1. Alain de Botton - Armunu esseed (inimsuhete põhipsühholoogia)
Seda raamatut lugesin juba aastaid tagasi, kuid see oli miski, mis mind sel hetkel muutis: raamatus polnud küll iseenesest midagi väga uut, kuid seal kirjutatu aitas asju kuidagi perspektiivi panna, aitas kõiksugu inimsuhetes hinnata seda, mis on tõeliselt oluline - vaadata iseendasse ja ühtlasi paremini mõista ja märgata Teist. Tol hetkel mõtlesin, et see võiks olla nt igas gümnaasiumis "kohustuslik" kirjandus (ehkki sõna 'kohustuslikkus' mulle ei meeldi ja see võib nii mõndagi ära rikkuda!) - sedalaadi elu põhitõed selle kohta, kuidas me alateadlikult käitume, kuid mida me ise tihtilugu ei märka. Ma ei hakka selle raamatu kohta praegu pikemalt kirjutama, kuid siin on Raamatukoi link/kirjeldus, et saada raamatust mingitki ülevaadet.
Olen seda raamatut kunagi paarile lähedasemale inimesele soovitanud ja tagasisidena kuulnud vaid kiidusõnu. Samas: lugesin seda raamatut hiljuti siit-sealt üle ja hetkel ei kõneta see mind enam nõnda nagu varem, kuid sellegipoolest usun, et keda huvitab isiklik vaimne areng, siis kahtlemata väärt lugemine.
Edasi...:
2. Richard Dawkins - Jõgi Eedenist; The Ancestor's Tale (teaduslik meetod, elu evolutsioon Maal, jne)
Need Richard Dawkinsi raamatud sisuliselt muutsid mu elu! Kunagi aastaid-aastaid tagasi (siiski pärast Armunu esseede lugemist) jäi ühes Apollo raamatupoes jäi see raamat silma, sirvisin sisukorda, nimi tundus kuidagi-kusagilt tuttavavõitu ja ostsin raamatu ära, maksis omal ajal u 70 krooni. Raamat seisis riiulil u aasta-paar kui selle ühel hetkel kätte võtsin ja lugesin ja lugesin ja - olin vaimustuses!
Tsitaat raamatu essõnast (ka Raamatukoi kodulehelt):
Ealeski pole nii paljusid fakte olnud võimalik seletada nii väheste eelduste abil. Lisaks külluslikule selgitavale jõule on Darwini teoorial ka sitket elegantsi ja poeetilist ilu, mis jätab kaugele maha ka kõige imelisemad maailmaloomise müüdid. Üks mu eesmärke selle raamatu kirjutamisel oligi osutada sellele inspireerivale väärtusele, mida sisaldab nüüdisaegne arusaam darwinlikust elukäsitlusest. Mitokondriaalses Eevas on palju rohkem poeesiat kui tema müütilises nimekaimus.Ausalt öeldes olen siiani selle öelduga üsnagi nõus. Sellest ajast peale võlus mind evolutsiooniteooria ja korraga - it suddenly made sense, all made sense! - need kõige fundamentaalsemad küsimused, et "miks me siin oleme?", "kuidas me siia saime?", jne. Järgmisena lugesin u aasta-paari jooksul läbi sama autori u 600-700. leheküljelise raamatu "The Ancestor's Tale: A Pilgrimage to the Dawn of Life". Siiani vist kõige mahukam ingliskeelne raamat mida lugenud olen:
Ja minu hinnangul Richard Dawkinsilt vist ühtlasi kõige huvitavam raamat. Hilja-aegu eesti keelde tõlgitud "The Selfish Gene" on ka lummav. Muidugi kuidas kellelegi ja mõnele võib see "ahvist arengu" teema olla vastuvõetamatu, kuid minu arvates on see ilus ja näitab, et 'me oleme kõik üks' - kõik elusloodus on omavahel suguluses! Kes kahtleb? - mingu kasvõi nt Eesti Tervishoiu Muuseumisse ja kui ma ei eksi, siis seal kusagil oli kirjas fakt, et nt inimesed ja tomatid jagavad 50% ühist DNA-d. Ja miks uskuda mis kuskil kirjas? Kui on vähegi avatud meelt, siis vaadake-uurige ise ja näete, kuidas teaduslik meetod toimib ja kui teaduses on olnud ette pettusi (oleme ju kõik vaid inimesed!), siis on see ühel hetkel ka paljastatud. Teadlased armastavad mitte teadmist!
