iPosture ehk iKehahoiak

Ei mäletagi, kuidas selle peale sattusin, aga kusagilt käis läbi selline sõna nagu "iPosture" (või midagi sarnast). See on huvitav, kuidas inglise keeles "mina" kirjutatakse suure tähega "I".
Algselt kindlasti mitte selles tähenduses, aga kergelt iroonilises võtmes on justkui ülimalt sobiv firmamärk "iPhone", "iPad" jne, kus "i" on väikese tähega. Kui tehnoloogia hakkab inimest kontrollima, mitte aga vastupidi, siis tõepoolest on liigagi suur oht, et "I" suure tähega muutub "i"-ks.

Millest ma räägin. No vaadake siia:

Tänaval ringi vaadates... noh, natuke sarnane sellele, mida nt alkohol inimestega teeb.

Niisiis. Meil on võimalus kontrollida tehnoloogiat ja iseennast, mitte aga vastupidi, eks!
Need on pisiasjad, mille mõju väikeses koguses ei tarvitse märgata, aga aastate-aastakümnete jooksul võib see nii mõndagi mõjutada ja tõenäoliselt mõjutab ka.


***
P.S. Mõte sellele, millises asendis Sa seda teksti praegu loed? Kas sellises:

?
Iroonia. Esimest korda kui arvutist seda artiklit lugesin, siis justnimelt sarnases asendis. Siis aga taipasin "f*ck!" ja tõmbasin end sirgeks:D
Uurisin pisut veel ja ühest kohast leidsin sellise teksti:

* 84 per cent of 18-24 year olds have admitted to suffering back pain in the last 12 months, according to a survey by Simplyhealth.

* The results also showed almost all age groups spend as much time in front of a PC, laptop or tablet screen in total as they do asleep in bed. 

* Brian Hammond, CEO of BackCare, warned hunching over handheld devices is a contributory factor in back pain reported by different generations.

Read more: http://www.dailymail.co.uk/health/article-2439365/Do-suffer-iPosture-Tablets-smartphones-causing-epidemic-pain-people-hunch-devices.html#ixzz3zmnvqnVP
Tõepoolest.

Seekord sellised mõtted. Tegelikult ideid/teemasid on olnud päris palju, millest võiks kirjutada, kuid mingil x-põhjusel pole leidnud sobivat hetke, et neid mõtteid kirja panna. Aga eks varsti jälle.


P.P.S.
Üks lühike mõte ühest Elliott Hulse'i uudiskirjast/blogist:

Take a look at all of your wounds, and ask yourself... What's growing inside? 

Selliste mõtetega selleks korraks lõpetan:)

Yin ja yang treening: jooga, jõuharjutused ning painutus- ja venitusharjutused

Yin-'anabolic'-treening 

Seekord pikemalt ei jutustagi, tahtsin lihtsalt öelda, et leidsin juba jupp aega tagasi ühe minu arvates päris hea joogaprogrammi (eriti algajatele, ja seda ma olen:) - Erin Motzi 30 day doyouyoga challange.

Täna oli 25. päev. Ma ei ole neid kõiki algusest peale päris järjest teinud, aga viimased u 10+ on küll järjest. Iga päev. Ja mulle meeldib. Mõnusalt mitmekülgsed ja pinget pakkuvad. Nii et kui kedagi huvitab jooga, siis soovitan seda järele tšekata.
Ma ise otsisin jupp aega kõiksugu harjutusi ja see on neist mu enda arvates kõige sobivam. Muidugi: kuidas kellelegi ja eks suuresti maitse asi.
Ühtlasi on see suuresti trennijärgse lihaste venituse eest, aga samas kahtlemata ka igas muus mõttes kasulik.

