Eelmist postitust lugedes võib märgata mõningast vastuolu: ma kritiseerin kui räägitakse aeg-ruumi illusoorsusest, kuid samas justkui pooldan seda kui räägitakse hingest, ehkki rangelt võttes ma hinge kui sellise olemasolusse väga ei usu (kõik taandub mateeriale). Miks on hinge illusoorsus lubatud, kuid nt aja-ruumi ja muud illusoorsused mitte?
Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata, kuid ilmselt vastaksin midagi sellist (kui suudsite mu mõttekäiku jälgida): aeg-ruum, imeteod, jne võivad olla või mitte olla, kuid hing - teataval määral sellesse uskumine teeb minu arvates inimesest Inimese; samuti ei ole hingesse uskumine minu arvates niivõrd "radikaalne" kui nt Jumalasse uskumine, samas on hingesse uskumine minu arvates mõneti olulisem kui aeg-ruumi illusoorsusesse uskumine (või mitte uskumine).
Näiteks:
1) Usk Jumalasse: eeldab küllaltki suurt perspektiivimuutust mis läheb tõenäoliselt vastuollu mitmete füüsikaseaduste ja üldse kaasaegsete teaduslike avastustega - see see on radikaalne;
2) Usk inimhinge olemasolusse - n-ö keskmise väärtusega: ei kaasa endaga ilmtingimata teab-mis üleloomulikesse jõududesse uskumist, ümbersündi või jumalasse vms uskumist jne;
3) Usk aeg-ruumi illusoorsusesse - n-ö madala väärtusega: sellest ei sõltu kuigi palju kas meid ümbritsevat maailma / aeg-ruumi peetakse illusoorseks või mitte. Okei, see võib olla mõne religiooni oluliseks osaks, kuid minu arvates sarnaneb väitele, et "me näeme alati und", kuid unes olles on nii ehk naa üsna raske aru saada kas näed und või mitte ja on's aeg-ruum illusoorne või mitte, kogemuslikus plaanis ja igapäevaselt ma ei usu, et see endaga teab-mis muutusi kaasa tooks (käitume me ju küll justkui maailm pole illusoorne, ei hüppa heast-peast auto alla, jne).
Ma ei tea kui loogiline või arusaadav see jutt praegu oli, ise hakkasin ka sellele alles täna mõtlema, kuid mõtlesin, et panen selle mõttekäigu kirja nii nagu ta mul praegu pähe tuli.
1. - käesoleva postituse sisu: KÕIK (inim)hinged on Ilusad!
Ei tahakski väga rohkem A Course in Miracles'ist rääkida, kuid viimases "lessonis" jäi mul silma lõik, mis on mu meelest sõnatuksvõtvalt ilus (see sama mida eelmises postituses mainisin, et lugesin seda mitu korda üle, kirjutasin märkmikusse üles, jne). Pealkiri on küll religioosne "I am as God created me." - kuid et ma teatavasti Jumalasse ei usu ja seostasin seda "algset inimese loomisakti/olekut" nn "unconditional Self"-iga - teatava süütusega millesse inimesed ju algselt sünnivad kui nad veel ei taju hinnanguid, väärtusi, hukkamõiste ja heakskiite - kui nad on nagu on: lihtsalt ilusad, siis sõnastasin pealkirja enda jaoks pisut ümber ja koos originaaltekstiga näeb see lõik välja järgmine - minu arvates lihtsalt meeletult ilus sõnastus, eriti viimane lause:
ALL Souls are Beautiful.Midagi nii ilusat pole ma ammu lugenud. Maitse asi muidugi, aga mulle meeldis ja mõtlesin, et kirjutan selle ka siia ümber. Üldiselt katsun ACIM'ist lähemal ajal mitte rohkem juttu teha ja blogiteemana mulle näib, et see hakkab end ammendama. Ju siis on mul lihtalt ehk elus vastav periood ja hetk, et sedalaadi asja on hea lugeda.
This single thought, held firmly in the mind, would save the world.
[...]
Holy indeed is he who makes these words his own; arising with them in his mind, recalling them throughout the day, at night bringing them with him as he goes to sleep. His dreams are happy and his rest secure, his safety certain and his body healed, because he sleeps and wakens with the truth before him always. He will save the world, because he gives the world what he receives each time he practices the words of truth.
