Yin ja yang treening: jooga, jõuharjutused ning painutus- ja venitusharjutused

Yin-'anabolic'-treening 

Seekord pikemalt ei jutustagi, tahtsin lihtsalt öelda, et leidsin juba jupp aega tagasi ühe minu arvates päris hea joogaprogrammi (eriti algajatele, ja seda ma olen:) - Erin Motzi 30 day doyouyoga challange.

Täna oli 25. päev. Ma ei ole neid kõiki algusest peale päris järjest teinud, aga viimased u 10+ on küll järjest. Iga päev. Ja mulle meeldib. Mõnusalt mitmekülgsed ja pinget pakkuvad. Nii et kui kedagi huvitab jooga, siis soovitan seda järele tšekata.
Ma ise otsisin jupp aega kõiksugu harjutusi ja see on neist mu enda arvates kõige sobivam. Muidugi: kuidas kellelegi ja eks suuresti maitse asi.
Ühtlasi on see suuresti trennijärgse lihaste venituse eest, aga samas kahtlemata ka igas muus mõttes kasulik.

* 

Yang-'catabolic'-treening 

Loen William J. Broad'i raamatut "Jooga: Ohud ja võimalused" (originaalis: The Science of Yoga: The Risks and Rewards [2012]) ja minu arvates imeline raamat. Tutvustab ajalugu, purustab mitmeid müüte ja ühtlasi annab võrdlemisi põhjaliku ülevaate joogaharjutustest, nende mõjust, võimalikest ohtudest ja ennekõike siiski kasuteguritest.
Näiteks üks asi on selge: räägitakse, et üldiselt on kasulik teha nädalas u paaril-kolmel korral u 20-30 minutit trenni ja just säärast trenni, mis ka võhmale ajab. Pikka aega on mitmed jooga'gurud' ja -stuudiod väitnud, et joogast täiesti piisab. 2007. ja 2010. aasta põhjalikes uuringutes aga selgus, et n-ö 'cardio' trenni aspektist võrdub keskmine jooga keskmise jalutuskäigu pingega ning tund aega säärast kulutab keskmiselt u 144 kalorit.

Nimelt on joogal tervistav toime kõrge vererõhu, luude hõrenemise, stressi ja depressiooni korral, aga selle kasutegurid ei ole peamiselt seotud hapnikutarbimisega: jooga teeb kehale ja meelele palju head, kuid ei paranda eriti või üldse mitte inimese aeroobset seisundit.
(minu enda sõnadega refereeritud raamatu leheküljelt 95) 

Pikka aega arvasin, et igasugune liigutamine, nii jooga kui trenn, paneb kehas vere liikuma ja see aitab keha varustada hapnikuga. Eks nii ju ka minu teada on, AGA mis aitab iseäranis hapnikuvarustust parandada, siis siinkohal ei ole küsimus mitte niivõrd 'kopsumahu suurendamises', vaid ainult ja ennekõike südametöö treenimises. Süda on lihas ja südametööd aitavad treenida harjutused ja spordialad, mis võtavad võhmale!

Kindlasti olete kuulnud nn Cooperi testist: sellest, kui kaugele jõuab inimene 12 minutiga joosta. See pärineb Kenneth H. Cooperilt 1960ndate lõpuaastaist, kes muuhulgas leiutas sõna "aeroobika".
Selle kasutegurite kohta raamatust järgnev tsitaat:

Tulemused olid jahmatavad. Kõige olulisem oli ehk see, et uuringute andmetel alandab aeroobne treening infarkti ja südamehaiguste riski, mis on arenenud maailmas peamised surma põhjused. Samuti vähendab see kalduvust diabeedile, insuldile, ülekaalule, depressioonile, dementsusele, osteoporoosile, hüpertooniale, sapikividele, divertikuliidile ning tosinale vähivormile. Ning tagatipuks aitab patsiendil toime tulla kõikevõimalike krooniliste tervisehädadega. Harvardi rahvatervise kooli epidemioloog Frank Hu kiitis aeroobse treeningu erilisi kasutegureid. Rahvatervise seisukohast nimetas ta aktiivset treeningut "ainukeseks võlurohuga võrreldavaks vahendiks".
Miks see siis nii kasulik on? Teadlased avastasid, et aktiivne treening parandab peaaegu iga inimkeha raku talitlust. Näiteks tekivad selle tagajärjel skeletilihastesse, südamesse ja ajju uued kapillaarid, mis siirendavad toitainete voolu ning eemaldavad toksiinne. Teadlased tuvastasid ka, et aeroobne treening suurendab ringlevate punaste vereliblede arvu, mis omakorda aitab kaasa hapniku transpordile. Samuti toodetakse veresoonte seintes aeroobse treeningu tagajärjel lämmastikoksiidi, mis suurendab vereringet.
(lk 78) 

Sealjuures, siiski; "hapnikutarbimine oleneb peamiselt südame, mitte kopsude tööst" (lk 76). Ja veel: "Ilmnes, et tippsportlase süda pumpab umbes poole rohkem hapnikku kui treenimata inimese oma.
Kasutegurid laienesid peaaegu kõigile, kes aktiivselt treenisid. Aja jooksul avastasid teadlased, et kolm kuud vastupidavustreeningut võis VO2 max-i tõsta 15-30 protsenti. Kahe aastaga tõusis see kuni 50 protsendi võrra" (lk 77).

Ja nõnda läks 1970ndatel jooksmine moodi.

*** 

Eks jõutreening on seal kusagil vahepeal ja siiski ennekõike yang-treeningu poolel, ja jooga on sellele heaks tasakaaluks ja lisaks. Niisiis seekord pisut valgustavat informatsiooni füüsilise treeningu ja jooga alalt. Ise ma pole kaugeltki spetsialist, vaid tohutu algaja, kuid mu meelest on see teema meeletult oluline ja põnev. Ja mulle tõesti meeldib trenni teha!


Lõpetuseks Elliotti väitel neli olulisimat venitusharjutust kaelalihastele:

Mõnus! ja Lord Gains naeratab;)

Järgmise korrani! :)


P.S. Lisakirjandust:
üks suurepärane ja põhjalik raamat füüsilise treeningu kasulikkusest on John J. Ratey Spark: The Revolutionary New Science of Exercise and the Brain (2013).