Eile (20.05.2025) Tallinnas.
Hommik.
Jälitaja: silmad suurest ihast juba pisut pahupidi või lihtsalt vilumusest kissis (a la Clint Eastwood); jälitatav: valvas või lihtsalt tülpimusest imestunud, et kaua võib kellegi eest niimoodi ära joosta!
Pildistamisega olen tegelenud ligikaudu 15 aastat ja võtsin huvi pärast - esimest korda - osa Eesti Looduse fotovõistlusest.
Auhinnalist kohta küll ei saanud, aga mulle endale tehtud fotod väga meeldivad ja mõtlesin mõned neist koos fotode kohta kirjutatud tekstidega siia üles panna (võistluse auhinnafotosid saab näha siit).
Pealegi ega teisi võistlusele saadetud fotosid, mis kohta ei pälvinud, üldjuhul ju kusagil näha polegi (va juhul kui inimene neid ise kusagile üles ei riputa), sestap on ehk huvitav näha, milliseid fotosid võistlusele veel laekus ja mis äravalituteks/-märgituteks ei osutunud.
Niisiis minu tehtud fotod.
#1 - Minu isiklik lemmik ehk Harilik ripssamblik (pildistatud 11.08.2024):
.jpg)
Pildi lugu:
Inimsilmale peaaegu märkamatult on nad loonud puukoorele oma elamispinna. Laskudes päris madalale, jääb mulje, nagu küünitaksid nad oma maailmast meid vastu tervitama... "Tuuled ja tormid neid ei kõiguta," mõtlen endamisi, kui neid nädalaid hiljem Heimtalis uuesti näen. Minu silmile näivad nad ikka samas asendis. Tundub uskumatu, et nad pole minust teadlikud.
Tundub uskumatu, et end neis ära tunnen.
#2 Kellukad Viljandi lossimägedes (pildistatud 29.06.2024):
Pildi lugu:
On 29. juuni 2024. Ilmad on just parajalt soojad ja parajalt niisked, et loodus saaks vohada. Kellukad kasvavad mäe nõlval ja üks pisike putukas maandub otsekui vaate nautimiseks ühe kelluka varre tippu.
#3 Kärbes seenel (pildistatud 21.09.2024):
.jpg)
Pildi lugu:
Jõesuu vaatetorni läheduses peatus seenel üks kärbes. Päris seene tippu ta ei roninud, küllap ei tahtnudki, ehkki oli selleks enamgi kui võimeline. Kärbes püsis rahulikult seene kübara äärel ja paistis pisut filosoofilise olekuga kaugusesse vaatavat. Küllap üksnes inimene võib mõelda, et oleks ilmtingimata vaja kusagile tippu ronida.
#4 Kärbes hommikusel heinamaal askeldamas (pildistatud 30.09.2024):
Pildi lugu:
Õisu linnuvaatlustorni esisel heinamaal säras ridamisi hommikusi kastepiisku. Nende juures askeldas üks kärbes.
.jpg)
.jpg)
Jõulutervitused!
Polegi siia ammu postitanud ja kes teab, millal uuesti postitan (aegajalt kirjutan oma fb-lehele).
Alustasin hommikul Jacqueline Raoul-Duval'i raamatu "Kafka, igavene peigmees" lugemist ja milline suurepäraselt sõnastatud raamat see on! Korraga, kui olin raamatuga umbes poole peal, tabasin end ühelt tundelt ja palusin endast pilti teha (ja seda juhtub harva, mil palun endast pilti teha).
See raamat kuidagi inspireerib; ja on läbi pikitud Kafka kirjutamismaaniast. Ma otseselt sellele ei mõelnud, kuid küllap alateadlikult, et: lõpuks ilmus ju selle aasta lõpus ka minult luulekogu. Pealkiri "Sisesilma sina". Seal on sellised helgemad tekstid. Ka kujundus ja kõik minult; kulka toetusel muide:)
Käsikirja(de)s on veel sadu lehekülgi ja ehk saab tulevikus ühtteist veel kaante vahele.
Enne jõule olin kolm päeva Tallinnas abiks. Tallinna elu mõjub mitmel põhjusel huvitavalt, mille tulemusena: esimesel ööl magasin 6-7 tundi, teisel ööl 5 tundi ja kolmandal ööl 4 tundi. Rongiga Viljandisse sõites kirjutasin rongis mõne luuletuse; ja õnnekombel polnud väsimus väga murdev, kuid kui õhtul magama läksin, siis magasin 12 tundi enam-vähem jutti.
