(1)
* vaimu
aristokraatia *
kui
astud, siis hää küll – astu
julgesti!
üle
teispoole
rahu-
rahnu
milline
vaade avaneb säält!
tormine meri – su
sügavaim
sisemus
sa – sügavaim
kuristik
sa põhjatuim!
peegeldus
hukk
ja pääsetee
teispoole
iseennast – sa vaimu
grand seigneur!
06.01.2015
luuletus
*
Iga silmasära
iga südamest tulev sõna
ja äratundmise naeratus
koduukse lävel
hooliva kallistuse ootel
**
Olen, helisen ja unelen
kasvatan tiivad
seejärel juured
ja tõusen lendu
***
Sa
mu isiklik kodu
mu päeva- ja ööhoidja
õhtu- ja hommikusoojus
ja tahe
maailma päästa.
24.09.2015
***
elul on pühaduse hõngu
kui kingid armsamale lille
seda noppimata
teda
noppimata
kingid hoole
kingid elu
hoiad hetke
igavikus
& hingerahus
on elul
pühaduse hõngu.
06.08.2016
***
Jumal nutab koos minuga
vahel õnnest,
vahel kurbusest.
Pisarad
nagu pilved
katavad noorkuu
kaitseks ja armastuseks
langeb eesriie
armastajaile.
Ja Jumal
naeratab koos minuga.
22.08.2016
***
iial ei tea,
milline masin saab
sinu lemmikuks
ühtäkki
kõik masinad
tõmbavad endasse
ka loomad on masinad,
arvas descartes
kõik inimesed on masinad,
arvas dawkins.
06.04.2020
***
Voodi on meie meri,
kus ujuvad pinnale hinged,
mis päevadest väsinud;
voodi on meie äratus
enne sügavat und
–
see üürike
selgusesähvatus.
19.04.2020
hommikukohv
Varajased
hommikud on alati
pisut
jäigad ja nurgelised,
kuid
kohvitassid
teevad need
pehmeks ja ümmarguseks.
26.04.2020
***
alati on aega
vajuda põhja
uppuda
elu üle naerda
mõelda viimase dringi üle
viimase sigareti üle
(kui peaksin kord ühe kasuks
otsustama,
ja ma isegi ei suitseta!)
ja kummalisel kombel
pole kunagi aega
kui oled äsja ärganud
pühapäeva hommikul
mõned read mõtetes ootamas
kirja panemist
hoiad neist kinni
ronid samal ajal kirjutusmasina juurde
haarad
läbi unisuse vahutavaid sõnu
sõna sõna haaval
ja su viimane soov paistab
olevat,
et neil hommikutel
oleks piisavalt aega.
09.05.2020
(9)
Sul
õhtul lilli kinkisin
Rahulikult kaarjas kuusirp
katab su silmalaugu
südaöösel
ja kui silmad lahti teed
paistab sinus päike
hinge toitvalt see valguskiir
sosinas, mida lausud
hommikul
unehäälel otsib teed
mööda salakäike:
„Tere ööd, mu kallis. Kuidas
magasid?“
küsid uniselt. Ja su kõrval
lebab lillekimp.
„Mu kallis, ma unenäolt sind
tabasin
ja ei suuda uskuda, et juba
koidab hämarik!“
06.12.2020
***
Tunnen, kuidas mu standardid
hakkavad alla käima.
Nimelt.
Loen Bukowskit.
Ja mõtlen, et täiesti tore
oleks kaheksakümne aastasena magada kaheksateistkümne aastase tüdrukuga. Või
teha seda varem – näiteks siis, kui olen ehk samuti piisavalt tuntud. Või
siiski vanema tüdrukuga kui kaheksateistkümnesega.
Näen, kuidas miski minus
hakkab nende mõtete peale jälle tõustma ja et on siiski veel lootust. Võtan
nahkkaantega märkmiku ja haaran sulepea järele.
Peagi kaob Bukowski. Kaovad
ka tüdrukud. Sünnib uus maailm.
15.01.2021
(11)
kirg
„Gustaf.“
„Jah, Deana?“
„Tead, ma ei jaksa enam käia.
Mitmesajas ring see meil ongi? Aga samas nagu jaksan ka. Oleme ju igiliikurid.“
„Jah. Mõistan. Oleme.“
„Jah.“
Nad jalutavad edasi. Päike
näib igavesti tõustvat ja seejärel uuesti loojuvat.
„Samas,“ ütleb Gustaf.
„Vähemalt ma nüüd vist aiman, mida Sisyphos võis tunda.“
„Jah, seda küll,“ vastab Deana
pisut kurbliku naeratusega. „Vähemalt juttu meil jätkub. Ja vahel ka vaikust.“
Gustaf noogutab.
Nõnda jalutavad nad edasi.
Üksnes Jumal, juhul kui too tõepoolest eksisteerib, teab seda, mitmes ring neil
parasjagu läheb. Võib-olla seepärast oligi Maakera ümmarguseks loodud, et see
eales otsa ei saaks.