Ja selles tähenduses on teadus minu arvates teatud mõttes inimese kõrgeim seni saavutatud teadvuse-evolutsiooni tase: uurida iseennast, olla iseenda suhtes meeletult enesekriitiline - ja avastada sealjuures uusi asju - armastada nii teadmisi kui teadmatust, olla aus! Olgem ausad: säärast ausust ei leidu tänapäeval just tihti, kuid minu arvates justnimelt see on vaimu kasvatamise üks olulisi eeldusi.
Richard Dawkinsist ja kogu sellest teemast võiksin ma kirjutada pikalt-laialt; kirjutasin temast ka oma magistritöö, jne.
Kuid liigume edasi...
3. Friedrich Nietzsche - Nõnda kõneles Zarathustra (jõulisus, tugevus, ausus, enesekriitika)
Selle raamatu kohta ma pikemalt ei kirjutaks ja ehkki päris läbi lugesin Zarathustra-raamatu alles möödunud aastal (varem u poolepeale - see raamat vajab Õiget Hetke), siis Nietzsche on minu jaoks olnud üks kõige olulisemaid nimesid juba enne 2007. aastat kui esmalt ülikooli õppima läksin. Nietzsche on minu jaoks keegi, kelle nimi sümboliseerib jõudu, ausust iseenda vastu ja elu-jaatust ja -armastust! Kui vahel on meel must või tahan energia-süsti, siis piisab sellest kui võtan 'Zarathustra' kusagilt lahti, loen mõnda allajoonitud lõiku ja see mõjub kui Beethoveni muusika.
Mõneti on Zarathustra-raamat minu arvates ülehinnatud, kuid mõttega neid ridu lugedes, siis tunnistan - seal on tohutu energia ja jõud ja see on raamat (õigemini kogu Nietzsche elufilosoofia), mis vähemalt mind on üsna palju muutnud - see on raamat, mis muudab ka kõige raskemad hetked vaimujõuks!:)
4. Iain McGilchrist - The Master and His Emissary: The Divided Brain and the Making of the Western World (neuroloogia; inimkogemuse laiem mõistmine, empaatiavõime, poeesia, kultuur, jne)
SEE on KÕIGE huvitavam raamat mida elus olen lugenud! ehkki ma just igaühele seda ei soovitaks, sest raamatu esimene pool räägib pikalt-laialt ja lõpuks isegi ehk ennast kordavalt ajust, neuroloogiast jne, nii et sellega võib olla tükk tegemist, et teksti jälgida, ehkki keelekasutus on võrratu, nii et tuleb tahtmine iga järgnev lause alla joonida (ja nii ma suht tegin). Raamatu teine pool paneb eelneva ajaloolis-kultuurilisse konteksti. Põhiküsimuse võib taandada ajupoolkerade erinevusele ja küsimusele, et miks üldse inimestel (ja teistel olenditel) on kaks ajupoolkera.
See pani mind mõistma ja kogema aju kui teatavat "masinat"; nägema, kuivõrd plastiline ja muutlik see võib olla, et KÕIK mida me kogeme - see peitub me ajudes ja seda on võimalik muuta; ühtlasi näitas see raamat seda, kuidas liigne teaduslikkus-süsteemsus (vasak ajupoolkera) võib tekitada olukorda, kus uuritavast/nähtavast maailmast võib kaduda teatav hing, elu ja alles jääda vaid mehhaaniline süsteem; ja seda, et ka romantika-ajastul, melanhoolial, usul, hingel, vaimul - kõigel muusikalisel ja poeetilisel! - võib olla oma tähtsus ja see tähtsus on ilmselt suuremgi kui me seda 21. sajandil arvame olevat.
See raamat ja selle raamatuga seonduv on üks mu suurim kirg ja see pani mind huvituma ka tõsisemalt sellises valdkonnast nagu neurobioloogia. Minu jaoks isiklikult kõige huvitavam raamat mida siiani elus olen lugenud:)
5. Robert Holden - Loveability (rahu ja armastus nii iseenda kui teiste vastu:))
See raamat on ehk mõneti üllatuslik, kuid... umbes aasta eest üks mu hea-kallis sõbranna soovitas/mainis seda mulle, lehitsedes ja ümberjutustatuna tundus kuidagi pisut "liiga lihtne", kuid ühel hetkel seda temalt laenates olin ma raamatust koheselt vaimustuses!