Hommikul võtsin kätte selle nimetatud raamatu Kafkast. Ja siis mõtlesingi sellele pildile, mille kirjelduseks võiks olla: Silver 2023. aasta jõulude paiku pärast seda, kui ta oli Tallinnast tulles 12 tundi maganud ja mõnusasti raamatu seltsis, kõrval plaadikass!
Mõtlesin, et panen siia üles valiku luuletusi, täpsemalt 101 luuletust.
Viimane jagu lõppeb sisuliselt 2022 märtsi lõpuga.
Kusjuures ma ei eelda, et keegi neid läbi peaks lugema, aga... lihtsalt, siis on olemas, mitte ainult minu arvutifailis või füüsilisel kujul paberile trükituna, vaid ka digitaalselt. Ja kui keegi siia satub, võib-olla leiab enda maitse järele ühtteist.
Üldiselt jätkan kirjutamist ja mine tea, EHK saab KUNAGI midagi ka kaante vahele - kuid mõistagi pole see põhjus miks ma kirjutan. Ma lihtsalt kirjutan ja aegajalt nad lihtsalt tulevad.
:)
Lisaks veel üks luuletus, maikuust:
Ühes ööpäevas
võib kohata valgust
kus mõtled
kas on õhtu või on hommik
kas aeg on minekul
või tulekul
ja kus keskel on olevik
mille suunda ju ei teagi.
20.05.2022
(76)
Asetan su oma unenäole
pehme nagu puudutuse
lamad kõhuli
seejärel selili
oled kerge ja selge
nagu udusulg
millega kirjutan me lugu:
me silme ees laiub
tähistaevas
ja me silme sees
– süvakosmos.
11.11.2021
Igatsus kasvatab õisi
ja lilleaedadest
sirguvad põlismetsad
mille puude ladvad
on täidetud me armastusega…
20.11.2021
aeg peatub
sinuga
ja vihma ei saja,
sest kõik vihmad
on juba sadanud
lund ei lange,
sest kõik lumed
on juba langenud
kõik talved tulnud
suveks muutunud
päikest puutunud
saanud üheks vihm
ja lumi
ja aega mõõdab
su silmaringi
igahommikune koidik.
27.11.2021
keset esimest suurt lund
on külalistemaja
on südametega voodilina
on katuselt tuiskav lumi
on vaip
mille mustrit
ma ei suuda mõistatada
istun voodi serval
ja mõtlen
kui imeline see on
et ma SIND mõistan…
07.12.2021
Lumetupsud puuokstel
üks teise sabas
osava kergusega
nagu kassid ja linnud
puukoorel
kindlas haardes
varatalvises pakases
me hingeõhuiilis
sulavad õige pisut
kui neist tammealleel
käsikäes möödume.
08.12.2021
Puud on akna taga
raagus
lumest valged
sa mu kõrval magad
silmis
unealged …
sein kellal näitab olevikku.
11.12.2021
Su vaikus on vahel
kõikide vaikuste ahel
– sissepoole igatsus
kus hing võiks pugeda hinge
ja mu verest saada
su vereringe.
29.12.2021
Pakase käest tulnuna
mõjuvad
luuleraamatu leheküljed
kangevõitu sõrmede all
hingele
nagu soe tee…
01.01.2022
sa oled köögis
ja teed teed
ja muid toimetusi
maitsvat putru
mina olen sinu voodis
teki all
ja hingan hästi tasa
et sind mitte häirida
ma kuulen
sa tuled
vaatan sind
ja ütlen tere
see on mu
kõige pühalikum tere
kas tead.
10.01.2022
Minu palvetes
paluvad jumalad inimesi,
et nad sind hoiaksid.
Käsust
saagu tingimusteta armastus
ja lubavast lihtsusest
vabaduse sünonüüm.
Oma usus
pööran ma maailma
õrnalt
ümber su piha – sallina
hoiab sind soojus, mille
päritolu on püha saladus,
igavene kaitseingel
kõige hea eest väljas
ja sees.
Minu palvetes
paluvad jumalad,
et nad sind hoiaksid.