* 

Yang-'catabolic'-treening 

Loen William J. Broad'i raamatut "Jooga: Ohud ja võimalused" (originaalis: The Science of Yoga: The Risks and Rewards [2012]) ja minu arvates imeline raamat. Tutvustab ajalugu, purustab mitmeid müüte ja ühtlasi annab võrdlemisi põhjaliku ülevaate joogaharjutustest, nende mõjust, võimalikest ohtudest ja ennekõike siiski kasuteguritest.
Näiteks üks asi on selge: räägitakse, et üldiselt on kasulik teha nädalas u paaril-kolmel korral u 20-30 minutit trenni ja just säärast trenni, mis ka võhmale ajab. Pikka aega on mitmed jooga'gurud' ja -stuudiod väitnud, et joogast täiesti piisab. 2007. ja 2010. aasta põhjalikes uuringutes aga selgus, et n-ö 'cardio' trenni aspektist võrdub keskmine jooga keskmise jalutuskäigu pingega ning tund aega säärast kulutab keskmiselt u 144 kalorit.

Nimelt on joogal tervistav toime kõrge vererõhu, luude hõrenemise, stressi ja depressiooni korral, aga selle kasutegurid ei ole peamiselt seotud hapnikutarbimisega: jooga teeb kehale ja meelele palju head, kuid ei paranda eriti või üldse mitte inimese aeroobset seisundit.
(minu enda sõnadega refereeritud raamatu leheküljelt 95) 

Pikka aega arvasin, et igasugune liigutamine, nii jooga kui trenn, paneb kehas vere liikuma ja see aitab keha varustada hapnikuga. Eks nii ju ka minu teada on, AGA mis aitab iseäranis hapnikuvarustust parandada, siis siinkohal ei ole küsimus mitte niivõrd 'kopsumahu suurendamises', vaid ainult ja ennekõike südametöö treenimises. Süda on lihas ja südametööd aitavad treenida harjutused ja spordialad, mis võtavad võhmale!

Kindlasti olete kuulnud nn Cooperi testist: sellest, kui kaugele jõuab inimene 12 minutiga joosta. See pärineb Kenneth H. Cooperilt 1960ndate lõpuaastaist, kes muuhulgas leiutas sõna "aeroobika".
Selle kasutegurite kohta raamatust järgnev tsitaat:

Tulemused olid jahmatavad. Kõige olulisem oli ehk see, et uuringute andmetel alandab aeroobne treening infarkti ja südamehaiguste riski, mis on arenenud maailmas peamised surma põhjused. Samuti vähendab see kalduvust diabeedile, insuldile, ülekaalule, depressioonile, dementsusele, osteoporoosile, hüpertooniale, sapikividele, divertikuliidile ning tosinale vähivormile. Ning tagatipuks aitab patsiendil toime tulla kõikevõimalike krooniliste tervisehädadega. Harvardi rahvatervise kooli epidemioloog Frank Hu kiitis aeroobse treeningu erilisi kasutegureid. Rahvatervise seisukohast nimetas ta aktiivset treeningut "ainukeseks võlurohuga võrreldavaks vahendiks".
Miks see siis nii kasulik on? Teadlased avastasid, et aktiivne treening parandab peaaegu iga inimkeha raku talitlust. Näiteks tekivad selle tagajärjel skeletilihastesse, südamesse ja ajju uued kapillaarid, mis siirendavad toitainete voolu ning eemaldavad toksiinne. Teadlased tuvastasid ka, et aeroobne treening suurendab ringlevate punaste vereliblede arvu, mis omakorda aitab kaasa hapniku transpordile. Samuti toodetakse veresoonte seintes aeroobse treeningu tagajärjel lämmastikoksiidi, mis suurendab vereringet.
(lk 78) 

Sealjuures, siiski; "hapnikutarbimine oleneb peamiselt südame, mitte kopsude tööst" (lk 76). Ja veel: "Ilmnes, et tippsportlase süda pumpab umbes poole rohkem hapnikku kui treenimata inimese oma.
Kasutegurid laienesid peaaegu kõigile, kes aktiivselt treenisid. Aja jooksul avastasid teadlased, et kolm kuud vastupidavustreeningut võis VO2 max-i tõsta 15-30 protsenti. Kahe aastaga tõusis see kuni 50 protsendi võrra" (lk 77).

Ja nõnda läks 1970ndatel jooksmine moodi.

