viisil petma, asju vastavalt kas ilusamaks või koledamaks mõtlema jne - tunne iseennast ja püüa nii enda kui teiste suhtes olla maksimaalselt aus ja oluline on seda teadvustada!
2) et ilmselt igaüks meist end ilmselt mingilgi määral petab, siis on oluline leida teatav tasakaal: vahel on nt kasulik olla optimistlikum.
3) tuleb olla avatud: tihtilugu kipume end petma asjades, mis pole üldse meie rida. Näiteks tegeleme A-ga, mis on vastandiks nt B-le ja oma vaatenurga tõttu kipume ehk B-d mõttetuks või vähemoluliseks pidama, samal ajal kui keegi teine B-seisukohalt võib vastupidi arvata. Püüdkem näha end igas olukorras ja mida vastandlikumad need on, seda parem, seda rohkem laieneb meie mõistmishorisont. Nõnda on elu huvitavam ja miski ei saa meile liiga teha, sest mida võõram ja ootamatum olukord, seda rohkem on sealt õppida. Selle kohta käib muidugi ütlus: lihtne öelda, raske teha. Aga, jah.


***
Kunagi üks sõber heitis mulle ette, et ma olla liialt otsustamatu ses mõttes, et huvitavad nii paljud asjad ja nii mõndagi jääb pooleli, kusjuures see oli aastaid tagasi ja pärast seda on veel nii mõnigi muutus lisaks tulnud. Omamoodi oli tal õigus, teisalt aga mitte. Sarnaselt on ka hiljem öeldud ja tegelikult heas mõttes muiatud nt mu raamaturiiulit vaadates: "Hämmastav, et sa viitsid nii palju erinevaid asju "vabatahtlikult" lugeda!?!"
Üldiselt on mul üsna ükskõik mida keegi arvab, oluline on endaks ja oma huvide juurde jääda, kuid oma iva muidugi asjas on. Lisaks veel see, et need, kes kellelegi kellegi teise eluviisi ette heidavad, tihtilugu neil endal on - olgem ausad - oma eluga mingi probleem (seda naljalt ei juhtu, et ma ühe inimese elustiili peaksin kuidagi õigemaks või valemaks - eeldusel, et inimene on vähegi heatahtlik ja ei ole ohtlik: minu pärast tegelgu millega tahes, igaühel on selleks ju õigus ja vabadus:) - ja mitte, et mul enda eluga üldse probleeme ei oleks vms). Ja siit tuleb teatav paradoks: praegu kritiseerin ju mina kellegi teise öeldut - ja tõttöeldes on mul pisut halb seda teha, aga jätsin terviku huvides selle mõttekäigu siiski sisse. Teisalt tuleb aru saada: üks asi on millestki rääkida, teine asi on räägitusse liialt kinni jääda. See selleks.

Igaljuhul isegi kui kõik või palju millega elu jooksul tegeled ja millest huvitud ei osutu n-ö praktilises-materiaalses mõttes teab-mis kasulikuks, siis sellegipoolest annavad need teadmisi ja teatavat 'teoreetilist elukogemust'. Ütlen ausalt, et tänu sellele aastaid-aastaid lugemisele ja "kõigest" huvitumisele... - see teeb elukogemuse (vähemalt minul) niivõrd palju rikkamaks!
Nt pärast Richard Dawkinsi "The Ancestor's Tale'i" lugemist vaatasin puid ja kasvõi taldrikul olevat kanakoiba teise pilguga: sel kõige on oma evolutsiooniline minevik, kõik on miljonite-miljonite aastate jooksul omamoodi "põhjusega" selliseks arenenud ja: siin ma nüüd olen ja vaatan seda täieliku imestusega! Kui ma ei eksi, siis Einstein on selle kohta öelnud, et see on teatav "uus religioossus", mis tuleb teatavast teaduslikust imestusest, ja seda on väljendanud paljud teadlased (Carl Sagan, Neil deGrasse Tyson, Lawrence Krauss, Richard Dawkins "Science is the Poetry of Reality", jne): teadmised ja teatav refleksioon paneb elu teisiti vaatama. Juba ainuüksi seetõttu leian, et mis ka ei juhtuks, elu on olnud väärt elamist: olen näinud, kogenud ja läbi elanud ja mõelnud ja tunnetanud asju, millest aastasadade eest ei osatud undki näha - milline õnn see ju tegelikult on!

Sellega (ja trenniga) seoses sattusin hiljuti vaatama seda videot ja video lõpust jäi kohe kõrva järgnev lõik:
If you were not embarrassed at the persion you were last year you are not learning and not growing enough. 
- ja kes saab eitada isikliku arengu olulisust, eksole? Jällegi: pole minu asi öelda kuidas keegi peaks elama, aga minu enda vaatepunktist on see suht elamata elu kui pole sihte ja eesmärke, ei õpita pidevalt juurde ja elatakse lihtsalt päevast päeva ja kui ei toimu ka vastavat muutust.
Jälle enda kohta: absoluutselt iga aasta-paariga olen alati päris palju juurde õppinud, et aasta-paari-tagust iseennast ei tunneks enam äragi. Muidugi ei ole välistatud, et olen lihtsalt niivõrd rumal, et alati ON mida õppida ja mis tundub arengu ja õppimisena - AGA siiski õpin ja arenen:)
- see on niisiis mõttetera, mis on mu meelest heaks näiteks ja õigustuseks neile, keda ehk kritiseeritakse tänapäeva kohta liigses "vaimsuses" ning sedalaadi inimesed saavad öelda: lugedes ja mis tahes vaimses töös ma arenen ja muutun. Jah, vahel tuleb see millegi arvelt ja tegelikult on see luksus, aga ka see on täiesti omamoodi väärtus. Üldiselt leian, et lihtsustatuna öeldes materiaalsus-vaimsus võiks olla tänapäeval tasakaalus - nii on lihtsalt lihtsam ja ükski äärmus pole vast hea.

Edasi miski, millega ma väga nõustun ja mida olen siin blogis ka varem maininud:
The greatest form of violence against another human being is not seeing the brilliance in them.
- sorri, aga see on mu meelest paganama oluline mõte!
Mitte, et ma ise oleksin sellele vastupidiselt käitunud, aga olen näinud kuidas teised käituvad ja kui ohtlik ja ebavajalik see tegelikult on. Osho kirjutab ühes raamatus "eitamise ihast" vms - et lihtsam on öelda "ei!" ja et see annab egole jõudu midagi/kedagi eitada jne - mul oli seda pisut raske mõista, sest olen alati suur kõige ja kõigi jaataja olnud, alati nii iseendasse ja teistesse uskunud ning see on tulnud täiesti loomulikult.
Lõppeks on tehtud ju mitmeid uuringuid kus nt laste õppetulemus on oluliselt parem kui neisse suhtutakse algusest peale suure toetuse ja usuga, et nad saavad hakkama. Arvan, et sama käib kõigi kohta. Tervemõistuslik kriitika on muidugi alati teretulnud.

***
Lõpetuseks midagi ilusat. Mõned postitused tagasi mainisin (pisut ümbersõnastatuna) seda lauset raamatust A Course in Miracles:
ALL Souls are Beautiful.
- This single thought, held firmly in the mind, would save the world.

ning täna sattusin lausele mis on justkui selle tähenduseks:
Salvation of the world depends on me.
- Here is the statement that will one day take all arrogance away from every mind.

- pisut idealistlik, aga mu meelest hea mõte ja ehk õpetab vastutust: Mis tunne Sul oleks kui ühtäkki vastutaksid mitte ainult iseenda, vaid kõigi eest? - kui võtaksid sedalaadi asja julgelt iseenda peale, oleksid nõus olema eeskujuks, siis... - vat see näitab mu meelest teatavat isiksuse terviklikkust. ACIM-ist olen lugenud ka sellist ilusat lõiku (lk 69 & 71):

"The truly helpful are invulnerable, because they are not protecting their egos and so nothing can hurt them. [...]
Love does not conquer all things, but it does set all things right." 

Ei ole see raamat (ACIM) just 100% minu jaoks, kohati liialt religioosne (õigemini mitte raamat ei ole liialt religioosne, vaid mina kui lugeja olen liialt ateistlik:)), kuid peaaegu igal leheküljel on ilusaid lõike ja kui see "Loveability" mõttes ümber sõnastada, siis üllatavalt asjalik tekst, ehkki teps mitte kõigega ma seal ei nõustu (reaalsust tahetakse liialt illusiooniks muuta ja et "elu on mujal", minu arvates pigem vastupidi: elu on siin!).
Aga "Loveability" on raamat, millest tahaks endiselt siia ühel hetkel kokkuvõtte teha, sest seal raamatus leidus minu jaoks päris palju häid mõtted. Seoses vaimsuse või spirituaalsusega (teeb vist sama välja) sattusin vahepeal ühele päris heale definitsioonile:

Spirituality has been defined as the aspect of humanity that refers to the way individuals seek and express meaning and purpose and the way they experience their connectedness to the moment, to the self, to others, to nature, and to the significant or sacred (Puchalski et al., 2009). 

tsitaat pärineb ehk pisut kummalisest allikast: Clinical Journal of Oncology Nursing, February 2015, Vol. 19, No.1; lk 99-100 (jajah, loen-lehitsen ja huvitun väga erinevatest asjadest ja ka sedalaadi asju on kätte sattunud:D). Hea definitsioon mu meelest.

Lõpetuseks paar videot mis on mu meelest päris hea sisuga (esimene räägib sellest, et kui elu tundub liialt lühike, siis ilmselt oleme ise selle liialt lühikeseks elanud (see käib muide (ka) minu enda kohta) - video pealkiri muide mu meelest pisut eksitav):

Ja teine:

Selleks korraks kõik. Tõin siin postituses ära mõned mõtted ja mõtteterad mis on mulle endale lemmikuteks osutunud ja ehk meeldib mõni ka Teile:)
Endale tundub, et postitus tuli pisut ligadi-logadi, aga ju järgmine tuleb juba parem.
Cheers ja nautige suve!

Optimaalse kogemuse psühholoogia: Terviklik inimene, nauditav hetk ja täiuslik päev

Seekord tuli postitusele võrdlemisi pikk pealkiri. Mainisin möödunud postituses nime Mihaly Csikszentmihalyi ning paar päeva tagasi otsustasin seoses sellega oma mälu pisut värskendada. Ideed on iseenesest lihtsad ja sestap tahan ka selle postituse kirjutada võimalikult lihtsaks ja konkreetseks. Niisiis.

Küsimus on järgmine: Millised on need hetked ja tegevused, mille juures inimesed end päeva jooksul kõige paremini, rahulolevana ja õnnelikuna tunnevad? (ööd ei lähe arvesse! - "you dirty, you!") Seda võib minu arvates pidada sisuliselt ka teatavaks kordaläinud päeva õnne valemiks.