26.01.2022
Iga puu
kelle oksad kattuvad
tumeda taeva taustal
lumiste valgete piirjoontega
armunute pääde kohal
on kingituseks
inimeste armastuse altarile;
iga armastaja
kelle õhtu koosneb
taevasse võrsuvaist tüvist
sirutub hetkeks
olema
oleva maailma surematus.
28.01.2022
Valgus paistab silma – nagu
elu ilusaim koidik.
Üks neist hommikuist.
Ripsmed matkimas
päikesekiiri.
Su pilk väljub sosinal
ja kohtub me mõlema silmis:
ma ehtisin end sinu auks
sinuga
sel hommikul
ja õhtul
kui me lõhnad segunesid
kulmud kaardusid
uudishimuks
tihedalt vastu
lihtsaimat ilu…
Mida võime teineteisele
pakkuda?
Sa ju tead.
Kõike.
29.01.2022
Ma loen sekundeid
nagu iga teine
oma ajast alates
süda pumpab verd
täna nagu eile
me peekreisse valades
näen punases päikeses valgust
mina olen sina – täis algust.
09.02.2022
üks laps ületab autoteed
täiesti pahaaimamatult
telefon käeulatuses
autocorrect aktiveeritud
vaikimisi
kusagilt ilmub nähtavale
taksojuht
täiesti pahaaimamatult
alustas ta hommikul
oma tavapärast sõitu
aga laps on teel kooli
ja seejärel tööle
täiesti pahaaimamatult
tehakse nalja
ja ollakse tõsised
aja üle
aimamatult
liigub aeg
natuke nagu tuul
edasi edasi tagasi
istub üks inimene
vaatajale nimetu
kummargil ekraani külge
kooldunult
natuke nagu koolnult
tulijale tuuletu
paigal paigal paigal
on paigal
oma paigal püsimise hing
täiesti pahaaimamatult
jälgib ta ühe surevaid pilke
täiesti pahaaimamatult
läheb üks inimene üle tee
polegi oluline, et õigest
kohast
sest õiget kohta pole enam
olemas
või on
keegi ei tea keegi ei tea ei
tea.
16.02.2022
Nägin aega möödumas
mul peeglist vaatas ta vastu
ta pilk näis paigal seisvat
nii minust mööda ta astus
…
kondan hilistel teedel
hilisteks teen ma nad ise
ikka veel mõtlen peeglist
sest mina..– olen ta kese.
22022022
Noored kuused raudtee kõrval
paistavad kasvavat täpselt
nii
nagu nad oleksid seal alati
kasvanud
kuusk raudtee kõrval
on kuusk raudtee kõrval
aga
raudtee kuuse kõrval
ja mina sinu kõrval
oleme kui möödujad
ürgjumalate silme all.
12.03.2022
talvine küünlasära
jõuluõhtul
meenub ka südasuvel
kõige paremini
vaid lapsepõlve kaudu
aeg lihvis teravaks
mälestuse
see valgus üle südame
ja võttis udu kuju:
seal viibid kättesaadu
ja kättesaamatu piirimail
seal valgus valgus kaheks.
24.03.2022
Sel hetkel kui sa vaikid
kõnelevad su silmad
minuga
maakeeli
justkui
tõmbuksid maa ja taevas
mu ümber kaardu
ja haaraksid mu enda embusse
kusagilt kostub looduse hääli
— see oled sina
sa avasid suu.
26.03.2022
Päevad mööduvad kiiremini
kui jõuad neid märgata
tõeliselt märgata
sünnid inimesest inimesse
loomast putukasse
taimedki näiks öösi ja talvel
magavat
asteroid möödub kiiremini
kui jõuad märgata
jumalad sünnivad ja surevad
ja sünnivad taas
päevad mööduvad üha kiiremini
ja sina – üks teadvuste ahel
öö ja päeva vahel
viivuks
enne päris päeva ja päris
ööd.
27.03.2022
Su silmad on päikesevalguses
päris ehtsa valguse värvi
„täna on kõigi aastaaegade
ilm“
ja sina oled kõigi sinade
sina
ja mina kõigi minade mina
sinu valguses
oleme ehtsa valguse värvi.
28.03.2022
(51)
Vahel
oled sa peaaegu sama
muutumatu
nagu su nimi. Aga mitte päris.
– Sina oled
päris.
25.07.2021
*
Su keha kaob su riiete alla
varju
ja ometi jääb ta sulle
nähtavaks
– ja
seda sulle
vaid sinuks-olemise-viisil
ja minule
vaid minuks-olemise-viisil.