*** 

Eks jõutreening on seal kusagil vahepeal ja siiski ennekõike yang-treeningu poolel, ja jooga on sellele heaks tasakaaluks ja lisaks. Niisiis seekord pisut valgustavat informatsiooni füüsilise treeningu ja jooga alalt. Ise ma pole kaugeltki spetsialist, vaid tohutu algaja, kuid mu meelest on see teema meeletult oluline ja põnev. Ja mulle tõesti meeldib trenni teha!


Lõpetuseks Elliotti väitel neli olulisimat venitusharjutust kaelalihastele:

Mõnus! ja Lord Gains naeratab;)

Järgmise korrani! :)


P.S. Lisakirjandust:
üks suurepärane ja põhjalik raamat füüsilise treeningu kasulikkusest on John J. Ratey Spark: The Revolutionary New Science of Exercise and the Brain (2013).

"Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud."

"Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud" - lause, mis isegi kontekstist välja lõigatuna ja konteksti arvestamata ütleb nii mõndagi ja võib osutuda sisukamaks kui esmapilgul näib - piisab vaid, kui mõelda selle vastandile.
Lause ise pärineb Osho raamatust "Vabadus" (Osho 2012: 137).
Ilmselt võib öelda, et absoluutselt iga sõna selles lauses on tähendusrikas ja iga sõna eemaldamine, või muutmine selle vastandiks, annab mõttele hoopis vastupidise sisu.

* vähemalt - Eesti õigekeelsussõnaraamat toob järgmised näited:
"Pane vähemalt müts(ki) pähe." ja "Hea vähemalt, et ei saja", stiilis: "Hea seegi, alati võiks olla hullem". Sõna "vähemalt" peegeldab lootust, või pigemini teatavat lootusetust, miinimumi, leppimist vähesega.

* olid - minevikuvorm - miski oli, keegi oli, hoolimata sellest, mis on praegu.

* nad - nemad, keegi teine, aga mitte mina.

* oma - ja isegi kui on juttu kellestki, või millestki, mis on kellegi oma, siis viitab see omamisele, justkui omataks midagi igavesti ja justkui ei saaks seda muuta - justkui omatav oleks igavesest ajast igavesti selle kellegi juurde kuuluv. Ja kui see miski on midagi halba, nagu antud juhul, siis justkui oleks võimatu sellest enam lahti öelda.
Mõelgem siia juurde: vaid inimene võib olla ori - see on millegagi vähem või rohkem teadvustatud leppimine, see mitte niivõrd reaktsioon, kuivõrd teadvustamine. "Sa ei saa mind iial orjaks teha, kui ma seda ise ei taha; sa võid saada mu keha, mu asjad, aga sa ei saa iial võtta minult mu loomust ega seda, kes ma olen oma südames".
Suurim vabadus on see, kui ma saan aru, et ma rangelt võttes ei "oma" midagi, vaid kui ma Olen Keegi.

* orjusega - orjus - see on orjus, ja ilmselt ei vaja rohkem kommentaare.

* harjunud - harjumused, tõenäoliselt kõige vähemteadvustatud ja kõige vähem "elusad" käitumismaneerid üldse. Harjumuse vastand on teadlik tegevus.
Siinkohal, pidagem meeles, näiteks vähegi spirituaalses mõttes rituaal on hoopis midagi muud kui harjumus, sest rituaal on midagi, mida -- vähemalt soovitavalt -- tehakse siiski teadlikult. Ma pesen hambaid, sest tahan nende eest hoolt kanda; ma käin jooksmas ja/või trennis, sest tahan oma keha eest hoolt kanda; ma söön tervislikku toitu - tegevused, mida nimetatakse küll harjumusteks ja mida tihtilugu tehakse kui harjumusi, kuid mis minu arvates saavad hoopis väärtuslikemaks, kui neile tegevustele tõepoolest tähelepanu pöörata. Nõnda saavad harjumustest rituaalid ja rituaal on miski, mis teeb harjumusest tõepoolest sisuka ja mõtestatud tegevuse.

Niisiis: "Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud". Ja kuidas võiks kõlada selle vastand?
Pikemalt mõtlemata võiks intuitsiooni najal pakkuda välja midagi sellist:

Kindlapeale
olen ma oma vabaduses paindlik! 