Nauditav hetk 
Antud temaatikat uurides võtab Csikszentmihalyi tulemused kokku võrdlemisi lihtsalt (ja siinkohal peitub mu meelest lihtsuses võlu) ning kirjeldab sedalaadi hetki järgmiselt:

1) esimese asjana kuulub ühe tõeliselt nauditava hetke juurde selge eesmärk - mis on ju arusaadav, sest konkreetse eesmärgita võib küll hetki ja päevi mööda saata, kuid tihtilugu tunneme rõõmu just neist hetkedest, mil me millegi konkreetsega tegeleme ning millele ka tagantjärele mõeldes tunneme, et päev on korda läinud. On toimunud areng ja oleme kasvanud, oleme nautinud protsessi ja sellega rahul.

2) teiseks on: vahetu tagasiside, progress, fookus. See tagab hetkes olemise, isikliku arengu ning läbi tagasiside tunneme end ühenduses nii iseenda kui välismaailmaga; lisaks annab see kogemusele teatava järjepidevuse ja kulgemise terviklikkuse. Justkui muusika, mille igat nooti sa tajud ja mis on osa tervikust. Näitena võibki olla nt musitseerimine või miks mitte (mis on M.C. enda näide) nt ajukirurgia: arst tunnetab oma tööd, eesmärki, oskusi ning on patsiendi/objekti/subjektiga vahetus kontaktis ning tegeleb sellega (kujutan ette, et see pole liialdus ja et sedalaadi targad arstid tõepoolest naudivad oma tööd, saavutusi, oskusi, arengut ja soovi teisi inimesi aidata).

3) kolmas: võimetekohane tegevus (mitte liiga lihtne ega liiga keeruline) mis vastab kompetentsile ning mis on seetõttu arendav ja edasiviiv ning nauditav. Seda vist ei ole vaja täpsemalt kommenteerida: naudime ju ennekõike tegevusi mis meile midagi juurde annavad ja meid arendavad ning mis pakuvad vähegi väljakutset ning mis on seetõttu ka huvitavad.

4) neljas: kogemuse terviklikkus - tähelepanu pole hajutatud, vaid justnimelt tervikuna suunatud. Fookus on paigas. See on nauditav, sest su hetk ja hetkes olemise kogemus on terviklik - seetõttu oled ka sina terviklik.

5) viies: olles haaratud hetke, siis välismaailmaga seotud mured kaovad ja selle asemele asub justkui uus reaalsus. See reaalsus on parem ja arendavam, terviklik ja oma hetkes nauditav: sa liigud millegi suunas, naudid teekonda ja see ongi kõige olulisem. See pole reaalsuse eest põgenemine, see on uue ja parema reaalsuse (hetke) abil veelgi parema üleüldise reaalsuse loomine.

ning otseselt eelnevaga seotult (tegelikult olid 6-7 teises järjekorras, kuid hetkel tõstsin need ümber):
6) kuues: ajataju muutub/kaob - sa ei mõtle enam ajale ja üldjuhul jääb tagantjärele tunne, et aeg on läinud kiiremini. Eks seda on meist igaüks kogenud kuidas aeg nauditavate tegevuste käigus lendab, eriti siis kui oled n-ö lainel - ja see ju ongi käesoleva postituse teemaks. Sa unustad end tegevusse ja sellega seoses ununeb ka aeg, jääb vaid tegevus/looming/väljendus/hetkes olemine.

7) seitsmes: nn being on the edge of control - ühelt poolt ego kaitsemehhanismid kaovad, sa asud justkui teispool ego kus pole enam oluline mida keegi sinust arvab või sinust on arvanud, sa asud teispool oma ego kontrolli ja kaitsemehhanisme: sa oled hetkes ja see ongi oluline. Näitena võib tuua kõiksugu vähem või rohkem ekstreemsed spordialad, või õigupoolest mille tahes, kasvõi nt kirjutamise - sa naudid hetke, tegevust ja see ongi oluline, teiste hinnang sel hetkel enam ei loe. Alateadlikult ikka arvestame teistega, kuid samas ka iseendaga ja eriti sedalaadi kogemuste käigus oleme iseenda ja oma tahete-soovide ning võimetega harmoonias. Ego justkui kaob, kuid meie teatav sügavam sisemus ja kirg tungib esile.

Ilmselt pole raske aru saada kuidas sedalaadi aspektid on olulised, et muuta hetke tõeliselt nauditavaks. * eesti vikipeedia saidil on need seitse aspekti mõneti teisiti kirjeldatud.
Tänu sellele tunneme, et ka päev on korda läinud ning oleme olnud produktiivsed. See ongi see n-ö flow ehk kulgemine.

Ühelt poolt lihtne, kuid samas on minu arvates oluline ja hea säärast lihtsat asja teada ja teadvustada. Kui vahel on tunne, et "midagi on justkui puudu", siis ehk aitavad justnimelt need aspektid selle puuduoleku põhjusele jälile saada ja ehk oma hetki ja päeva paremini planeerida.


Terviklik inimene 
Sedalaadi "optimaalseid kogemusi" kogedes muutub ka inimene terviklikuks (M. C. kasutab selle kohta väljendit "complex personality") ning sel terviklikul inimesel on viis olulist tunnusjoont; tervikliku inimese juurde kuulub/kuuluvad asjaolu(d), et sul on:

1) selged eesmärgid ja tagasiside. Seda olen isiklikult aru saanud kuivõrd oluline on teatav selgus. Palju on neid kes "päris täpselt ei tea" ega oska öelda kust midagi teavad või miks midagi arvavad - säärane pealiskaudne teadmine on sisuliselt enesepete ja seetõttu pole ka terviklikkus enam tervik. Jah, me ei saa alati kõike teada ja ka ratsionaalsus taandub mingis olulises mõttes intuitsioonile, AGA teatav selgus, konkreetsus ja läbimõeldus ON oluline, väga oluline.

2) võime vastavalt hetkele oma tähelepanu koondada. On neid kes tegelevad siit-sealt millegagi (mina!:D), kuid kel puudub liigagi tihti võime end millelegi tõeliselt keskenduda ja asi segamatult lõpuni viia ja ära teha. See on teatava sihikindluse ja arengu üks oluline alus ning isiksuse enda tugipunkt: sul on kontroll oma tegude, eesmärkide ja iseenda üle - konkreetne keskendumisvõime ja prioriteedid - kui mõtlema hakata, siis minu arvates midagi väga imelist ja olulist, midagi, mis ei lase iseendal ja päevadel niisama kaotsi minna.

3) valikuvabadus. See on sisuliselt see mille kohta Nietzsche kirjutab, et mitte "sa pead", vaid "sa tahad". Sa mitte ei allu kellegi teise dikteeringule, vaid sul on valikuvabadus ja sa lähtud iseenda tahtest ja võid seda tahet ja fookust alati vastavalt iseenda soovile, tahtele ja sisetundele muuta.

4) sa hoolid. Sa oled hooliv inimene ja sa oskad armastada, nii oma hetki kui inimesi ja sind ümbritsevat. Kui endast rääkida, siis ma tegelikult ei tea mida tähendab nt kadedus ja ma pole kunagi ka kedagi vihanud (kui, siis ainult neid, kes nõrgemaid kiusavad ja vägivaldseid inimesi ning ebavõrdsust ja muud säärast: teiste ja iseenda eest tuleb seista, aga viha kui emotsioon - mida see õigupoolest aitab?). Ma ei oska seda seletada, aga teatav armastus ja hooliv tunne on mu meelest meeletult oluline, nii läägelt või imalalt kui see ka ei kõla. Sellega seoses ja pisut teemast kõrvale kaldudes tsiteerin Oshot:

Kui te kedagi armastate, siis ärge püüdke end vaos hoida, vaid laske sõnadel tulla; ennastunustavalt tulla. Kui te olete vihane, siis väljendage seda tuliselt. Just tuliselt! Ainult külm viha on halb – tuline viha – mitte –, külm viha on tõesti ohtlik. Aga seda just inimesele õpetataksegi: isegi kui oled vihane, säilita külm pea. Kuid sellisel juhul jääb mürk teie sisse alles. Tuleb kasuks mõnikord kisada ja karjuda, ja seda iga emotsiooni puhul. [...] Armastus on soojus, ja kui on olemas soojus, siis ei ole võimalik jäätuda ega tarduda. Kui armastust pole, valitseb külmus ja algab jäätumine.
Nii et üks kõige tähtsam asi, mida meeles pidada, on: armastus on soe, vihkamine samuti; ükskõiksus on külm.
 - Osho (2010), Hingepalsam, lk 22 & 28. 

- mu meelest väga hea ja õige mõte ju!

5) sulle meeldivad väljakutsed ehk soov areneda. See on miski, mis annab mu meelest elule särtsu ja kire ning elujõu ning on vastandiks 'niisama aega mööda saatmisele'.

Teatav inimtüübi terviklikkus on mu meelest olulisemgi kui nn optimaalne hetk ja kogemus: oluline ei ole mitte niivõrd see mida sa hetked teed, vaid see, kes sa inimesena oled! :)
Muidugi inimene on inimene ja ka teatav nõrkus ja väsimus kuulub mu meelest inimese juurde, kuid teatav tugipunkt ja juurestik võiks/peaks olema midagi, millele inimene saab alati tugineda ja need viis punkti aitavad seda mu meelest väga hästi kirjeldada. See moodustab ühe terviku ja iga nimetatud aspekt on sealjuures oluline. See on see, mida ma sisuliselt kirjeldasin jaanuarikuus oma teises postituses nn neljanda inimtüübi ehk üleinimese all - teatav ideaal, mille suunas pürgida. Jaanus Sooväli võtab sõnastab seda mu meelest hästi:

Sks Übermensch. Üliinimene või, nagu mõned on soovitanud tõlkida, üleinimene, on sublimeeritud võimu tahtega isandinimene: see on inimene, kes on ületanud nihilismi, kel pole enam tarvis võltsideaale - ei hinge surematust, jumalikkust ega teispoolsust -, kes jaatab elu tema lakkamatus saamises ja heitlikkuses, kes võtab enda peale ja kannab uhkelt koormaid, mis suruksid põlvili kõik teised, kes armastab oma elu ja "saatust", vaatamata absurdsetele kannatustele ja valule, mis sellega kaasnevad; üliinimene on lakkamatult ülenev ainuüksi oma jätkuvas eneseületuses. Üks üliinimese täiuslikumaid ajaloolisi ilminguid oli Nietzsche arvates Goethe.
- Jaanus Sooväli (2007), järelmärkuses Nietzsche raamatule Antikristlane, lk 103. 