Jah, see räägib armastusest ja sellest, et armastus ei kao kusagile, see on alati olemas; ja mis ka ei juhtuks, alati südames ja sisemuses peaksime alati lähtuma armastusest.
Tegelikult tahaksin sellest raamatust pikemalt kirjutada, kuid mõelgem kasvõi sellele: IGA kord kui meil tekib kellegagi või iseenda konflikt, siis see põhineb oma fundamentaalsel tasandil asjaolul ja sügavuses peituval tundel, et "meid ei armastata piisavalt" või et me ei armasta iseennast piisavalt. See on minu arvates absoluutselt iga tüli ja konflikti alus - see etteheide: miks Sa mind piisavalt ei armasta? Jah, võib-olla alati ei armastagi, alati ei saa ega peagi olema kõige suhtes teab-mis armastav ja tolereeriv, kuid ma usun, et kui kõik inimesed iseennast oma sügaval sisemuses armastavad, ja näevad, et mingil tasandil on iga inimene armastusväärne (ehkki võib juhtuda, et 'elu tegi omad korrektuurid' ja ühel hetkel enam pole teab-mis armastusväärne), siis... - see on minu arvates miski, mida võiks õppida silmas pidada.
Näiteks väikesed lapsed - nad elavad hetkes, seda eriti enne kui neis hakkab tekkima arusaam heast-halvast, väärtustest, jne - nende elu on mäng ja hetkes olemine: kui rõõm, siis rõõm, kui trots, siis trots, jne - vahest ka seetõttu nõustun Nietzschega (ja Oshoga) kui ta räägib, et ühel hetkel peab lõvi saama ka lapseks ('Zarathustra' pt "Kolmest moondusest"):
Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.See on raamat millest tahaksin millalgi kirjutada ka pikemalt ning tõttöelda hakkasin seda hiljuti uuesti üle lugema. Eks näis kuidas kujuneb.
Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.
Kordan: esmakordne raamatu ümberjutustus sõbrannalt jättis mulle mõneti "lääge" mulje ja tekitas küsimuse, et "mida uut seal on?", kuid... minu jaoks oli - ja ma ei imesta kui mu kirjeldus selle raamatu kohta siin postituses võib imal tunduda, kuid ometi on see üks neist raamatutest, mis kuulub viie raamatu hulka mis on mu elu vähegi sügavamas mõttes teise nurga alt vaatama pannud.
Ja et teid/lugejaid ehk pisut veel oma "imalusega:)" šokeerida, siis pärast "Loveability" lugemist otsustasin tellida ka sellise raamatu:
sest raamatust "A Course In Miracles" oli "Loveability"s üksjagu juttu ja sealt pärinesid päris ilusad ja geniaalsed mõtted ja tsitaadid, nii et otsustasin ka selle tellida. Lugesin paar päeva, iga päeva kohta uus lause kui otsustasin, et ostan terve u 1300 lk täisversioonis raamatu ja tegelikult nüüd saan aru, et selle "Holy Shift!" asemel oleks pidanud seda kohe tegema.
Minu arvates see raamat (st 'A Course In Miracles') EI ole igaühe jaoks ja kui kellelgi tekkis huvi, siis tasuks enne KINDLASTI "Loveability" läbi lugeda, Course'i raamatut siit-sealt sirvida või e-versiooni kusagilt tirida ja selle algust lugeda, kuid mulle isiklikult see raamat täitsa meeldib. Muidugi hetkel olen vaid 15-20 lk lugenud ja võib täiesti olla, et see hakkab end kordama ja muutub tüütuks, kuid siiani on väga okei.