Ja eks ole sellega ju öeldud nii mõndagi. Jällegi: iga sõna omal kohal.
Sõna "oma" on siin küll täiesti olemas, aga antud juhul 'omatakse vabadust' ja minu arvates parim vabaduse sõnastus, mida ma siiani olen kuulnud, kõlab järgmiselt:
inimene tunneb end vabana siis, kui see vabadus on auga välja teenitud.
See tähendab mõistmist ja vastutust, loomulikult ka raskusi ja eneseületust - ja mis kõige tähtsam: armastust, nii iseenda kui teiste vastu. Vaid sel moel talitades, tegutsedes, olles ja armastades võib inimene tunda end tõeliselt vabana.

*** 

Lõpetuseks mõni rida Earl Nightingale'i audio/videoraamatust The Strangest Secret (Kummaliseim saladus; Merchant Books: 2013 [1956]):

* 

The human mind is the last great unexplored continent on earth. It contains riches beyond our wildest dreams. It will return anything we want to plant.

So you may say, if that is true, why don't people use their minds more? Well I think they've figured out an answer to that one too.

The problem is that our mind comes as standard equipment at birth. It's free. And things that are given to us for nothing, we place little value on. Things that we pay money for, we value.

The paradox is that exactly the reverse is true.
Everything that's really worthwile in life came to us free: our minds, our souls, our bodies, our hopes, our dreams, our ambitions, our intelligence, our love of family and children and friends and country.
All these priceless possessions are free.

But the things that cost us money are actually very cheap and can be replaced at any time. A good man can be completely wiped out and make another fortune. He can do that several times. Even if our home burns down, we can rebuild it. But the things we got for nothing, we can never replace.

The human mind is not used because we take it for granted. "Familiarity breeds contempt". It can do any kind of job we assign to it, but generally speaking, we use it for little jobs instead of big important ones. [...]

So decide now.

Life should be an exciting adventure.
It should never be a bore.

(lk 16 & 19) 

Cheers ja järgmiste mõteteni! 

S.

Lord Gains'i ilmutus

Põhimõtteliselt. Aasta alguses ilmutas end mulle Lord Gains ja sõnastas oma pühakirja. Lühike ja kui rakendada, siis üsnagi konkreetne:

Thou shall make some gains! 
All kinds of gains. All kinds. 

Lord Gains 


Lisainfot:

Eks tulevikus tuleb ka 'mõistlikumaid' postitusi. Nii mõndagi oleks kirjutada, vaja lihtsalt leida õige hetk, et seda vähegi normaalselt kirja panna.
Seniks aga: olge tublid! :)

Küsimus on standardites...

...ja iseenda jaoks uute standardite loomises ja nende ületamises!
Sõnad sõnadeks, aga olen sellest üha enam aru saanud.

Tahan seda mingil hetkel põhjalikumalt kirja panna, aga hiljuti avanes minu jaoks seoses standarditega teatav paralleel. Nimelt kuulasin (siiani pooleli) pleierist Richard Dawkinsi äsja ilmunud elulooraamatu teist osa Brief Candle in the Dark: My Life in Science (2015) ja sealt jäi kõlama üsnagi huvitavad ja esmapilgul pisut vastuolulised mõtted.

Esiteks. Iseka geeni vaatepunkt näib rõhutavat teatavat individuaalsust: iga geen iseenda eest! Ehkki rangelt võttes - et 'üks geen' saaks edukalt edasi kanduda, siis on talle kasulik 'teha koostööd' teiste geenidega. Ses mõttes tähendab isekas geen ühtlasi ka altruistlikku geeni. Sel lähenemisel on oma võlu ja omal ajal aitas seletada müsteeriume nt selle kohta, miks mõned isendid (nt töömesilased) on valmis enda elu grupi nimel ohtu seadma - et üleüldine 'geenipank' (nn genepool) säiliks.