18.01.2021
***
9 tundi und.
jälle - minul.
„mõnus,“ ütleb ta selle
peale.
ööd on mulle tihtilugu
tüütud, ütlen vastu.
eriti õhtuti - tahan, et
oleks juba hommik.
et saaksin oma asjadega
tegeleda - see aga,
neetud,
eeldab korralikku und.
tema on samal ajal loengus
ammu ärkvel
kursused ja seminarid,
toimetused
…
„mõnus,“ ütlen ma.
ja rooman oma kohvitassi
ja kirjutusmasina juurde.
22.01.2021
***
Mõtle läbi ette antud sõnade
mõtle läbi ja lõhki
mõtle sõnade ja mõtete otsteni välja
mõtle üle ja ümber
mõtle ja ütle
kahtle ja kisu katki
rebi ribadeks …
- nagu iga inimene mõtleb end vahel
lisaks
läbimõeldusele kord ka pisut
ummikusse
& vahel katki. kogemata. läkski.
- kui ja siis ja kusagil vahepeal -
koost korduvad korraga
järjest ja korratult
tähendused tuhastuvad
tuhandeks tunneteks
kaovad kaosesse
suurtesse suudlustesse
leiutad lõpuks laitmatult
olevikku haaravat tunnet.
23.01.2021
***
Mõttelt mõttele hõljudes
muutud ingliks mu kõrval
olemise ja olematuse piiril
püsib kogu mu armastus.
27-28.-/31.01.2021
Kuutüdruk
„Kas sul õli on?“
„Vist
küll. Ma ei tea.“
Teen külmkapi ukse lahti.
„Ma mõtlen massaažiõli.“
Võtan välja ja ulatan talle
kookosõli
purgi.
„See sobib ka,“ ütleb ta
naeratades.
Tal on ilusad pikad juuksed
ja ta nahk on pehme. Nii
pehme.
Ja
nii sile. Sile.
Me räägime usaldusest.
Ma määrin ta seljale
kookosõli
– see imendub õrnalt ta naha sisse.
Ta ütleb, et tahab mulle ka
massaaži teha.
…
Praegugi on ta keha mu silme
ees.
Ideaalne noore naise keha.
Silitan ta kõhtu. Suudlen ta
naba.
Lähen alla poole. Pisut
teravust.
Üles tagasi tulles vaatan
talle silma.
Meie vahel on soojus.
Ta huuled on niisked
ja
ta juuksed on mu padjal.
…
Ühel hetkel tõusen püsti
ja võtan lonksu kohvi.
„Ma ei taha, et see öö
veel
läbi saaks.“
Ta noogutab ja vaatab mind.
Mu tekk on ümber tema keha
– see on võtnud tema kuju.
Tekil on kujutatud linnupuure
ja linde, kes on puuridest
väljas.
Vabadus.
Suudlus.
„Mm. Kohv. Sa maitsed kohvi
järele.“
Suudlen
teda veel.
Hommik on veel kaugel.
*
Ma ei arvanud, et see hommik
eales kätte jõuab,
mil ma mõtlen, et ma sind
vist enam ei näe.
01.02.2021
***
Iga sõna taga
on
jõud,
aga mitte nii tugev, kui
arvatakse;
mõjuv sõna peab olema
ootamatu,
mitte aga midagi, mida
valvatakse.
07.02.2021
Kahe maailma vahel
„Mida sa teed?“
„Ma kontrollin keeret,“ ütles tüdruk. „Üle ühe meetri on see ju kindlasti.“ Tüdruk vaatas poisile otsa. „Seelikukeeret,“ täpsustas ta naeratades. „Näed.“
Poisiohtu noormees jälgis, kuidas Anni temast pisut eemal ümber iseenda ringe teha keerutas. Tuul noore neiu seelikusahinast sasis vaevumärgatavalt Markuse tumedaid juukseid.
Tüdruku
pilk oli tõsine ja keskendunud. Ta kontrollis oma seeliku keerlemist. — See
kõik oli talle sel hetkel väga tähtis.
Anni
võis olla heal juhul kahekümne ringis, kuid praegu tundis ta end nooremana.
Palju nooremana.
Ta jälgis, et see tumesinine seelik võtaks tema ümber täpselt sujuva ringi ja et seeliku kaar liiguks õhus just parajal määral pisut üles ja seejärel pisut alla. Nagu muusika. Kuid muusikat ei olnud: oli üksnes vaikne sahin ja Markuse ainitine pilk, kui ta tüdrukut vaatas.
Markus oleks tahtnud Anniga liituda, kutsuda ta tantsule – sest mida muud see vaatepilt oligi kui üks tants – kuid ta kartis tüdruku tegevust katkestada. Markuse jaoks oli see seni üks hapramaid hetki tema elus ja ta ei tahtnud seda rikkuda. Tema ees avanes pilt ideaalsest, peaaegu kosmilisest liikumisest, mis sarnanes planeetide liikumisele – pöörlemisele ja tiirlemisele üheaegselt; ja kangas oli rõngaks Saturnile.