Ma vaatan sind ja näen,
kuidas su
alakõhukumerus
su
särgi vahelt
su seeliku alla kaob…
– sinuks olemise viisil oled
sa – minuks olemise viisil
– ja
nõnda
oleme ühenduses
läbi aja ja pilkude.
[…]
*
Aimamisi
oleme alati pisut tuleviku
ja
mineviku värvi:
oleme aja lävi.
Ma puudutan sind
ja mu puudutus haihtub su
nahal niipea,
kui käe su keha pealt ära tõstan
– just sel hetkel tõttad sa mu mällu.
Nõnda oled sa täna
alati pisut tuleviku värvi
nagu
homne päev.
Ma liigutan uuesti käe sinu
kohale,
päris
sinu ligi
ja tunnen,
kuidas me ühised ajad
ühte sulavad…
ja lõpuks nad saavadki kokku
– nagu nahk naha vastas,
soojavärvi.
*
Sina ütled, et ma loen sind,
aga ma
ju ei loe. Sa ei ole raamat,
ja isegi
mitte päevik, kuhu tähed hämardudes,
või raamatu kaasi kinni
lüües, ära kaovad.
Sa kaod ja ilmud,
aga sa kaod ja ilmud sootuks
teisiti.
25.07.2021
Ja
ma tunnen, kui sa võõrdud,
kuidas siis mu aeg sinu aja
vastu
hõõrdub;
ja sagedus kujuneb vastavalt
meile:
on see siis soe, külm või lõpuks
hoopis leige.
25.07.2021
ehk aastatuhandevahetusejärgne meenutus möödunud sajandi tollasest fantastilisest ja kohati küllaltki fanaatilisest maailmakäsitlusest tänapäevases ilmingus:
*
Lugesin kellegi kommentaari, et naised teevad endale kunts
ripsmeid, kunts huuled, kunts rinnad, kunts persed, ja otsivad siis endale
õiget meest. Leiavad selle ja hakkavad teda iseenda näo järgi ümber tegema ja ütlevad
siis, et „sa oled muutunud“ ja et see on halb ja et naised peaksid oma elu ja
kehaga ja armastava ja hooliva mehega rahul olema.
Ja siis rääkis keegi seal sekka, et inimene on Jumala laps
ja et inimesel peaks ka laps olema, ja…
Sellele järgnes õnneks küsimus, et kas too ise ka seda jura usub ja et millisele jumalale u 5000st siin täpselt viidatakse (kõik polegi päris kadunud!).
*
Mina mõtlen, et algus ehk ei olnudki väga vale: kui ’kunts naine’ loob ennekõike iseennast – olgu ta „kunts“ või mitte, ja seejärel ka meest iseenda näo järgi, siis – mehel kui „jumala(nna) loodul ei tohiks siin nii ehk teisiti kobisemisõigust olla.
27.07.2021
AD
Puud ei saa eales kuulma
oma lehtede ja okaste
kahinat ja kukkumist.
Ja mina ei saa eales tundma
oma tegelikku noorust…
Nõnda
käin sind puude alt otsimas,
samm ühtaegu lühike ja pikk.
See
vist ongi – kaduvik.
28.07.2021
* 0
Ma heiskan purjed
ja seejärel olen laevas.
Mu all on pilved
ja mina olen taevas.
* 1
Sest suvest sai viimane
elusuvi,
seejärel lahustusin rannal,
mis liivane;
minust lendu tõusis surmatuvi
– see
viimane.
*ja samal ajal*
Ühest halvast
hüvastijätust
sa lõpuks mäletad
vaid ust.
*ja viimaks*
Hinge hind
on maha jätta kõik,
et hingelind
sul lennata võiks.
29.07.2021
Ega ei ole kedagi,
kes elus hoiaks hinge.
Minge siis pealegi,
minge.
Murdub
keha klaasis
kui lill vaasis
ajapeeglis
ta aegamisi
murdub
keha ja keel
kehakeeles
kõnekeelel
see salamisi.
Lahkume murdega
mõistmatul pilgul
ja iga me viga
saab sõnatult ilus.
Ja
kurb.