Teiseks. Samas oma teises raamatus The Extended Phenotype räägib Dawkins, et seda teooriat tuleks võtta laiemalt: laiemas mõttes on nt tammide ehitamine kobrastele 'sisse kodeeritud', sama moodi nagu nt linnupesadel võib olla oma jälg ehitajalinnu genoomis. Ses mõttes kandub geeni-isendi suhe pisut kaugemale kui lihtsalt geen-genotüüp (st geenid) ja sellest tulenev konkreetne fenotüüp (st lind, loom vms). Aga kui kaugele?
Nt inimeste ehitatud hoone või kunstiline geniaalsus seda tõenäoliselt ei ole, sest vaevalt, et nt oskus naela seina lüüa esineks konkreetse eelisena inimese vastavas geenitähtede järjestuses; laiem-konkreetsem oskus/võime võib seda aga olla, kuid ka selle väljendus on üldjuhul laiem ja abstraktsem. Sestap (kui Dawkinsist õigesti aru sain) ei ole konkreetseid kobraste-tammide-stiilis näiteid loodusest lihtne leida (siinkohal võib ilmselt öelda, et tamm on justkui kopra kehapikendus, mis aitab kopral paremini elus püsida ja evolutsiooniprotsessile kohaselt järglasi saada).
See selleks. Dawkins on palju rääkinud ka nn Evolutionary Stable Strategy'st (ESS) - see on huvitav, aga mu meelest pisut keerulisem teooria kui esmapilgul ehk näib.

Ja sealt läks mõte standarditele. Evolutsioonis on teatavad standardid mis aitavad elus püsida ja nt immuunsüsteemis haiguseid vältida (liialt 'valvel olev' süsteem ei ole kasulik; ega ka liialt 'vabalt võttev') - st teatav tasakaal ja kuldne kesktee on oluline. See kesktee aga areneb, laieneb ja ületab iseennast, liikudes aeg-ajalt sinna-tänna (nt viirused on hea näide: nad kohanevad, mis tähendab seda, et aastatuhandeid tagasi välja töötatud ravimeetodid võivad pärast pikka aega uuesti kasulikeks osutuda)...
Umbes nädala jooksul neid asju kuulates-vaadates hakkasid need teemad justkui üheks tervikuks kujunema (või meeldib mulle nõnda mõelda) ja kõlama jäi sõna isiklik standard ja selle standardi ületamine. Jah, see on parajalt filosoofiline mõte, aga ilus on ju mõelda, et elu võib küll saada alguse võrdlemisi "lihtsast" isekopeeruvast 'masinast', hakkab seejärel laienema, arenema, luues oma ellu uusi standardeid, õppides iseenda standardeid hindama ja paremaks arendama (evolution of evolvability) ja...

kolmandaks 
inimese puhul võiks ju seda 'uut taset' (st "uus tase" ilma igasuguse hea/parem hinnanguta, aga siiski!) imetledes kokku võtta nii nagu Tony Robbins seda teeb:

Jah, isegi kui meil ei ole kõik hästi ja keskkond ja elu pole ehk selline nagu see ideaalis võiks olla, oluline on luua iseendale tugevaid standardeid, "rituaale", neist kinni pidada, neid päev-päevalt arendada ja ületada ja justnimelt nõnda inimene kasvab ja areneb! mida tahes keegi kusagil ei ütleks või ei arvaks. Tugev on see, kel on küll empaatiavõime, kes on avatud suhtumisega, aga ometi jääb iseendale kindlaks selles mõttes, et ei kaota end ja vastupidi - areneb, õpib ja kompab iseenda võimalikkuse piire - st elab!

Paganama õige jutt! (laiskuse vastu!)

Hetkel olen pisut emotsionaalne, sest mõned asjad viskavad vahel tõsiselt üle. Kui vaadata seda videot, siis... paganama õige jutt:

- antud juhul eriti teine pool videost. See tundub mõneti ulmeline (nt ülikoolikeskkonnas ja teatud erialade puhul seda vist tihti ei märka), aga see 10% jutt näib mulle üha enam tõesena näima.
U 80%-90% inimestest teeb vist tõesti miinimumi, et elus püsida ja rohkem ei arenegi ega tahagi areneda. Ja ausalt öeldes: ma ei saa sellest aru! Ma lihtsalt ei mõista seda. Ma mõistan seda sõnades, aga mitte emotsionaalselt.
Tundub, et vabal ajal enamik inimesi lihtsalt on, nad ketravad suvalisi ajaviitmise saite või mänge, tunnevad igavust ja näib, et puudub igasugune natukenegi pikem eesmärk või KIRG! Ja neile läheb ilgelt korda see mida TEISED teevad (jah, nagu mulle praegu! aga vahel viskab üle kui sind ümbritseb säärane laiskus ja lollus; ehkki see on ka motiveeriv ja paneb ennast üha rohkem liigutama:)).
Üha enam olen aru saanud, et ma tõesti ei mõista laiskust ja üha vähem sallin seda.