Pangem tähele, et üleinimene ei taha vähemalgi määral valitseda teiste üle, vaid ennekõike iseenda üle; ja see ei tähenda, et ta ainult endast hooliks, vaid vastupidi: armastus Teiste (aga ka iseenda) vastu on väga olulisel kohal. See on see, et: leia iseennast ja siis leiavad sind ka teised. Ja nii on kõigil parem - on isiksused, kes on iseseisvad, aga samas ka vastutavad ja vastavalt ka üksteisega arvestavad. Tegelikult ju küllaltki elementaarne, kas pole!?;)

* pleasure vs enjoyment *
Samuti räägib Csikszentmihalyi (oleksin vist hull - või geenius - kui seda nime iga kord välja kirjutaksin, ma isegi ei ürita, vaid ülla-ülla lähtun copy-pastest) põgusalt ka nn pleasure vs enjoyment erinevusest (ma ei oskagi neid hetkel eesti keelde tõlkida. ideid? - nauding/mõnu ja lõbu, või...? ). Mingis mõttes üldistatuna võib seda nimetada ka "poiste" ja "meeste" erinevuseks.
Esimene lähtub ainuüksi bioloogiast ja mõnutundest: see on midagi, mis on meisse geneetiliselt programmeeritud, mida pole tarvis õppida, mis on olemas ja pakub naudingut ja mis on instinktiivselt olemas: seks, vastuvõtlikkus alkoholile, soov teatava mugavuse ja laiskuse järele ning lihtsama vastupanu teed minek, maiustused, rämpstoit jne.
Teine aga on midagi, mis vajab harjutamist, kogemust ja pühendumist ning mis on arendav ja sisuline. Kui esimese kogemus kipub kaduma ja selle hüvitamiseks pead seda uuesti saama, siis teise puhul jääb kogemus alatiseks sinuga: nt alkohol - sellest tulenev mõnutunne on vaid hetkeline ja kokkuvõttes võib mõjuda pigem halvasti (mitte, et ma teab-mis karsklane oleksin; ja üks mu eeskujusid on nt Christopher Hitchens kel oli alati klaas nina all:D - oluline on ju siiski elu nautida ja see pole minu ette kirjutada kuidas keegi seda teeb, eriti kui ta tegevusel on kokkuvõttes häid tulemusi, aga ma usun - ja see on jutu iva - , et alati saab paremini:)), samal ajal kui nt vaimsete eneseületuste mõju jääb alatiseks sinuga. Võrdle kasvõi üheöösuhteid vs pühendumust püsisuhetes - mõtlen seda ennekõike laiemas mõttes ja pikemas plaanis.

Csikszentmihalyi võtab selle kokku nõnda, et viimane aitab meis luua teatavat terviklikkust (seda sama nn complex personality-t), harmooniat, paneb meid tundma elusana, efektiivsena ja iseendana. See on miski, mis teeb meist Isiksused ja annab meile omapära.
Ja omalt poolt tahan siiski lisada (usun, et M. C. nõustuks minuga): minu arvates on need siiski omavahel oluliselt seotud kui nn pleasure on seotud enjoymentiga. Sel moel sa lihtsalt ei tee nt füüsilist trenni, vaid treening muutub vaimseks - "from a spiritual perspective" (E. Hulse'i sõnastus) - sa ületad iseennast; sel moel ka nt seks ei ole pelgalt instinktiivne, vaid seda saab õppida (tantristlik seks) ja selle kogemus selle käigus muutub teiseks. Mu meelest on palju olulisi kehalisi tegevusi ja kogemusi mida saab vaimu abil n-ö kõrgemale tasemele tõsta: kindlasti nt jooksmine (ehkki ma pole selles ekspert ja pigem algaja)! Jne.
Sellest kõigest olen tegelikult huvitav kunagi pikemalt kirjutada ja selle kohta lähemalt uurida, sest seal kusagil 'füüsilise' ja 'vaimse' vahel läheb teatav oluline (ilmselt mõtteline) piir, kus "vaim ületab mateeriat", nn mind over matter!

Ja lõpetuseks:


Täiuslik päev 
Siia lingin ühe video mis mulle silma jäi ja tundub mu meelest tegelikult vägagi asjalik:

See on midagi, mida ma enda puhul tunnen, et tahan muuta. Jah, ma elan võrdlemisi hetkes ja naudin igat hetke, aga ma tegelikult saan aru, et saaks palju paremini ja jõuaks palju rohkem! see aga vajab teatavast mugavustsoonist väljumist. Lisaks on asju mida mul tegelikult on vaja ära teha ja mis muudaksid elu paremaks.
Näiteks kunagi kui ma töötasin poole kohaga ja õppisin täiskohaga, siis ma jõudsin ära teha rohkem kui siis kui mingil perioodil ainult täiskohaga õppisin. Jah, tihtilugu tuleb töö kooli arvelt, seda ma alati heaks ei kiida (oleneb erialast, tööst, töö arendavusest, jne), AGA teatav mugavustsoonist väljumine, rohkem pingutamine jne teeb ühel hetkel kõik palju lihtsamaks. Selle kohta on sisuliselt Brian Tracy küllaltki tabavalt öelnud:

Good habits are hard to form but easy to live with. Bad habits are easy to form but hard to live with. 

Teab-mis edukultust ma ei poolda, aga selles mõttes on mu meelest iva ja seda tahaksingi endas arendada. Küsimus puudutab jällegi tahtejõudu, milles ma ühes postituses pikemalt kirjutasin. Nagu näha, siis tulen jälle selle küsimuse juurde tagasi. Ilmselt pole meist kellelgi tahtejõudu "liiga palju" ja see on midagi, mis vajab siiski energiat ja selle arendamine võtab energiat, AGA kui ületada teatav mugavustsoon, teatav piir, siis... sinust saab justkui uus inimene. Olen seda pisut kogenud ja tahan veel kogeda, iseenda pärast. Siiani lähtusin põhiliselt inspiratsioonist, kuid üha enam tunnen ja tahan (Nietzsche mitte "sa pead", vaid "sa tahad!":)), et tegelikult jõuaks nii palju rohkem:)
Näiteks oleks hea leida iga päev aega teha neist midagi:
* trenn
* jooga (pole eriti teinud, aga natuke ja tekitas hea tunde!)
* meditatsioon (üle kümne minuti pole vastu pidanud, aga tahan seda veel proovida; vt nt seda ja seda)
* lugemine (sellega tegelen nii ehk naa, aga leian, et seda oleks vaja korrastada ja jõuaks rohkem)
* pluss muud asjad

- kõik eelmainitu ei võta päevast suurt osa, aga võivad olla meeletult kasulikud ja kokkuvõttes energiat pigem juurde anda. Ega kõike alati ei jõua ja ei peagi jõudma ("living healthy is killing me"!), AGA enda puhul tunnen, et saaks ja võiks palju-palju paremini.

Hea näide on nn 'procrastination' ehk edasilükkamine. Palju parem on ju teha kohe asi ära kui selle kallal vinduda ja stressi koguda. Eile üks asi jäi tegemata mida tahtsin ära teha (ja oleksin võinud teha), kuid "vabandasin" end (kusjuures võrdlemisi edukalt) välja sellega, et õnnestus kavandatava "raamatu" algus nõnda kirja panna, et ise jäin üllataval kombel rahule - ja see on mulle oluline, ehk olulisemgi kui mõni muu asi (seda va inspiratsiooni ja tunnetust ei ole sugugi nii lihtne kätte saada kui neid asju, mis põhinevad pelgalt tahtejõul, vt eelmist postitust). Täna teen oma asjad korralikult ära. Ma arvan, et päeva planeerimise kohta kirjutan tulevikus/varsti veel. See on miski, milles ma teoorias olen justkui tugev, kuid praktikas jätab see siiski omajagu soovida (seepärast olen mõelnud nt raamatukogus vms töötamise/tegelemise peale, seal juba kohal olles ei teki mul vähemalt kiusatust arvutist Family Guy'd vaadata vms:D ja saan asjad kiiremini tehtud, et end hiljem premeerida).

Võrdlemisi pikk tekst tuli, aga sain kirja panna kõik, mis mu meelest vähegi oluline ja ehk motiveerib see ka kedagi teist mõtlema oma päevale ja sellele, et elu on elamiseks ja vahel tasub end kokku võtta ja ehkki see võib sel hetkel olla raske ja tobe (tuleb ju ka puhata), kuid - kes teab - ehk saad selle pingutuse tulemusega valmis millegi väga erilisega mis muudab nii sinu ja teiste elu ja hiljem avastad: kas ma tõesti sain sellega hakkama!?

Järgmise korrani ja nautige suve!
Ja mis peamine:

Olge metsik! Te pole enam laps*, ja nüüd võite te oma kodus teha seda, mida ise tahate. Hüpake, lööge tantsu ja jookske ringi. (Osho)  

* juhul kui olete, siis tehke seda ikka:) 

Inspiratsioon - Mis see on ja kus see asub?

Nii. Ma pole siia kaua aega kirjutanud, kuid ma ei ole kaugeltki seda blogi unustanud ja kirjutan nüüd. Algselt oli plaanis teha ülevaadet ühest oma lemmikraamatust "Loveability", hakkasin seda suisa uuesti üle lugema ja jõudsin umbes poole peale, AGA siis tuli igasuguseid muid asju vahele ja mõtlesin, et kirjutan hoopis inspiratsioonist. Lühidalt, aga üht-teist olulist ja enda arvates põhilist.


Inspiratsioon - Mis see on ja kus see asub? 

1. 
See on huvitav, et eesti keeles on osaline kokkulangevus inglise keelega, ühelt poolt:
inspiration - inspiratsioon
vs
spirituality - vaimsus

Muidugi võib ka öelda spirituaalsus, kuid vaimsus on eesti keeles minu arvates täpsem ja enimkasutatud. Inglise keele "spirit" tuleneb teatavasti ladinakeelsest sõnast "spiritus" ehk breath - hingeõhk, hingetõmme, hingama. See sobib eesti keeles imeliselt kokku sõnadega: hing, hingestatus, vaimsus, vaimustumine, jne. Sõnade täpset etümoloogiat ehk sõnade algtähendust ning selle kujunemist ma täpsemalt ei oska kommenteerida, kuid alustuseks ma usun, et eelmainitu on täiesti piisav. Niisiis, inspiratsioon tuleneb teatavast vaimustusest, elujõust, vitaalsusest, hingamisest, hingestatusest, vaimu-hinge 'sisse puhumisest' - elust! Selles tähenduses võib öelda, et inspiratsioon on ühtlasi ka midagi imelist - imetegu. Ilmselt pole juhus, et sõnad "elu" ja "ime" kuuluvad suuresti kokku. Elu ongi omamoodi ime: vaimu sündimine mateeriast. Elu, vaim, hing - see on justkui midagi suuremat kui materiaalsed osad millest see koosneb. A whole is more than its parts.

2. 
Metafoorid, mille järgi me elame - tuttav sõnastus, kas pole? - viitab George Lakoffi ja Mark Johnsoni samanimelisele raamatule (1980, e.k. 2011). Raamat, mida olen vaid osaliselt jõudnud lugeda, kuid ühel päeval tahaks selle läbi lugeda. Tundub, et eriti eesti keel on läbi põimunud mitmesugustest metafooridest mida me ise enam ei märkagi, et tegu on metafooridega.
Anthony "Tony" Robbinsil on audioloengud pealkirjaga "The Power of Life Metaphors" millest üht sattusin kuulama ning seal ta küsis: Milliste metafooridega kirjeldaksite te oma elu?
Mõne inimese jaoks võib elu teatud ajahetkel tähendada: mängu, sõda, lavastust, filmi - need on ju kõik metafoorid! Rääkimata sellest, et "I've lost myself" - rangelt võttes ja sõna otseses mõttes ei saa end naljalt kaotada!
Mõtlesin selle üle järele ja üsna kiiresti tuli vastus: minu jaoks tähendab elu ennekõike ime - a miracle. Ka see on ju metafoor: elu kui imetegu, kui imeline juhtum. Ime ei tähenda minu jaoks midagi üleloomulikku või "jumalikku", vaid vastupidi - juhuslikkust, ja see juhuslikkuse moment teebki minu arvates elu imeliseks. Ime pole see kui "jumaliku ettemääratuse tõttu" kohtad inimest/inimesi kes muudavad su elu või on nt täpselt sama nimega (see on omaette teema millest võiks kirjutada ning puudutab statistikat), vaid ime on see kui säärased sündmused on puhtjuhuslikud ja juhuslikkusest olemata leiavad aset. Ime = ebatõenäolisus. Tõeline ime on mateeria, mis on iseendast teadlik.