30.07.2021
Põrand nagiseb
me hingekerge
vabaduse järele
nagu poleks sul jalas midagi
peale
kontsakingade
su pärikarva-paitustest sile
nahk
on muutunud me aja suunaks
nõnda peenestad sa ajavormid
& oma kaugesse minevikku
tardunud
nukumajade puhtuse
me tuksuvais üleminekujoontes
oled nüüd elusuurune joonistus
mu tollal aimamatu unistus
– täiesti uut moodi hoolitsus.
31.07.2021
*
Kui ei osanud
osatud veel öelda, tahta
Sügis on teele ära saadetud
tuleb talv
külm ja krõbe
juba ootan miskit muud
suve – eks ikka suve.
*
Sõjajumal Marss
Sügis ei jää tulemata
ja talv, mis suve lumme
matab.
Aga kauaks seegi?
Tekib morbiidne huvi.
Ja seal ta ongi:
suve järel suvi.
02.08.2021
Tema käed olid pitskinnastes
– pakitud
sinna kui midagi eluõrna, ja
seda ta ju
oligi. Eluõrn.
*
Kusagil naha all tuksles veri
ja
silmade põhjas võis kohata
hinge,
mis oli nähtav vaid neile,
kes jaksasid
ja tahtsid vaadata. Põgusast
pilgust ei
piisanud, ega piisa ka
edaspidi.
Samuti ei sobi iga pilk. Õige
pilk peab
olema isetu, aga samal ajal
ka parajal
määral isekas. Ja ennekõike
hooliv,
mõistev.
Samuti ei sobi iga aeg. Ja
aeg polegi
alati sobiv – muidu poleks ta
aeg. Sinu
aeg. Tema aeg. Meie aeg.
Aeg.
See kõik on kunst. Tunnetus. Tunne.
*
Ja siis, kui kogu see aegruum
osutub
oma tegudes õigeks, avaneb
tema käsi
su käele, nagu õieleht üks
sõrm teise
järel… ja läbi tema naha –
seal on tunda
su enda armastust maailma
vastu.
Hiljem, kõige lõpuks, lükkad
sa ta pits-
kinda uuesti tema kätte. „See
ei ole
ainus õrn riideese mu keha
ümber.
Ma tahtsin, et sa seda
teaksid,“ ütleb
ta.
„Ma tean.“
„Ma tean, et sa tead. Sa ju
õppisid
mind kaks korda nägema. Nii
seest
kui väljast. Ja kumb sulle
rohkem
meeldib?“
„Sa ju tead, et ma ei saa
sellele
vastata. Sellele pole
vastust.
See vastus algas ja lõppes
sinuga.“
„Ja,“ mõtled sa hetkeks
„jätkub nüüd
minuga.“
*
Seejärel ulatab ta sulle oma
käe,
sõrmed sinu poole sirutatud
nagu
kõige loomulikum kutse
tantsule,
ja sa võtad tema käe alt
kinni.
Hüvastijätuks suudled sa ta
sõrmi –
just nii nagu suudeldakse elu
õppetundi. Lepliku õrnusega.
See ongi kunst. Tunnetus.
Tunne. Lugupidamine.
Ja tema? Vahel tundub, et ta
on su
kogemata-lähedus ja kogemata-
kaugus, või omamoodi saatus.
Aga:
siiski ka su enda teha ja
tahe. Sinu
õrnus – kui libistad sõrme
üle pitsi,
mis katab tema keha, tema
käsi,
tema puusi… ja seejärel
tunned sa
seda tuttavat sooja nahka
oma sõrmede all, ja tema
siidsiledat
keha oma keha vastas.
„Tule, ma näitan sulle,“
kuuled sa
tema häälesosinat oma kõrva
lähedal,
ja sa järgned – järgned
sinna, kuhu sa
sel hetkel oleksid niikuinii
järgnenud.
Samal ajal laskub
uinuvkollane valgus
läbi akna öösse ja teie
mõlema kehadele
ilmuvad lilled. Tema käed
avanevad ja
sulguvad su kätel. Ja tema
silmis, seal
päris hinge pinnal, näed sa
vesiroosi.
„No nüüd sa küll sonid,“
ütleb ta sulle
selle peale naerdes. „Sa olid
valmis
mind kaotama, minu heaks, ja
seetõttu
said sa mu endale,“ ütleb ta
veel ja
paneb oma sõrme su huultele,
et sa –
vähemalt sel hetkel – enam ei räägiks.