2. - lisaks ja tänase jutu lõpetuseks
'Vaimu kasvatamine' on suur ja lai teema ja usun, et järgmine kord jälle ehk hoopis teistlaadi mõtted. Robert Holdeni raamatust "Loveability" tahaks siia siiski millalgi kokkuvõtte teha, kuid eks näis kuidas sellega kujuneb.
Lõpetuseks täienduse ja lisana üks Iain McGilchristi loeng teemal What Happened to the Soul?:
ühtib sisuliselt minu mõtetega ja samuti käesoleva postituse teemaga. Samas see "hinge"-teema pole midagi, milles ma tea-mis kinni oleksin ja tegelikult ma pigem ei usu, et on olemas hinged mis kehast väljuvad, jne - pigem usun, et kõik taandub mateeriale ja "ise" on aju poolt loodud illusioon-konstruktsioon (vt Bruce Hood'i raamatut "The Self Illusion"!), kuid mul pole selle vastu midagi kui inimesed sellistesse asjadesse usuvad ja minu arvates on see ilus ja mu meelest oleks kurb kui sõna "hing" peaks nt kasutusest ära kaduma. See ongi kogu mu - ja Iain McGilchristi - jutu iva.
Ilusaimad asjad võivad minu arvates sündida paradoksidest: ilu ja imelisuse lisab asjaolule see, et "hinge" pole rangelt võttes olemas ja et kõik taandub evolutsioonilistele protsessidele, pooljuhustele ja mateeriale; kuid samas veel ilusamaks teeb kõige veel see, et me sellegipoolest saame rääkida ja tajuda inimesi ja maailma justkui hinged oleksid olemas. See on asi, mille üle pole mu meelest oluline teab-mis palju juurdelda ja mõtelda (nagu mina praegu teen), kuid mis on mu meelest lihtsalt ilus, olenemata sellest kas usutakse hingedesse või räägitakse neist lihtsalt rõhutamaks, et inimene näib olevat väga palju enamat kui lihtsalt mateeria!
3. Edit (mõtlemisainet): - hing Michel Foucault' järgi kui teatav kehale kohaldatud võimutehnoloogia korrelaat (raamatu "Valvata ja karistada: Vangla sünd" kontekstis):
Ei tohiks väita, et hing on pelk illusioon või ideoloogiline efekt. Ei, ta eksisteerib, tal on oma reaalsus, teda toodab pidevalt keha ümber, pinnal ja sisemuses selle võimu funktsioneerimine, mida rakendatakse neile, keda karistatakse, ja üldisemalt kõigile neile, kelle järele valvatakse, keda dresseeritakse ja korrigeeritakse; kõigile hulludele, lastele, õpilastele ja koloniaalmaade põliselanikele, aga ka nendele, kes on kinnistatud tootmisaparaadi külge ja kelle kogu elu on nõnda kontrolli alla võetud. Selline ajalooliselt reaalne hing erineb küll kristlikus teoloogias kirjeldatud hingest – ta ei sünni siia ilma kui süüdlane ja karistusalune, vaid pigem sünnib ta just alles karistus- ja järelevalve-, piinamis- ja sunniprotseduuride tulemusena. See reaalne ja siiski mitte kehaline hing pole mingi substants, vaid ta on element, kus omavahel ühinevad teatud tüüpi võimu efektid ja teadmise referents; kus võimusuhted otsekui tehnilise ülekande kaudu genereerivad võimalikku teadmist ning teadmine omakorda kindlustab ja tugevdab võimuefekte. Just sellise referents-reaalsuse pinnal ehitati üles mitmesuguseid kontseptsioone, just sealt lõigati välja analüüsivaldkondi – näiteks psüühika, subjektiivsus, personaalsus, teadvus jne. /-/ Inimene, kellest meile räägitakse ja keda meid kutsutakse üles vabastama, kujutab endast juba ise palju sügavama allutatuse tulemit. Temas elab ja teda paneb eksisteerima “hing”, kes on ise osake sellest valitsemisest, mida võim keha peal teostab. Hing on poliitilise anatoomia instrument ja tulemus; hing on keha vangla.- Michel Fouault; Valvata ja karistada. Vangla sünd; lk 46-47.
Praeguseks kõik. Olge ilusad ja järgmiste mõteteni!
:)
No comments:
Post a Comment