Ja veel: olen pisut Osho loenguid kuulanud ja mulle meeldis ta sõnastus millele juhtusin eile ning mis on ka antud teemaga seotud: Life is not a problem to be solved, it is a mystery to be lived.

Niisiis on omavahel tihedalt läbi põimunud nii inspiratsioon, elu, aga ka ime/imeteod ja teatav müsitilisus.

3. 
See, et n-ö "geenius peitub meis endis" on võrdlemisi hiline ning humanistlik nähtus, enne seda peeti geniaalsust ning "geeniust tabavat inspiratsiooni" midagi inimesest välispidiseks. Inimene mitte ei olnud geenius, vaid inimesel oli geenius - vaim või teejuht, kes end ilmutas ja teed näitas. Eksisteeris midagi inimesest kõrgemat, mis inimest vaimustas. Ei taha sellest raamatust väga tihti ja alati rääkida (olen seda juba niigi teinud ja tunnen, et mingil tasandil - vähemalt siin blogis - hakkab see end ammendama), aga A Course in Miracles sõnastab seda mu meelest imeliselt ning seostab pühendumusega:

The result of genuine devotion is inspiration, a word which properly understood is the opposite of fatigue. To be fatigued is to be dis-spirited, but to be inspired is to be in the spirit.
To be egocentric is to be dis-spirited, but to be Self-centered in the right sense is to be inspired or in spirit. The truly inspired are enlightened and cannot abide in darkness.
(lk 52)

Niisiis on inspiratsiooni puhul tegu teatava ennastunustava vaimustusega. Inglise keeles on sedalaadi seisundi jaoks kasutatud ka sõna "flow" ehk teatavat laine peal olekut kus inspiratsioonilaine sind kannab. Ma pole flow kohta väga uurinud, kuid tean, et selle kohta on vähemalt kaks raamatut mille võiks millalgi läbi lugeda:
1. Mihaly Csikszentmihalyi: Flow: The Psychology of Optimal Experience (2008)
2. Steven Kotler: The Rise of Superman: Decoding the Science of Ultimate Human Performance (2014) - treiler I ja II.
Viimane tundub mulle pisut idealistlik, aga kahtlemata on asjal oma iva (ilmselt on igaüks meist seda lainelolekut kogenud ning hiljem imestanud "kas ma tõesti tegin selle!?") ja tegelikult võiks asjaga lähemalt tutvuda.
Niisiis tegu on teatava kogemusega kus hea ja halb kaotavad oma mõtted ja sa oled tõeliselt hetkes, vaimustatud ja kusagilt tuleb inspiratsioon ning sellel on oma konkreetne väljendus (kunst, muusika, kirjandus, luule, teaduslik tekst/idee/väljendus vms). Kust see pärineb ja kuidas sellega kõige paremini toime tulla? Usun, et üheks oluliseks märksõnaks võiks olla alateadvus.

4. 
Sulle meenub teatav meloodia ja sa päris ei suuda meenutada olukorda või nime mis sellega seostub ja püüad meeletult meenutada, kuid ehkki selle päritolu on justkui keele peal ja sellegi poolest ei tule see meelde? SEST aktiivseks meenutamiseks kasutad ja teist aju piirkonda/mälu (short-term memory) kui seda, kus mälestus tegelikult peitub - alateadvuses (long-term memory). Täpseid eestikeelseid vasteid sellele paraku hetkel ei tea ja ehkki ma pisut asjast jagan (täiesti omaette teema!), siis mainin siia juurde ilmselt pole juhus, et ka arvutitel on vähemalt kaht liiki mälu: püsimälu (HDD ehk hard disk drive - kõvaketas) ja vahemälu. Oluline on märgata, et alateadvus on üldjuhul oluliselt suurem kui teadvustatud osa. Seda on näidanud mitmed (William James, Sigmund Freud, kaasajal Sam Harris), et alateadvus suuresti määrab ja eelneb kõigele sellele mida endale teadvustame. Mida sellest järeldada? Seda, et inspiratsiooni on keeruline kontrollida, ja niipea kui püüad seda kontrollida, kipub see kaduma.

5. - kaks meetodit 
Ajast, mil kadus usk üleloomulikkusesse (minu arvates õigustatult) tekkis teatav probleem: Mida teha inspiratsiooniga? Kui püüad seda teadlikult kontrollida ja iseenda võimu alla haarata, siis kipub see kaduma, samas ei ole enam kuigi võimalik uskuda, et see pärineb väljastpoolt meid endid. Mida teha?
Inspiratsioon ei puuduta mitte üksnes kunstnikuhingesid, vaid laiemalt igaüht meist, sest kõik pühendusega tehtav ja süvenemist vajav nõuab teatavat inspiratsiooni.

Tuntud neuroteadlane Oliver Sacks rääkis loo sellest, et ühel hetkel oli ta sunnitud end raamatut kirjutama ning ähvardas oma teadvust mõttega, et kui seda teatud ajaks ei tee, siis on karistuseks suitsiid. Oli see tõsiselt mõeldud või mitte, aga raamat õnnestus tal valmis kirjutada. Ma ei ole seda teemat või neid 'meetodeid' otseselt-laiemalt uurinud, aga ilmselt võib seda nimetada piitsa-meetodiks. See on miski, mida ma väga ei poolda, ehkki teatav stress on vahel kasulik, et igaüht meist liikuma panna. Pigem pooldan ja usun seda kui liikumapanevaks jõuks ei ole mitte hirm (negatiivsus), vaid armastus (positiivsus) - prääniku meetod.

Asja jaoks tuleb leida sobiv hetk ja teha seda armastusega. Tom Waitsil olla juhtum kus talle tuli pähe üks meloodia olukorras kus oli võimatu seda muul moel talletada kui ainult mälus. Lõpuks tüdines ta sellest "iseendaga võitlemisest" ära ja ütles mõttes: olgu pealegi, kui tahad mul meeles püsida, siis püsi, kui mitte, siis kao! - ja lastes end n-ö vabaks: meloodia jäigi meelde (ilmselt see lugu).

6. - kokkuvõtteks 
Leian, et tuleb leida teatav tasakaal: ühelt poolt end parajalt sundida, teisalt jällegi võtta vabalt. Ühelt poolt lüüa end käima, et saavutada teatav momentum - impulss, miks mitte Brian Tracy poolt propageeritud viisil ja selleks on enesedistsipliin:

Self-Dicipline def. The ability to make yourself do,
what you should do,
when you should do it,
whether you feel like or not. 

- ai, mulle meeldib see sõnastus! Ja teiselt poolt - kui oled juba vähegi lainel - siis lasta end laineharjal kanda, sest selle liigne teadvustamine võib tihtilugu viia vastupidisele efektile. Ilmselt vastab tõele, et mitmed geniaalsed ideed on tulnud nt unes või sellesarnases seisundis. Ka mul endal oli kunagi (2004) juhtum kus nägin poolunes üht muinasjuttu ning järgneva u nädala jooksul panin selle kirja. See on siiani pikim ilukirjanduslik tekst mida olen kirjutanud. Muidu põhiliselt luuletusi.

Ahjaa, tegelikult tuli vahepeal idee... raamatut kirjutada, esialgne kondikava on juba oma kaks aastat olemas ja nagu siit blogist näha, siis ideid jätkub. Pisut panin ka kirja (lehekülje paar), kuid KUI sellest asja peaks saama, siis läheb selle kirjutamisega ilmselt aastaid. Eks näis. Ennekõike kirjutan iseenda pärast ja omaks lõbuks ja naudin protsessi kus saan mõtteid läbi kirjutamise põhjalikumalt läbi mõelda (nagu siin blogis), teisalt KUI saan selle tõepoolest ühel päeval valmis ja lugejaid leiduks, miks mitte kaaluda trükis avaldamise peale. Ise usun, et sellest võiks täitsa asja saada ja ehk panen siia ühel päeval esialgse eessõna ja sissejuhatuse üles (nendega läheb aega ja juba eessõna ning sissejuhatus tuleksid kokku vist vähemalt u 3-5 keskmise raamatu lehekülge) - aga see on juba teine teema.

Praeguseks kõik ja loodan, et mul õnnestus natukenegi valgustada seda tausta mis puudutab inspiratsiooni kui sellist. Olge ilusad ja head ning järgmiste mõteteni!
:)

Inimhinge ilu ja olulisus (isegi kui hinge kui sellist pole olemas)

0. - taustaks (eelmise postituse jätkuks) 
Eelmist postitust lugedes võib märgata mõningast vastuolu: ma kritiseerin kui räägitakse aeg-ruumi illusoorsusest, kuid samas justkui pooldan seda kui räägitakse hingest, ehkki rangelt võttes ma hinge kui sellise olemasolusse väga ei usu (kõik taandub mateeriale). Miks on hinge illusoorsus lubatud, kuid nt aja-ruumi ja muud illusoorsused mitte?
Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata, kuid ilmselt vastaksin midagi sellist (kui suudsite mu mõttekäiku jälgida): aeg-ruum, imeteod, jne võivad olla või mitte olla, kuid hing - teataval määral sellesse uskumine teeb minu arvates inimesest Inimese; samuti ei ole hingesse uskumine minu arvates niivõrd "radikaalne" kui nt Jumalasse uskumine, samas on hingesse uskumine minu arvates mõneti olulisem kui aeg-ruumi illusoorsusesse uskumine (või mitte uskumine).

Näiteks:
1) Usk Jumalasse: eeldab küllaltki suurt perspektiivimuutust mis läheb tõenäoliselt vastuollu mitmete füüsikaseaduste ja üldse kaasaegsete teaduslike avastustega - see see on radikaalne;
2) Usk inimhinge olemasolusse - n-ö keskmise väärtusega: ei kaasa endaga ilmtingimata teab-mis üleloomulikesse jõududesse uskumist, ümbersündi või jumalasse vms uskumist jne;
3) Usk aeg-ruumi illusoorsusesse - n-ö madala väärtusega: sellest ei sõltu kuigi palju kas meid ümbritsevat maailma / aeg-ruumi peetakse illusoorseks või mitte. Okei, see võib olla mõne religiooni oluliseks osaks, kuid minu arvates sarnaneb väitele, et "me näeme alati und", kuid unes olles on nii ehk naa üsna raske aru saada kas näed und või mitte ja on's aeg-ruum illusoorne või mitte, kogemuslikus plaanis ja igapäevaselt ma ei usu, et see endaga teab-mis muutusi kaasa tooks (käitume me ju küll justkui maailm pole illusoorne, ei hüppa heast-peast auto alla, jne).