07.08.2021
käin jalutan läbi
allakäinud linnade
trepist alla
sest linnades on alati
trepid
mis viivad alla
vahel ka üles
kuid neid kaudu ma ei lähe
sest tahan välja
ja välja viivad alati
alla
käigu
trepid
sinna
kuhu pole veel midagi
ehitatud.
09.08.2021
I
Ma imetlen sind täpselt nii,
et selle tulemusena hakkad
sa ka ise ennast imetlema.
Seejärel lasen su vabaks –
täpselt nii, et sellest saabki
su alati ihaldatud vabadus.
II
Ja nõnda, hiljem:
On õhtu ja tema kohal
tiksusid
seinakella smaragdrohelised
seierid aega, mida võis
nimetada õndsuseks. Iga
sekund
elusat olemasolu, kus olevik
ja
minevik ja tulevik näib üks.
III
Kaks. Kolm. …
Sünd ja surm end taga ajas
– omas rütmis, omas ajas.
30.08.2021
Istusin
lõuna ajal köögis ja märkasin ukse vahelt varjudemängu, mis liikus üle põranda
mööda klaveritooli üles. Nagu oleks suures toas keegi ringi liikunud. Kass?
Tõusin üles, et minna vaatama: kassike magab tugitoolis.
Akende taga õõtsuvad puud. Tuul! mõtlesin. Jah, tuul.
Ilmnes neli pisikest
põhjuslikkuse-ahelat, kus iga eelnev oli liikuma pannud järgmise: tuul, puud,
varjud, mina.
Ja nüüd viies: see tekst. Ja
kuues: Sinu mõtted, kui seda loed (?). Ja…
ometi on tunne, et täna pole
suurt midagi midagi juhtunud. Lesin seda kirjutades voodis. Väljas on veel
valge. Üks lind lendas hetk tagasi sinava taeva ja hallika pilve taustal.
Mitmes?
20.09.2021
Mu
toa aknal ei ole kardinaid ees. Pole kardinapuudki. Pole kunagi olnud.
Milleks?
- kui akna taga on sirelipõõsas, kolm majast kõrgemaks sirgunud kuuske, üks
nooruke tamm, pisut kaugemal ilusad suured hõbepajud ja nende taga võpsik ja
mets koos roostikusse suubuva veekoguga, mis loetud kilomeetrid eemal läheb üle
mereks...
Suvel lendavad sel maja ja metsastunud ala vahepealsel
maalapil liblikad ja maamesilased.
Vastu ööd voodisse heites näen aknast puude latvasid ning kui pilvitu taevas lubab, siis mulle juba tuttavaks saanud Suurt Vankrit. Ja paar ööd tagasi üht langevat tähte.
Täna
on taevas pilves, kuid endiselt püüab ta mu pilku. Ei saa magama heita ilma, et
poleks eelnevat taevast uurinud.
Ei, kardinapuu ja kardinad ei sobi siia. Mitte kuidagi ei sobi. Maa- ja linnaelu erinevus, mõtlen endamisi: maal toob rahu teadmine, et aknal pole kardinaid ees, linnas teadmine, et kardinad on ees. Ühes tekib tunne, et väline maailm ja silmapiir on su (s)ees valla, teises tahaks end ööseks voodisse peita nõnda, et keegi ligi ei pääse.
Noh,
ja siis on siin veel see öine vaikus, või kui aken on tuulutuse peal, siis
kaugusest kostvad öised metsahääled ning väga varajasel hommikul
päikesetõusueelne pimedus ning ööniiskusest märg muru. ...
21.09.2021
Keskajal saadeti lindpriina
metsa,
mets oli tollane
ellujäämisõpetus.
Tänapäeval keset
linnamaastikku,
kus metsa asemele jäänud vaid
majad,
on ainsaks võrdluseks metsaga
südaöised maanteed,
kus hingelt kodutuna uitamas
käia.
29.09.2021
Asfaltteel on varjud
varjude teel rada
raja kõrval puud
puude okstes lehed
lehtede sahinas sügis
sügise silmis värvid
värvide vihus – Sina.
02.10.2021
*
Ta ei olnud puuraidur,
aga ta oli meistrimees
ja ta valmistas oma teoseid
üksnes neist puudest,
mis olid juba eelnevalt
mingil põhjusel maha kukkunud
ja oma otsa leidnud.
Tema äratas ta nad uuesti
ellu.