Ja minu puhul... see ei ole mingi pingutus, vaid vastupidi: nii-nii palju põnevat on ju teha ja avastada ja ennast arendada, lugeda, juurde õppida, et peaaegu igal vabal hetkel ma kasutan selleks juhust... ja ma lihtsalt ei mõista seda, kuidas leidub neid kes vabal ajal lihtsalt... eksisteerivad, on, ja eelistavad mitte midagi teha. Kuidas saab nautida mitte-midagi-tegemist???

Mingil tasandil olen neid sõnu kirjutades 'jummala rahulik'. Päriselt. Kui inimene on iseendas kindel, siis on mõttetu teiste üle (liialt) ärrituda - see on nende elu ja tehku mis tahavad - aga vahel hakkab see ka iseenda vabadust piirama kui sääraseid liiga palju ette satub.

Võib-olla igatsen ideaalset maailma kus kõik inimesed oleksid ilusad ja head ja teeksid oma asja südamega. AGA seda enam näen oma teekonda ja tahet asja natukenegi muuta ja TEHA ASJU SÜDAMEGA, no matter what!
:)

Järgmise f***ing korrani! :)

Inspiratsioon läbi sõnade ja kirjutamise

Kirjutasin vahepeal inspiratsioonist, tegin seda võrdlemisi filosoofiliselt. Seekord lihtsalt tsitaat (laenatud:)) raamatust Wonderbook, alapeatükk Inputs for Inspiration:

[...] your imagination feeds on almost anything, like the most greedy of omnivores, and anything can become narrative. [...] Which is to say, if you reward your imagination by writing down your ideas and exploring them, even the slightest little fragment, your imagination will reward you with a more or less continuous stream of ideas. If you turn off or blunt the enthusiasm of your subconscious for engaging in creative play, the stream can dry up.
(lk 17-18) 

Ja:

The somewhat frightening and heady truth is that when you are in a certain mode of waking dream, of deep and sustained thoight about your story, your mind can transform anything into your current project and make it work.
(lk 20) 

Just: pisikesed sammud on niivõrd olulised! Ja kui õpid käima, jooksma, siis korraga üllatud, kuivõrd kõrgele nad sind tõstavad... ja ühel hetkel avastad, et oled lainel:)

The imagination is infinite - it can encompass all you want it to encompass, if you let it. Everything we see around us, whether functional or decorative, once existed in someone's imagination. Every building, every fixture, every chair, every table, every vase, every road, every toaster. In fact, the world we live in is largely a manifestation of many individual and collective imaginations applied to the task of altering preexisting reality. So the question becomes, How can you position yourself to dream well?
(lk 40) 

Teksti kõrval on raamatus järgnev pilt:

From the collection of Myrtle Von Damitz III, a note card by Cassandra N. Railsea (1970). A scene sketch for Railsea's novel The Incredible Sex Life of Boggie Crisper (1971). 

Ma pole küll teab-mis sulesepp (ehkki mõni vaidleks ehk vastu), eriti viimasel ajal, AGA mingi kirjutamispisik on siiski sees... võib-olla olen liialt perfektsionist ja seega ei taha kirjutada enne kui idee on peas piisavalt laagerdunud. Sellegipoolest: raamatus on vahva sõnastus nende kohta kes ei saa ilma kirjutamata:

I couldn't bear it anymore. I stopped writing. I shut up. It's the closest I've yet come to feeling dead.
(lk 36; by Matthew Cheney; artikkel pealkirjaga Writer's Block) 

P.S. Avastasin, et see raamat on siin (pisut teistsugune, aga sisu näib olevat sama) pdf kujul täiesti saadaval. Täiesti huvitav lugemine!