Ma ei tea kui loogiline või arusaadav see jutt praegu oli, ise hakkasin ka sellele alles täna mõtlema, kuid mõtlesin, et panen selle mõttekäigu kirja nii nagu ta mul praegu pähe tuli.

1. - käesoleva postituse sisu: KÕIK (inim)hinged on Ilusad! 
Ei tahakski väga rohkem A Course in Miracles'ist rääkida, kuid viimases "lessonis" jäi mul silma lõik, mis on mu meelest sõnatuksvõtvalt ilus (see sama mida eelmises postituses mainisin, et lugesin seda mitu korda üle, kirjutasin märkmikusse üles, jne). Pealkiri on küll religioosne "I am as God created me." - kuid et ma teatavasti Jumalasse ei usu ja seostasin seda "algset inimese loomisakti/olekut" nn "unconditional Self"-iga - teatava süütusega millesse inimesed ju algselt sünnivad kui nad veel ei taju hinnanguid, väärtusi, hukkamõiste ja heakskiite - kui nad on nagu on: lihtsalt ilusad, siis sõnastasin pealkirja enda jaoks pisut ümber ja koos originaaltekstiga näeb see lõik välja järgmine - minu arvates lihtsalt meeletult ilus sõnastus, eriti viimane lause:

ALL Souls are Beautiful.
This single thought, held firmly in the mind, would save the world.
[...]
Holy indeed is he who makes these words his own; arising with them in his mind, recalling them throughout the day, at night bringing them with him as he goes to sleep. His dreams are happy and his rest secure, his safety certain and his body healed, because he sleeps and wakens with the truth before him always. He will save the world, because he gives the world what he receives each time he practices the words of truth. 

Midagi nii ilusat pole ma ammu lugenud. Maitse asi muidugi, aga mulle meeldis ja mõtlesin, et kirjutan selle ka siia ümber. Üldiselt katsun ACIM'ist lähemal ajal mitte rohkem juttu teha ja blogiteemana mulle näib, et see hakkab end ammendama. Ju siis on mul lihtalt ehk elus vastav periood ja hetk, et sedalaadi asja on hea lugeda.

2. - lisaks ja tänase jutu lõpetuseks 
'Vaimu kasvatamine' on suur ja lai teema ja usun, et järgmine kord jälle ehk hoopis teistlaadi mõtted. Robert Holdeni raamatust "Loveability" tahaks siia siiski millalgi kokkuvõtte teha, kuid eks näis kuidas sellega kujuneb.

Lõpetuseks täienduse ja lisana üks Iain McGilchristi loeng teemal What Happened to the Soul?:

ühtib sisuliselt minu mõtetega ja samuti käesoleva postituse teemaga. Samas see "hinge"-teema pole midagi, milles ma tea-mis kinni oleksin ja tegelikult ma pigem ei usu, et on olemas hinged mis kehast väljuvad, jne - pigem usun, et kõik taandub mateeriale ja "ise" on aju poolt loodud illusioon-konstruktsioon (vt Bruce Hood'i raamatut "The Self Illusion"!), kuid mul pole selle vastu midagi kui inimesed sellistesse asjadesse usuvad ja minu arvates on see ilus ja mu meelest oleks kurb kui sõna "hing" peaks nt kasutusest ära kaduma. See ongi kogu mu - ja Iain McGilchristi - jutu iva.
Ilusaimad asjad võivad minu arvates sündida paradoksidest: ilu ja imelisuse lisab asjaolule see, et "hinge" pole rangelt võttes olemas ja et kõik taandub evolutsioonilistele protsessidele, pooljuhustele ja mateeriale; kuid samas veel ilusamaks teeb kõige veel see, et me sellegipoolest saame rääkida ja tajuda inimesi ja maailma justkui hinged oleksid olemas. See on asi, mille üle pole mu meelest oluline teab-mis palju juurdelda ja mõtelda (nagu mina praegu teen), kuid mis on mu meelest lihtsalt ilus, olenemata sellest kas usutakse hingedesse või räägitakse neist lihtsalt rõhutamaks, et inimene näib olevat väga palju enamat kui lihtsalt mateeria!

3. Edit (mõtlemisainet): - hing Michel Foucault' järgi kui teatav kehale kohaldatud võimutehnoloogia korrelaat (raamatu "Valvata ja karistada: Vangla sünd" kontekstis):

Ei tohiks väita, et hing on pelk illusioon või ideoloogiline efekt. Ei, ta eksisteerib, tal on oma reaalsus, teda toodab pidevalt keha ümber, pinnal ja sisemuses selle võimu funktsioneerimine, mida rakendatakse neile, keda karistatakse, ja üldisemalt kõigile neile, kelle järele valvatakse, keda dresseeritakse ja korrigeeritakse; kõigile hulludele, lastele, õpilastele ja koloniaalmaade põliselanikele, aga ka nendele, kes on kinnistatud tootmisaparaadi külge ja kelle kogu elu on nõnda kontrolli alla võetud. Selline ajalooliselt reaalne hing erineb küll kristlikus teoloogias kirjeldatud hingest – ta ei sünni siia ilma kui süüdlane ja karistusalune, vaid pigem sünnib ta just alles karistus- ja järelevalve-, piinamis- ja sunniprotseduuride tulemusena. See reaalne ja siiski mitte kehaline hing pole mingi substants, vaid ta on element, kus omavahel ühinevad teatud tüüpi võimu efektid ja teadmise referents; kus võimusuhted otsekui tehnilise ülekande kaudu genereerivad võimalikku teadmist ning teadmine omakorda kindlustab ja tugevdab võimuefekte. Just sellise referents-reaalsuse pinnal ehitati üles mitmesuguseid kontseptsioone, just sealt lõigati välja analüüsivaldkondi – näiteks psüühika, subjektiivsus, personaalsus, teadvus jne.  /-/ Inimene, kellest meile räägitakse ja keda meid kutsutakse üles vabastama, kujutab endast juba ise palju sügavama allutatuse tulemit. Temas elab ja teda paneb eksisteerima “hing”, kes on ise osake sellest valitsemisest, mida võim keha peal teostab. Hing on poliitilise anatoomia instrument ja tulemus; hing on keha vangla.

- Michel Fouault; Valvata ja karistada. Vangla sünd; lk 46-47.


Praeguseks kõik. Olge ilusad ja järgmiste mõteteni!
:)

Raamatud ja eeskujud

Ma pole siia jupp aega kirjutanud. On olnud tegemist ja igasuguseid asju juhtunud ja elust läbi käinud. Ühtlasi olen viimasel ajal sattunud rohkem "vaimsemat" kirjandust lugema - vahelduseks päris huvitav; ja tunnen, et kulub ära, sest olen avastanud, et võiks olla teatud olukordades rohkem võimet ja alust nt rahulikuks jääda. Jne. Seekord mõtlesingi, et võiks kirjutada raamatutest - oma lemmikraamatutest - ja nii mõnigi neist vääriks ehk ühel hetkel lähemat käsitlemist.

1. Alain de Botton - Armunu esseed (inimsuhete põhipsühholoogia)
Seda raamatut lugesin juba aastaid tagasi, kuid see oli miski, mis mind sel hetkel muutis: raamatus polnud küll iseenesest midagi väga uut, kuid seal kirjutatu aitas asju kuidagi perspektiivi panna, aitas kõiksugu inimsuhetes hinnata seda, mis on tõeliselt oluline - vaadata iseendasse ja ühtlasi paremini mõista ja märgata Teist. Tol hetkel mõtlesin, et see võiks olla nt igas gümnaasiumis "kohustuslik" kirjandus (ehkki sõna 'kohustuslikkus' mulle ei meeldi ja see võib nii mõndagi ära rikkuda!) - sedalaadi elu põhitõed selle kohta, kuidas me alateadlikult käitume, kuid mida me ise tihtilugu ei märka. Ma ei hakka selle raamatu kohta praegu pikemalt kirjutama, kuid siin on Raamatukoi link/kirjeldus, et saada raamatust mingitki ülevaadet.
Olen seda raamatut kunagi paarile lähedasemale inimesele soovitanud ja tagasisidena kuulnud vaid kiidusõnu. Samas: lugesin seda raamatut hiljuti siit-sealt üle ja hetkel ei kõneta see mind enam nõnda nagu varem, kuid sellegipoolest usun, et keda huvitab isiklik vaimne areng, siis kahtlemata väärt lugemine.
Edasi...:

2. Richard Dawkins - Jõgi Eedenist; The Ancestor's Tale (teaduslik meetod, elu evolutsioon Maal, jne)
Need Richard Dawkinsi raamatud sisuliselt muutsid mu elu! Kunagi aastaid-aastaid tagasi (siiski pärast Armunu esseede lugemist) jäi ühes Apollo raamatupoes jäi see raamat silma, sirvisin sisukorda, nimi tundus kuidagi-kusagilt tuttavavõitu ja ostsin raamatu ära, maksis omal ajal u 70 krooni. Raamat seisis riiulil u aasta-paar kui selle ühel hetkel kätte võtsin ja lugesin ja lugesin ja - olin vaimustuses!

Tsitaat raamatu essõnast (ka Raamatukoi kodulehelt):

Ealeski pole nii paljusid fakte olnud võimalik seletada nii väheste eelduste abil. Lisaks külluslikule selgitavale jõule on Darwini teoorial ka sitket elegantsi ja poeetilist ilu, mis jätab kaugele maha ka kõige imelisemad maailmaloomise müüdid. Üks mu eesmärke selle raamatu kirjutamisel oligi osutada sellele inspireerivale väärtusele, mida sisaldab nüüdisaegne arusaam darwinlikust elukäsitlusest. Mitokondriaalses Eevas on palju rohkem poeesiat kui tema müütilises nimekaimus. 

Ausalt öeldes olen siiani selle öelduga üsnagi nõus. Sellest ajast peale võlus mind evolutsiooniteooria ja korraga - it suddenly made sense, all made sense! - need kõige fundamentaalsemad küsimused, et "miks me siin oleme?", "kuidas me siia saime?", jne. Järgmisena lugesin u aasta-paari jooksul läbi sama autori u 600-700. leheküljelise raamatu "The Ancestor's Tale: A Pilgrimage to the Dawn of Life". Siiani vist kõige mahukam ingliskeelne raamat mida lugenud olen:

Ja minu hinnangul Richard Dawkinsilt vist ühtlasi kõige huvitavam raamat. Hilja-aegu eesti keelde tõlgitud "The Selfish Gene" on ka lummav. Muidugi kuidas kellelegi ja mõnele võib see "ahvist arengu" teema olla vastuvõetamatu, kuid minu arvates on see ilus ja näitab, et 'me oleme kõik üks' - kõik elusloodus on omavahel suguluses! Kes kahtleb? - mingu kasvõi nt Eesti Tervishoiu Muuseumisse ja kui ma ei eksi, siis seal kusagil oli kirjas fakt, et nt inimesed ja tomatid jagavad 50% ühist DNA-d. Ja miks uskuda mis kuskil kirjas? Kui on vähegi avatud meelt, siis vaadake-uurige ise ja näete, kuidas teaduslik meetod toimib ja kui teaduses on olnud ette pettusi (oleme ju kõik vaid inimesed!), siis on see ühel hetkel ka paljastatud. Teadlased armastavad mitte teadmist!
Ja selles tähenduses on teadus minu arvates teatud mõttes inimese kõrgeim seni saavutatud teadvuse-evolutsiooni tase: uurida iseennast, olla iseenda suhtes meeletult enesekriitiline - ja avastada sealjuures uusi asju - armastada nii teadmisi kui teadmatust, olla aus! Olgem ausad: säärast ausust ei leidu tänapäeval just tihti, kuid minu arvates justnimelt see on vaimu kasvatamise üks olulisi eeldusi.
Richard Dawkinsist ja kogu sellest teemast võiksin ma kirjutada pikalt-laialt; kirjutasin temast ka oma magistritöö, jne.
Kuid liigume edasi...