Kui tema laps ühel päeval
piisavalt suureks sai,
et tunda huvi pillimängu
vastu,
andis mitte-puuraidur
talle välgutabamuse saanud
pukspuutüvest meisterdatud
flöödi.
Lapse sõrmed kaardusid isa
õpetuste järgi ettevaatlikult
puidust flöödi ümber ja peagi
tõusis sellest lendu esimene
heli.
Kas see on tõesti Sinu
tehtud,
küsis laps isalt imestunud
ilmel.
Flöödi ja sinu andis meile
loodus
ja muusika - see oled sa ise.
Mitte-puuraidur teadis, et
kui
laps teda praegu veel ei
mõista,
siis ühel päeval ta mõistab.
Ometi noogutas laps talle
vastu
nagu kõige teadjam inimene
eales.
Siin nägi mitte-puuraidur
muusikat,
mida ka tema ise veel ei
mõistnud.
Aga eks oligi ta ju üksnes
meistrimees,
kes katsus käia loodusega
ühte rada.
*
Laps aga kuulis isa sõnades
meloodiat.
Ja meloodia on ülevam
sõnadest.
05.10.2021
Me ühine keel näitas end
meile –
ta sulatas lahti hinged,
avas vargsi uksed,
laskis akendest tuppa värsket
õhku,
kattis laua, pakkus meile
sooja teed,
tegi meile ära me voodi
ja ütles: tere tulemast,
tundke end nagu kodus.
Siin saate jääda iseendaks.
06.10.2021
I
Vaatan sind kui lumesadu –
oled
külm ja kauge ja sätendav ja
hele.
Rahulik.
Ja mõtlen, et kui ööseks
kaissu tuled –
muutud kuumaks vihmaks mu
kehal.
Kirglik.
Varahommikul tervitavad mind
su uduunised silmad – need
aastaaegadelt saanud oma
värvi.
Kirju.
Taevavalgel tekil
Sina.
II
Ja mina kirjutan su nahale
oma
sõrmega kirju. Sa liigutad,
kuid esiti
vaid sisemiselt.
Ma tean me kahekõnet – see me
olemise lihtsaim keel. Ma
tunnen sind.
Ma tean sind. Ma…
vaadates sind pöörad sa end
minu
poole ja ma tajun, kuidas iga
su
liigutus paneb me maailma
liikuma.
See on me ühine rännak –
siinsamas.
Su sõrm mu sinule-soojas
peos.
Merelainetus. Lehtede sahin
puudes.
Varasügisene hommiku valgus.
Ühel päeval sajab akna taga
lund.
Küllap kunagi kastab ka vihm
meid
endaga üle.
Praegu
– oleme.
14.10.2021
Ilusaim heli on kuulatada
sind mõtlemas, mil sa
viibid oma sisemaailma
ja välismaailma piirialal
ja kus mina olen küünlaks
su kodusel kirjutuslaual.
15.10.2021
Lausu päev luulesse
hetk ja elu
köida tundesse
huulil sõnad
aimamisi
teadvustatud
argipäeva salapära
lausu luulesse
huulil puna
tunde-mõtte
salamisi sära
lausu luulesse
ära kaota ära
tähenduste
tähesära
hinga luulesse
huultesse
ela tundesse
luudesse
igapäeva omapära.
17.10.2021
Sinule
usaldan ma pühendusi ja
pihtimusi
armastuse altarile
hoia neid
kui õhkõrnu võbelusi
naudinguis silmade
õhukeste vikerkestade säras
-- nõnda usaldame
meid me endi hoolde.
18.-19.10.2021
Sõidan rongiga
akna taga varajane sügis
linnud lendavad aasal
minu mõtted lendavad
sinu juurde
rongiga võidu.
24.10.2021
Hea on sinus käia:
silmis pikema pilguga,
mujalt otsema käiguga,
kallistuses hoidmise ajaga.
…
26.10.2021
Ma alles õpin sind armastama
õigesti armastama
sulle haiget tegemata
armastama
sind tundma õppides armastama
sind kuulates armastama
sinuga rääkides armastama
teispool kallistusi armastama
samm-sammu järel armastama
samm-sammu kõrval armastama
armastama…
– nõnda juba armastadki
ütled sa mulle.
Sind õpin ma uskuma
ja ennast õpin ma tundma
ja meid õpin ma nägema.
11.11.2021