Raamat on küllaltki tugevate kristlike sugemetega ja mina olen - may I remind you - põhimõtteliselt ateist, ehkki päris 100% midagi ei välista, 99% aga küll; nt Piiblit ma pole väga suutnud lugeda, ehkki u aasta eest tegin naljaviluks algust, kuid tundes natukenegi ajalugu, astronoomiat, evolutsioonibioloogiat, siis ma ei saa aru kuidas saab seda uskuda kui see on ilmselgelt laenatus-fabrikaat (siinkohal soovitus: Eric R. Dodds'i raamat Paganad ja kristlased ängistuse ajastul - hea ülevaade sellest, kuidas kristlus omal ajal oma lihtsuse ja hirmu-taktikaga n-ö 'paganaid'-kreeka filosoofiat enda poolele üle 'võlus'; tollal usuti kõike (vihje: à la Monty Python'i "Life of Brian"!:D) ja imeteod oli tavaline nähtus, jne) - ühesõnaga Piibel-Piibliks ja sealt võib leida kõike; seal on aja jooksul osad asjad välja jäetud, osad juurde pandud, palju tõlkes kaduma läinud ja - tehes veel silmi-avavat kriitikat, siis - lisaks soovitaks sellist filmi - see on PIKK 'film', kuid sisu poolest andis seal nii mõnigi jupp rohkem kui terve 'maailma usundite' loeng ülikoolis...
AGA ehkki ACIM võib olla kind-of new age stiilis raamat, siis vähemalt esimesed 15-20 lehekülge mulle täitsa istuvad, samas teistele seda vist väga ei soovitaks, sest a) kui sa pole enne "Loveability"-stiilis raamatuid lugenud või kui pole kursis mõtetega ja selle tunnetusega, et kuidas on tajuda seda justkui puhast ja ego-eelset iseennast milles pole mingeid hinnanguid-hukkamõistu (minu jaoks vastavsuses Jeesus-tegelaskujuga), jne, või b) sa pole kristlane, siis võib ACIM ilmselt ühel hetkel mõttetu religioosse soigumise mulje jätta. Samuti võib see ehk ka kristlastes-usklikes konflikte tekitada kui mõelda vikipeedia saidil olevale raamatu lühiülevaatele.
Lisan veel siia juurde, et ma pole kunagi mingilgi moel usklik olnud; pikka aega olin agnostik, kuid eriti pärast Dawkinsi raamatute lugemist ja üldse rohkem ajaloo ja kõige-kõige lugemist aru saanud, et olen sisuliselt ateist / 99% ateist-agnostik. Religioon kui selline pole minu teema, AGA eriti pärast Iain McGilchristi lugemist olen ehk hakanud rohkem hindama kogemust kui sellist.
Dawkins lähtub ennekõike sellest, mis on Tõene ja sisuliselt nõustun temaga, sest milleks ennast petta ja parem juba olla 100% iseenda vastu aus, pealegi: tõde-evolutsioon-teadus on mu meelest imeline ja selles on nii-nii palju avastada ja uurida ja nautida, aga ka teadmatus, nagu räägib füüsik Richard Feynman ja mis on 100% ka minu vaatepunkt:
samas nõustun ka McGilchristiga kes ilmselt ütleks, et kui keegi otsustab elus midagi uskuda, siis - palun väga - ka sedalaadi kogemused võivad olla inimestele rikastavad. Eks igaühel ole oma elu ja väärtused.
Pika jutu lõpuks: armastan teadust, ausust, enese arendamist, ma sisuliselt ei usu teab-mis kõrgemaid jõude, ehkki neid päris 100% ei välista (põhjus? nägin kunagi kolmel ööl järjest üht VÄGA kummalist und ja see läks u kuu aja pärast täide - 11. sept 2001 - ja siiani ei suuda uskuda, et see võis olla juhus?), kuid sedalaadi read on ju ilusad, kas pole:
Miracles are both beginnings and endings, and so they alter the temporal order. They are always affirmations of rebirth, which seem to go back but really go forward. They undo the past in the present, and thus release the future.- ACIM, lk 4.
Või näiteks järgmine lause mis täna silma jäi: "Error cannot really threaten truth, which can always withstand it. Only the error is actually vulnerable." (ACIM, lk 9) - Tõde on see, kes Sa sisimas oled ja kui Iseendast piisavalt teadlik oled, siis miski ei saa seda kõikuma lüüa; vaid vead on need, mis hävivad ja mille najal Sa kokkuvõttes kasvad ja arened - nõnda ellu suhtudes: miski ei saa minna viltu! Ja see pole mitte teatav reaalsuse eest põgenemine, vaid vastupidi: sedalaadi suhtumine annab rohkem julgust asju ette võtta ja tekitab sellise mõnusa rahuliku tunde. Vähemalt minu puhul. Ja sedalaadi lauseid ja mõtteid seal raamatus ikka leidub, suht igal leheküljel, isegi kui on vahel pisut korduvad, kuidagi mõjub hästi.