3. Friedrich Nietzsche - Nõnda kõneles Zarathustra (jõulisus, tugevus, ausus, enesekriitika)
Selle raamatu kohta ma pikemalt ei kirjutaks ja ehkki päris läbi lugesin Zarathustra-raamatu alles möödunud aastal (varem u poolepeale - see raamat vajab Õiget Hetke), siis Nietzsche on minu jaoks olnud üks kõige olulisemaid nimesid juba enne 2007. aastat kui esmalt ülikooli õppima läksin. Nietzsche on minu jaoks keegi, kelle nimi sümboliseerib jõudu, ausust iseenda vastu ja elu-jaatust ja -armastust! Kui vahel on meel must või tahan energia-süsti, siis piisab sellest kui võtan 'Zarathustra' kusagilt lahti, loen mõnda allajoonitud lõiku ja see mõjub kui Beethoveni muusika.
Mõneti on Zarathustra-raamat minu arvates ülehinnatud, kuid mõttega neid ridu lugedes, siis tunnistan - seal on tohutu energia ja jõud ja see on raamat (õigemini kogu Nietzsche elufilosoofia), mis vähemalt mind on üsna palju muutnud - see on raamat, mis muudab ka kõige raskemad hetked vaimujõuks!:)

4. Iain McGilchrist - The Master and His Emissary: The Divided Brain and the Making of the Western World (neuroloogia; inimkogemuse laiem mõistmine, empaatiavõime, poeesia, kultuur, jne)
SEE on KÕIGE huvitavam raamat mida elus olen lugenud! ehkki ma just igaühele seda ei soovitaks, sest raamatu esimene pool räägib pikalt-laialt ja lõpuks isegi ehk ennast kordavalt ajust, neuroloogiast jne, nii et sellega võib olla tükk tegemist, et teksti jälgida, ehkki keelekasutus on võrratu, nii et tuleb tahtmine iga järgnev lause alla joonida (ja nii ma suht tegin). Raamatu teine pool paneb eelneva ajaloolis-kultuurilisse konteksti. Põhiküsimuse võib taandada ajupoolkerade erinevusele ja küsimusele, et miks üldse inimestel (ja teistel olenditel) on kaks ajupoolkera.
See pani mind mõistma ja kogema aju kui teatavat "masinat"; nägema, kuivõrd plastiline ja muutlik see võib olla, et KÕIK mida me kogeme - see peitub me ajudes ja seda on võimalik muuta; ühtlasi näitas see raamat seda, kuidas liigne teaduslikkus-süsteemsus (vasak ajupoolkera) võib tekitada olukorda, kus uuritavast/nähtavast maailmast võib kaduda teatav hing, elu ja alles jääda vaid mehhaaniline süsteem; ja seda, et ka romantika-ajastul, melanhoolial, usul, hingel, vaimul - kõigel muusikalisel ja poeetilisel! - võib olla oma tähtsus ja see tähtsus on ilmselt suuremgi kui me seda 21. sajandil arvame olevat.
See raamat ja selle raamatuga seonduv on üks mu suurim kirg ja see pani mind huvituma ka tõsisemalt sellises valdkonnast nagu neurobioloogia. Minu jaoks isiklikult kõige huvitavam raamat mida siiani elus olen lugenud:)

5. Robert Holden - Loveability (rahu ja armastus nii iseenda kui teiste vastu:))
See raamat on ehk mõneti üllatuslik, kuid... umbes aasta eest üks mu hea-kallis sõbranna soovitas/mainis seda mulle, lehitsedes ja ümberjutustatuna tundus kuidagi pisut "liiga lihtne", kuid ühel hetkel seda temalt laenates olin ma raamatust koheselt vaimustuses!
Jah, see räägib armastusest ja sellest, et armastus ei kao kusagile, see on alati olemas; ja mis ka ei juhtuks, alati südames ja sisemuses peaksime alati lähtuma armastusest.
Tegelikult tahaksin sellest raamatust pikemalt kirjutada, kuid mõelgem kasvõi sellele: IGA kord kui meil tekib kellegagi või iseenda konflikt, siis see põhineb oma fundamentaalsel tasandil asjaolul ja sügavuses peituval tundel, et "meid ei armastata piisavalt" või et me ei armasta iseennast piisavalt. See on minu arvates absoluutselt iga tüli ja konflikti alus - see etteheide: miks Sa mind piisavalt ei armasta? Jah, võib-olla alati ei armastagi, alati ei saa ega peagi olema kõige suhtes teab-mis armastav ja tolereeriv, kuid ma usun, et kui kõik inimesed iseennast oma sügaval sisemuses armastavad, ja näevad, et mingil tasandil on iga inimene armastusväärne (ehkki võib juhtuda, et 'elu tegi omad korrektuurid' ja ühel hetkel enam pole teab-mis armastusväärne), siis... - see on minu arvates miski, mida võiks õppida silmas pidada.
Näiteks väikesed lapsed - nad elavad hetkes, seda eriti enne kui neis hakkab tekkima arusaam heast-halvast, väärtustest, jne - nende elu on mäng ja hetkes olemine: kui rõõm, siis rõõm, kui trots, siis trots, jne - vahest ka seetõttu nõustun Nietzschega (ja Oshoga) kui ta räägib, et ühel hetkel peab lõvi saama ka lapseks ('Zarathustra' pt "Kolmest moondusest"):

Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu. 

See on raamat millest tahaksin millalgi kirjutada ka pikemalt ning tõttöelda hakkasin seda hiljuti uuesti üle lugema. Eks näis kuidas kujuneb.
Kordan: esmakordne raamatu ümberjutustus sõbrannalt jättis mulle mõneti "lääge" mulje ja tekitas küsimuse, et "mida uut seal on?", kuid... minu jaoks oli - ja ma ei imesta kui mu kirjeldus selle raamatu kohta siin postituses võib imal tunduda, kuid ometi on see üks neist raamatutest, mis kuulub viie raamatu hulka mis on mu elu vähegi sügavamas mõttes teise nurga alt vaatama pannud.

Ja et teid/lugejaid ehk pisut veel oma "imalusega:)" šokeerida, siis pärast "Loveability" lugemist otsustasin tellida ka sellise raamatu:

sest raamatust "A Course In Miracles" oli "Loveability"s üksjagu juttu ja sealt pärinesid päris ilusad ja geniaalsed mõtted ja tsitaadid, nii et otsustasin ka selle tellida. Lugesin paar päeva, iga päeva kohta uus lause kui otsustasin, et ostan terve u 1300 lk täisversioonis raamatu ja tegelikult nüüd saan aru, et selle "Holy Shift!" asemel oleks pidanud seda kohe tegema.
Minu arvates see raamat (st 'A Course In Miracles') EI ole igaühe jaoks ja kui kellelgi tekkis huvi, siis tasuks enne KINDLASTI "Loveability" läbi lugeda, Course'i raamatut siit-sealt sirvida või e-versiooni kusagilt tirida ja selle algust lugeda, kuid mulle isiklikult see raamat täitsa meeldib. Muidugi hetkel olen vaid 15-20 lk lugenud ja võib täiesti olla, et see hakkab end kordama ja muutub tüütuks, kuid siiani on väga okei.
Raamat on küllaltki tugevate kristlike sugemetega ja mina olen - may I remind you - põhimõtteliselt ateist, ehkki päris 100% midagi ei välista, 99% aga küll; nt Piiblit ma pole väga suutnud lugeda, ehkki u aasta eest tegin naljaviluks algust, kuid tundes natukenegi ajalugu, astronoomiat, evolutsioonibioloogiat, siis ma ei saa aru kuidas saab seda uskuda kui see on ilmselgelt laenatus-fabrikaat (siinkohal soovitus: Eric R. Dodds'i raamat Paganad ja kristlased ängistuse ajastul - hea ülevaade sellest, kuidas kristlus omal ajal oma lihtsuse ja hirmu-taktikaga n-ö 'paganaid'-kreeka filosoofiat enda poolele üle 'võlus'; tollal usuti kõike (vihje: à la Monty Python'i "Life of Brian"!:D) ja imeteod oli tavaline nähtus, jne) - ühesõnaga Piibel-Piibliks ja sealt võib leida kõike; seal on aja jooksul osad asjad välja jäetud, osad juurde pandud, palju tõlkes kaduma läinud ja - tehes veel silmi-avavat kriitikat, siis - lisaks soovitaks sellist filmi - see on PIKK 'film', kuid sisu poolest andis seal nii mõnigi jupp rohkem kui terve 'maailma usundite' loeng ülikoolis...
AGA ehkki ACIM võib olla kind-of new age stiilis raamat, siis vähemalt esimesed 15-20 lehekülge mulle täitsa istuvad, samas teistele seda vist väga ei soovitaks, sest a) kui sa pole enne "Loveability"-stiilis raamatuid lugenud või kui pole kursis mõtetega ja selle tunnetusega, et kuidas on tajuda seda justkui puhast ja ego-eelset iseennast milles pole mingeid hinnanguid-hukkamõistu (minu jaoks vastavsuses Jeesus-tegelaskujuga), jne, või b) sa pole kristlane, siis võib ACIM ilmselt ühel hetkel mõttetu religioosse soigumise mulje jätta. Samuti võib see ehk ka kristlastes-usklikes konflikte tekitada kui mõelda vikipeedia saidil olevale raamatu lühiülevaatele.

Lisan veel siia juurde, et ma pole kunagi mingilgi moel usklik olnud; pikka aega olin agnostik, kuid eriti pärast Dawkinsi raamatute lugemist ja üldse rohkem ajaloo ja kõige-kõige lugemist aru saanud, et olen sisuliselt ateist / 99% ateist-agnostik. Religioon kui selline pole minu teema, AGA eriti pärast Iain McGilchristi lugemist olen ehk hakanud rohkem hindama kogemust kui sellist.
Dawkins lähtub ennekõike sellest, mis on Tõene ja sisuliselt nõustun temaga, sest milleks ennast petta ja parem juba olla 100% iseenda vastu aus, pealegi: tõde-evolutsioon-teadus on mu meelest imeline ja selles on nii-nii palju avastada ja uurida ja nautida, aga ka teadmatus, nagu räägib füüsik Richard Feynman ja mis on 100% ka minu vaatepunkt:

samas nõustun ka McGilchristiga kes ilmselt ütleks, et kui keegi otsustab elus midagi uskuda, siis - palun väga - ka sedalaadi kogemused võivad olla inimestele rikastavad. Eks igaühel ole oma elu ja väärtused.

Pika jutu lõpuks: armastan teadust, ausust, enese arendamist, ma sisuliselt ei usu teab-mis kõrgemaid jõude, ehkki neid päris 100% ei välista (põhjus? nägin kunagi kolmel ööl järjest üht VÄGA kummalist und ja see läks u kuu aja pärast täide - 11. sept 2001 - ja siiani ei suuda uskuda, et see võis olla juhus?), kuid sedalaadi read on ju ilusad, kas pole:

Miracles are both beginnings and endings, and so they alter the temporal order. They are always affirmations of rebirth, which seem to go back but really go forward. They undo the past in the present, and thus release the future. 

- ACIM, lk 4.

Või näiteks järgmine lause mis täna silma jäi: "Error cannot really threaten truth, which can always withstand it. Only the error is actually vulnerable." (ACIM, lk 9) - Tõde on see, kes Sa sisimas oled ja kui Iseendast piisavalt teadlik oled, siis miski ei saa seda kõikuma lüüa; vaid vead on need, mis hävivad ja mille najal Sa kokkuvõttes kasvad ja arened - nõnda ellu suhtudes: miski ei saa minna viltu! Ja see pole mitte teatav reaalsuse eest põgenemine, vaid vastupidi: sedalaadi suhtumine annab rohkem julgust asju ette võtta ja tekitab sellise mõnusa rahuliku tunde. Vähemalt minu puhul. Ja sedalaadi lauseid ja mõtteid seal raamatus ikka leidub, suht igal leheküljel, isegi kui on vahel pisut korduvad, kuidagi mõjub hästi.
Ja sekka muidugi Jumala-juttu, kuid seda loen teise pilguga ja neil sõnadel on minul jaoks teine tähendus kui usklike jaoks (üllataval kombel saab seda raamatut siiani nõnda lugeda), päris imalat "kummarda Mind... blablabla" juttu pole veel õnneks kohanud. Eks näis. Lehekülgi sellel raamatul ju jätkub. *

***
Ühtlasi avastasin enda jaoks Ralph Waldo Emersoni esseed; ning kallis sõbranna kinkis mulle Osho, mida ma pole eriti lugenud, kuid mis tundub täitsa hää (näib, et lihtsalt ja osavalt võtab siit-sealt kokku siiski juba varem levinud mõtted):

P.S. Veel paar arvamust paari autori osas (st nii võhik ma nüüd ka ei ole):
P. Coelho - way too liiga lihtne/triviaalne ja mina ei suutnud teda väga lugeda!
Chopra - sorri, aga pläma!
E. Tolle - olen vähe lugenud, kuid tundub, et 80% päris hea jutt ja 20% läheb teaduslikult absoluutselt põhjendamatult uudu-vuuduks kätte ära.
- st minu subjektiivne arvamus. Üldiselt mulle ei meeldi kritiseerida ja lähtun sellest, mis mulle meeldib, kuid need on tuntud nimed ja ennetamaks austatud lugeja mõtteid, et 'on ju olemas ka need autorid', siis - vähemalt neist olen teadlik ja esmamulje on selline. Igaljuhul tollet kavatsen rohkem lugeda küll!
Põhiidee osas arvan, et olen enam-vähem kursis ja sedalaadi asju omal nahal läbi tunnetanud, sügavamas mõttes 'vaimsus-teispoolsuse otsing' vms pole jällegi minu teema; meditatsioonist pean lugu, ehkki ma pole seda sisuliselt kunagi katsetanud (võiks proovida!).
Lühidalt: midagi sarnast, millest neuroteadlane Sam Harris lähtub, selline teatav teaduslik-vaimsus:

Päris pikk tekst tuli, kuid eks ole ju nõnda, et maailmas ja iseendas on palju-palju huvitavat ja avastamisväärset - peaasi on olla parajalt avatud meelega, et seda vastu võtta ja avastada!
Niisiis vahelduseks trennijutule tuli seekord vahelduseks ka pisut raamatujuttu. Järgmises postituses juba uued teemad.

Soojust kõigile!


* Edit:
"...blablabla"-juttu pole veel kohanud. Nüüd olen. Olen leheküljel 14 ning seal on new-age'ilikult juttu sellest, et "aegu-ruum on illusoorne". Selliseid asju ehk ei "tohiks" sõnasõnalt lugeda, aga samas tohib küll (teadvuse/aju jaoks on aeg-ruum muidugi suhteline, kuid sellegipoolest paganama reaalne!)... mõelgem kasvõi Einsteinile või Lee Smolin'i raamat "Time Reborn: From the Crisis in Physics to the Future of the Universe" (2014) - raamat, mille lugemine mul samuti hetkel pooleli on. Parafraseerides Richard Dawkinsit: on asju/arvamusi, mis on lihtsalt läbinisti valed!
Aga see selleks ja loetu mind iseenesest ei üllata, sellegipoolest nauditav raamat, ilus poeesia sõna otseses mõttes (just täna sattusin ühele lõigule, et see oli lihtsalt nii ilusasti sõnastatud ja mõte oli nii ilus, et pidin seda u kolm korda üle lugema ja kirjutasin endale veel eraldi üles ka:)). Ses mõttes, ärge saage valesti aru, minu asi pole mitte niivõrd kritiseerida, vaid näha asjades head ja võtta neist seda, mida leian endale olevat kasulikuna. Aga et see on blogi, nii mõnigi võib seda lugeda, siis tasakaaluks ja objektiivsuse eesmärgil mõni pisike kriitikanool kulub vast ära.
Üldiselt on tekst mulle nauditav. Eks igaüks loeb erinevalt, mina loen jällegi läbi sedalaadi (teaduslik-poeetilise)filtri.

Addicted to Screens

0. 

Vahepeal on kirjutamisest väike paus tulnud ja kirjutan alles nüüd.
Jah, käisin üle pika aja Hiiumaal ja tore oli. Teab-mis häid pilte ei saanud, ehkki olin öösel vähemalt tund aega väljas tähti vaatamas ja pildistamas (esimene päev sadas vihma ja oli pilves); aga see tuli välja mu meelest päris huvitavalt (loe: kaamera libises ja seega oli tegu küllaltki juhusliku pildiga):

- justkui päev ja öö üheskoos. Pilt oli tehtud 30 sekundiga; u kl 12 öösel ja tegelikult oli päris pime.
Järgmisel päeval käisin mere ääres jooksmas - u 5 km edasi-tagasi. Mõnus!

Sellest nn "mind over matter" teemast ma seekord siiski ei kirjuta, ehkki mõtteid iseenesest oleks, kuid olen pisut teisel 'lainel' ja muid teemasid on vahele tulnud. Tundub, et kõige laiemas mõttes "vaimu kasvatamisega" seoses ideid jätkub ja tuleb suht iga päevaga juurde (viimasel ajal olen nt uurinud/lugenud aju ja mälutehnikate kohta) - see on tore! - iseasi kui tihti mul neid kirja õnnestub panna. Paari-kolme nädala tagant ehk ikka, vahel võib-olla koguni harvem, aga enamasti (ma usun), et siiski tihedamini.

1. 
Esiteks: eelmise postituse jätkuks, et vahel näib, justkui ei suuda inimesed enam keskenduda jne, siis Steven Pinker on oma viimases raamatus pealkirjaga The Sense of Style: The Thinking Person’s Guide to Writing in the 21st Century (2014) kirjutanud naljaga pooleks ja päris tabavalt ja mu meelest õigustatult, et jajaa:

Surely the craft of written expression has declined since the days before smartphones and the Web. You remember those days, don’t you? Back in the 1980s, when teenagers spoke in fluent paragraphs, bureaucrats wrote in plain English, and every academic paper was a masterpiece in the art of the essay? (Or was it the 1970s?) The problem with the Internet-is-making-us-illiterate theory, of course, is that bad prose has burdened readers in every era.
[...]
As people age, they confuse changes in themselves with changes in the world, and changes in the world with moral decline—the illusion of the good old days.

Siiski leian, et arenguruumi on vast alati ja oleneb hetkest ja eesmärkidest: meil kõigil on kusagile areneda ja midagi juurde õppida:)

2.
Suvi on tulemas ja mulle meeldib jalutamas käia ja ka täna õhtul käisin jalutamas (ühe hea sõbrannaga, kellega on alati tore ja juttu jätkub:)); vahel on tore ka üksi jalutada; - sama käib jooksmise kohta. AGA sattusin ühele sürrile videole. Elliott Hulse mainis teda ühes videos ja siis chekkasin järele ning järgnev video jäi silma:

Siit ka seekordse postituse pealkiri: addicted to screens. Ja hakkasin mõtlema, et ehkki ma naljalt "niisama" ei tee netis midagi (näiteks ei viitsi ma naljalt chattida (palju tühje pause), pigem kirjutan siis juba kirja) ja telefoni (jajah, nutikas, daa) kasutan ka üldiselt helistamiseks ja vahel sõnumite saatmiseks, siis olgu minuga kuidas on, istutakse mu meelest siiski mõttetult palju kõiksugu ekraanide taga (see käib ka minu kohta). Mõelge ja kujutage ette, alati kui te üht või teist ekraani vaatama hakkate: vaadake end kõrvalt, oma kehahoiakut, aega mil te ekraani vaatate, ja kas ja kuivõrd oluline see on? kui palju uut ja vähegi väärtuslikku informatsiooni? Ja kui tahate suhelda, siis uskuge või mitte - ja kindlasti teate seda - olulisem informatsioon suhtluses tuleneb emotsioonidest, st silmast-silma suheldes!

Muidugi see pole minu asi öelda ega arvustada mida keegi oma eluga teeb. Iroonia on muidugi veel see, et ise istun sama moodi arvuti taga kui neid sõnu siia kirjutan! Aga vahel tänavapilti vaadates jääb tõesti mulje, et tehnoloogia ei ole mitte inimeste kasutada, vaid vastupidi: tehnoloogia kasutab inimesi ja inimesed on ekraanidest justkui sõltuvuses.
Mu meelest üks parimaid asju on see kui saad nt kusagile maale minna, minu poolest telefoni välja lülitada ja paar päeva täiesti n-ö offline olla. Enamasti siiski domineerib juba alateadvusesse juurdunud tunne, et telefon peab alati sees ja laetud olema, muidu "kes teab kes mind ehk kätte tahab saada..." - saate aru: juba selles mõttes peitub teatav killustatus - mikroskoopiline, aga siiski.
Mulle endale tundub, ja see käib ka minu kohta, et kadumas on teatav 100% iseendaga (või kellegi teisega) olemise hetk - hetkes, siin-ja-praegu olemise hetk.
Muidugi ma ei kurda ega taha kurta, kaasaegsel infoühiskonnal on meile väga palju pakkuda, siiski leian, et peaksime olema pisut ettevaatlikud ja mõtlema, et kas meie kasutame tehnoloogiat ja et tehnoloogia aitab meil areneda, või vastupidi: oleme... addicted to screens.

Ahjaa, muide paar-kolm päeva olen sisuliselt esimest korda ka joogat teinud:) Mõnus!