Ja sekka muidugi Jumala-juttu, kuid seda loen teise pilguga ja neil sõnadel on minul jaoks teine tähendus kui usklike jaoks (üllataval kombel saab seda raamatut siiani nõnda lugeda), päris imalat "kummarda Mind... blablabla" juttu pole veel õnneks kohanud. Eks näis. Lehekülgi sellel raamatul ju jätkub. *
***
Ühtlasi avastasin enda jaoks Ralph Waldo Emersoni esseed; ning kallis sõbranna kinkis mulle Osho, mida ma pole eriti lugenud, kuid mis tundub täitsa hää (näib, et lihtsalt ja osavalt võtab siit-sealt kokku siiski juba varem levinud mõtted):
P.S. Veel paar arvamust paari autori osas (st nii võhik ma nüüd ka ei ole):
P. Coelho - way too liiga lihtne/triviaalne ja mina ei suutnud teda väga lugeda!
Chopra - sorri, aga pläma!
E. Tolle - olen vähe lugenud, kuid tundub, et 80% päris hea jutt ja 20% läheb teaduslikult absoluutselt põhjendamatult uudu-vuuduks kätte ära.
- st minu subjektiivne arvamus. Üldiselt mulle ei meeldi kritiseerida ja lähtun sellest, mis mulle meeldib, kuid need on tuntud nimed ja ennetamaks austatud lugeja mõtteid, et 'on ju olemas ka need autorid', siis - vähemalt neist olen teadlik ja esmamulje on selline. Igaljuhul tollet kavatsen rohkem lugeda küll!
Põhiidee osas arvan, et olen enam-vähem kursis ja sedalaadi asju omal nahal läbi tunnetanud, sügavamas mõttes 'vaimsus-teispoolsuse otsing' vms pole jällegi minu teema; meditatsioonist pean lugu, ehkki ma pole seda sisuliselt kunagi katsetanud (võiks proovida!).
Lühidalt: midagi sarnast, millest neuroteadlane Sam Harris lähtub, selline teatav teaduslik-vaimsus:
Päris pikk tekst tuli, kuid eks ole ju nõnda, et maailmas ja iseendas on palju-palju huvitavat ja avastamisväärset - peaasi on olla parajalt avatud meelega, et seda vastu võtta ja avastada!
Niisiis vahelduseks trennijutule tuli seekord vahelduseks ka pisut raamatujuttu. Järgmises postituses juba uued teemad.
Soojust kõigile!
* Edit:
"...blablabla"-juttu pole veel kohanud. Nüüd olen. Olen leheküljel 14 ning seal on new-age'ilikult juttu sellest, et "aegu-ruum on illusoorne". Selliseid asju ehk ei "tohiks" sõnasõnalt lugeda, aga samas tohib küll (teadvuse/aju jaoks on aeg-ruum muidugi suhteline, kuid sellegipoolest paganama reaalne!)... mõelgem kasvõi Einsteinile või Lee Smolin'i raamat "Time Reborn: From the Crisis in Physics to the Future of the Universe" (2014) - raamat, mille lugemine mul samuti hetkel pooleli on. Parafraseerides Richard Dawkinsit: on asju/arvamusi, mis on lihtsalt läbinisti valed!
Aga see selleks ja loetu mind iseenesest ei üllata, sellegipoolest nauditav raamat, ilus poeesia sõna otseses mõttes (just täna sattusin ühele lõigule, et see oli lihtsalt nii ilusasti sõnastatud ja mõte oli nii ilus, et pidin seda u kolm korda üle lugema ja kirjutasin endale veel eraldi üles ka:)). Ses mõttes, ärge saage valesti aru, minu asi pole mitte niivõrd kritiseerida, vaid näha asjades head ja võtta neist seda, mida leian endale olevat kasulikuna. Aga et see on blogi, nii mõnigi võib seda lugeda, siis tasakaaluks ja objektiivsuse eesmärgil mõni pisike kriitikanool kulub vast ära.
Üldiselt on tekst mulle nauditav. Eks igaüks loeb erinevalt, mina loen jällegi läbi sedalaadi (teaduslik-poeetilise)filtri.
No comments:
Post a Comment