Praegu lõpetan. Võimalik, et nüüd tuleb pisut pausi (nädal-kaks? võib-olla vähem), sest tunnen puudust pigem info ammutamisest, mitte niivõrd jagamisest.

Olge terved!

Kevad

Ideid ja mõtteid ikka jätkub, et millest võiks ja tahaks kirjutada:)

Järgmine pisut sisukam postitus tuleb ehk nädala lõpu poole või järgmisel nädalal, enne seda sõidan aga Hiiumaale vanematele külla ja seal ma tõenäoliselt väga arvuti taha ei kipu.

Üks asi mida ma Hiiumaal teha tahan (lisaks sellele, et saan sealt endale ilmselt mikseri/blenderi kaasa:)) on nn astrofotograafia. Tähtede pildistamine. Avastasin selle valdkonna u aasta eest; ja nõnda olen u aasta aega püüdnud meie Linnutee galaktikat pildile saada, kuid siiani pole see kuigi efektiivselt õnnestunud (linnas teatavasti liigne valgusmüra, jne). Eks näis kas ja kuidas Hiiumaal sellega läheb. Ma arvan, et ühel heal päeval see õnnestub. VÄGA tahaks ka Andromeeda galaktikat pildile saada - meile lähim galatika, liigub muuseas meie suunas ja "põrkub" meie galaktikaga kokku u 3-4 miljardi aasta pärast. Astronoomia on mu meelest meeletult huvitav valdkond. Ja kes huvi või kes pole sellele varem väga mõelnud, siis soovitan nime: Neil deGrasse Tyson. Temalt ilmus hiljuti uus versioon sarjast nimega "Cosmos" (algne versioon legendaarse Carl Sagani poolt). 

Facinating stuff!

Aga see selleks. Millest täna kirjutada? Paar-kolm mõtet. 

* 

Sattusin täna audioversioonis kuulama Robert Greene'i raamatut "Mastery" (2013). Ma pole/polnud varem sedalaadi mõtetele mõelnud ja olen siiani osaliselt skeptiline, kõlab nagu liigne eneseabi blablabla (sisuliselt leian: kui inimesel ON tahet ja motivatsiooni, siis on, kui ei ole, siis ei õnnestu seda naljalt ka tekitada - või... ehk siiski?), kuid tundub, et oma iva neis raamatutes ju on. "Mastery" tundub siiski võrdlemisi huvitav. Poest paberkujul ostma ei kipuks, aga kui aega juhtub olema, siis kõige muu kõrvalt täitsa kuulatav. Miski, millele ma varem polnud mõelnud, on inimese evolutsioonist ja anatoomiast pärinev tähelepanu, mis on inimesele loomuomane ja mida Robert Geene kirjeldab järgmiselt (nüüd tuleb päris pikk tsitaat; raamatust lk 6-7): 

Our dominance, our mastery does not stem from our hands but from our brains, from our fashioning the mind into the most powerful instrument known in nature - far more powerful than any claw. And at the root of this mental transformation are two simple biological traits—the visual and the social—that primitive humans leveraged into power. 

Our earliest ancestors were descended from primates who thrived for millions of years in a treetop environment, and who in the process had evolved one of the most remarkable visual systems in nature. To move quickly and efficiently in such a world, they developed extremely sophisticated eye and muscle coordination. Their eyes slowly evolved into a full-frontal position on the face, giving them binocular, stereoscopic vision.
This system provides the brain a highly accurate three-dimensional and detailed perspective, but is rather narrow. Animals that possess such vision — as opposed to eyes on the side or half side — are generally efficient predators like owls or cats. They use this powerful sight to home in on prey in the distance. Tree-living primates evolved this vision for a different purpose — to navigate branches, and to spot fruits, berries, and insects with greater effectiveness. They also evolved elaborate color vision.
[...]
In the treetops, this powerful vision was built for speed—seeing and reacting quickly. On the open grassland, it was the opposite. Safety and finding food relied upon slow, patient observation of the environment, on the ability to pick out details and focus on what they might mean. Our ancestors’ survival depended on the intensity of their attention. The longer and harder they looked, the more they could distinguish between an opportunity and a danger. If they simply scanned the horizon quickly they could see a lot more, but this would overload the mind with information — too many details for such sharp vision. The human visual system is not built for scanning, as a cow’s is, but for depth of focus.
Animals are locked in a perpetual present. They can learn from recent events, but they are easily distracted by what is in front of their eyes. Slowly, over a great period of time, our ancestors overcame this basic animal weakness. By looking long enough at any object and refusing to be distracted — even for a few seconds — they could momentarily detach themselves from their immediate surroundings. In this way they could notice patterns, make generalizations, and think ahead. They had the mental distance to think and reflect, even on the smallest scale.

These early humans evolved the ability to detach and think as their primary advantage in the struggle to avoid predators and find food. It connected them to a reality other animals could not access. Thinking on this level was the single greatest turning point in all of evolution—the emergence of the conscious, reasoning mind.

Võtmelause on ehk see: "The human visual system is not built for scanning, as a cow’s is, but for depth of focus." Mm. Hmm. Ei oskagi seda täpsemalt kommenteerida, kuid mu meelest huvitav teema ja paneb mõtlema (kas ja kuivõrd sõltub/sõltuvad ja käivad kokku erinevad evolutsiooni jooksul välja arenenud aspektid: aju suurus, sotsiaalsus, silmade asend, jne). 

SAMAS olen lugenud pisut ja pigem vastupidist (Nicholas Carr "The Shallows" - suurepärane raamat!): jah, inimese võime ühele asjale keskenduda on midagi imeliselt inimlikku, kuid see on ühtlasi äärmiselt ebaloomulik ja võtab aastaid-aastaid, et õppida ja harjutada. Inimesed on loomult "kütid-korilased" kes on harjunud olema pidevalt liikumises, pikem keskendumisvõime ühele asjale tekkis alles siis kui inimesed õppisid lugema, seda eriti trükipressi leiutamise ajal 15. sajandi Euroopas. 

Mõelgem kui "ebaloomulikult raske" on lugemine-kirjutamine, inimene õpib seda terve elu ja tihtilugu ka siis ei saa seda päris selgeks (täiskasvanute tekstid vajavad palju töötlemist-toimetamist); samal ajal pole palju vaja, et me tähelepanu ekslema läheks: interneti vilkuvad aknad ja üldse kaasaegne infotehnoloogia segab meeletult keskendumisvõimet (katsuge vaid nt internetist pikemalt üht teksti lugeda ilma, et vahepeal sinna-tänna klikiksite, jne)... Nicholas Carr läheb koguni nii kaugele ja väidab, et internet ja vilkuv multimeedia teeb inimesi sisuliselt rumalamaks. 

Ise arvan, et nii ja naa, ehkki siiani kumab kõrvus ühe õppejõu mõte ja ütlus, et u 1997. aasta paiku polnud õpilaste/üliõpilastega probleemi, kuid viimastel aastatel ei suudeta isegi kõige lihtsamaid tekste enam vähegi sügavuti mõista. Ja mõelgem neile lastele, kes kogu selle n-ö "katkestatuse" keskel maast ja madalast üles kasvavad. Olen üldiselt optimistlik ja ei välista, et muretsemiseks pole põhjust [kunagi kardeti nt kirjutamist (Sokrates/Platon: kaotab mälu); hiljem trükipressi (muudab teksti labaseks); televiisort-raadiot (inimesed ei loe enam) jne, kuid need hirmud on olnud võrdlemisi põhjendamatud], samas - nagu ütleb psühhiaater Iain McGilchrist - koos industriaalrevolutsiooniga ja eriti kaasajal on sisuliselt tekkinud ja süvenenud selline haigus nagu skisofreenia: inimestel puudub vaimne võime näha tervikut ja terviklikkust, ühtlasi iseendasse vaadata, sügavuti mõelda, jne. 

- aga okei, see kõik on täiesti omaette teema. 

Nii ehk naa ja asja iva: mu meelest mõtlemapanev, nii heas kui halvas mõttes - ja eks ole ju huvitav (!?). 

* 

Hehe, ja veel seoses ajuga. Selline tegelane nagu Stefan Molyneux nimetas ühes vestluses Elliott Hulse'iga inimese aju nõnda: "the post-monkey beta expansion pack", mis viitab asjaolule, et: Inimlik aju on evolutsiooniliselt vanem kui keha ja pole kaugeltki kohanenud kaasaja tingimustele ja tegu on sisuliselt "ahvile kuuluva beta versioonis expansion pack'iga" (lõik videos: 32-33 min). Päris osav sõnastus mu meelest:D 

Ja veel: võrdlus inimese närvisüsteemi ja nt lille või taimega. Kaasajal ja ka ajaloo jooksul on küllaltki levinud mõte eristada omavahel keha ja vaimu, kusjuures vaim on alati kõige olulisem, keha aga jäänud vaimu varju. Jah, ka mina pean vaimu kehast olulisemaks, AGA siiski tuleks meeles pidada, et ka keha ON oluline ja tihtilugu terve vaimu alus: kui sul on tervis korrast ära, siis on ju tihtilugu meeletult keeruline ka mõistust ja vaimu tervena hoida! 

Võrdlus lille või taimega: aju nähakse justkui õiena ja sellest võrsuvat vart ja juuri justkui millenagi, mis on pelgalt vahend ning oma sügavuses midagi räpast ja mullast. Tegelikult aga: aju ja vaim VAJAB keha ja närvisüsteemi ning SÕLTUB kehast ja närvisüsteemist, et saada toitu, kasvada ja õitseda: 

* 

Järgmises postituses - juhul kui mul ei õnnestu järgmise postitusena nt head Linnutee pilti saada ja seda siia üles riputada:) - tahaks kirjutada teemal "inimvõimete piiridel". Nimelt sattusin minu arvates päris huvitavatele uurimustele selle kohta, kuidas võib teadvusega keha ära petta ja panna keha sisuliselt üleinimlikke asju tegema. Mõelgem kasvõi paanikaolukorras käitumisele, kuidas inimesed on valu ja hirmu tundmata omanud tohutut jõudu! 

Aga neist teemadest juba järgmine kord, see vajab pisut pikemat aega, et neid kirja panna, kuid märksõnadeks võiksid olla: hullumeelseim spordiala; hullumeelsus; hallutsinatsioonid; hüpnotiseerimine; platseebo efekt; aju petmine (nt sportimise ajal vaid maitsed ergutavat jooki ja sülitad kohe välja, seda tarvitamata, ja keha saab ainuüksi juba sellest energiat juurde. toitainet reaalselt tarvitamata) - need on teemad millest tahaks järgmises postituses pisut pikemalt kirjutada. Aga eks näis kuidas kujuneb. Lõpetuseks üks mu meelest päris hea video ja läheb ju ka teemasse: 

The Transcendent Rep: 

tran-scend-ent rep 

/tran'sendent/ /rep/ noun 

An exercise repetition taken beyond physical exhaustion, with the purpose of gaining a form of mental and spiritual strength found only in self transcendence. 

Eks näis milline järgmine postitus tuleb, praegu aga sellised mõtted. 

Seniks aga: ilusat kevadet! 

:)