Anni võttis hoo maha. „Teeme nii, et mina olen Saturn ja sina oled Jupiter,“ ütles ta ja nägi sel hetkel poisi silmis pilku, mida ta seletada ei osanud.
09.02.2021
Su
minevik on sõnu täis
… ja vahel võib vesi
haarata kõri ümbert
valusamini
kui sõnad.
* *
Su sõnad aurasid pakase käes,
kui
seda ütlesid. Ja siis toda
ütlesid.
Ja siis kui Sa karjusi…
Mul jäi hing kinni – Su
sõnadest.
Nõnda muutusin ma sõnatuks.
Järk-järgult. Sõnadest
sõnatuks.
Ja Sina olid mu igikestev
talv.
Mu silmad hakkasid kipitama.
Ja
viimaks sulgusid ka need – Su
ees.
Ja minu sees: ei näinud ega
kuulnud
ma enam midagi – peale Sinu,
peale
Su sõnade. Nende karjuvate
sõnade.
Ja lõpuks – iseenda.
Me olime sulanud kokku;
ja kasvanud lahku.
Ja vähehaaval sai minust Tema
– see
naine, kes igatses vee
järele…
* see naine *
Ta oli tulnud läbi inimeste
ja läbi metsa,
läbi klaasist kujude,
kelle üks pool oli läbipaistev
ja kelle teiseks pooleks oli peegel,
see mõradega peegel,
mõrvadega
peegel;
ta oli tulnud
läbi klaasist tujude,
mille üks pool oli kirglik,
ja teine pool: külm, kalk,
ja vahelduv – nagu kaste, mis
ei
kasta, vaid kahandab.
klaasikillud purunesid tema
jalge all,
ja peegeldasid ta näo lõhki.
ajapikku
muutus ka tema
läbipaistmatuks.
---
Ta oli tulnud
läbi klaasist metsa,
läbi klaasist inimeste,
ja lõpuks jõudnud järve äärde.
Ja ta teadis, et järve taga
on meri.
* *
Tema varbad puudutasid vett.
Silmapiiril noore naise
siluett,
kes kadumas ookeani taha.
…
*
Kui ta läbi vee ja metsa
tagasi
ellu astus,
polnud
tal kaasas midagi
peale
tahte
ja peos kuivanud kivide.
Need kivid olid käinud läbi
vee
ja jõudnud nüüd naise soojade
pihkude vahele.
Ta oli tundnud, et peab
millestki
kinni hoidma. Füüsiliselt.
Saagu
selleks siis kivid. Ta ei
uskunud,
et need kivid ta lõpuks
tagasi
toovad
ja tema sõrmede all ära
kuivavad.
Seejärel kuivas ka tema
kleit. Ja
ta ise.
Ta ei tahtnud enam olla üks,
ega teine,
ega see, kes on sõnu täis.
Vaid
keegi, kes nüüdsest oma rada
käib.
Ja kõik. Kõik!
Kõik
hoolimata sellest, et keegi
kord
ta hinge kallal käis.
Üks võimalus veel, mõtles ta.
Ja koju
jõudes pani ta kivid oma
ehetekarpi.
„Need on ajast, mil ma
igatsesin vee järele.
Aga enam mitte. Ammu enam
mitte.“
13.02.2021
***
Olin kinni maailmas,
mis oli
üks
või teine.
Või kolmas.
Aga mitte kunagi midagi,
midagi… muud?
Nõnda ei ole ma täna see,
kes olin eile,
vaid alati ka midagi
– uut.
*
Suudled pinnast,
maad oma jalge all –
tänutundest,
pisaraini liigutatud – sest
mõistsid pääseteed sest
kaotusest
– mis elu alati
tabada ju võib.
Nõnda
lõplik. Nõnda lõplik.
Enam pole miski lõplik.
14.02.2021
isemoodi
unistaja
Kirjutada – ja olla iseenda
suurim kriitik, ja oma
püüdluste
suurim
uskuja;
ja unustaja – kui unustada end
kirjutama.
11.02.2021
***
kurbuse kohtlased küljed
raamivad su kinni
ja moodustavad su ümber
udu-uimastava puuri,
millest sirutad välja käe,
et haarata saabuva une järele
ja avada see ainuvõimalik uks
…
noh, homsele.
14.02.2021
***
Sa olid oma sõnadega mu
silmad
lõhki ja kitsaks triibuks
kriipinud
nagu kassil;
ja nüüd olen ma sunnitud
elama
kassi elu
kes
käib üksnes õhtuti väljas.
aknalaudadel istumine ja
katustel käimine
on mulle juba
harjumuspäraseks saanud
nüüd pelgan ma äikest ja
valju häält
ma ei talu õhtusel ajal
lambivalgust
ega teisi inimesi
ega sind
välja arvatud juhul,
kui
mulle süüa antakse
ja
pärikarva pai tehakse
ka
lõua alt sügamine
on saanud täitsa toredaks
varsti õpin ma nurrulöömise
ära,
aga selleni läheb veel
väga-väga
kaua aega –
võib-olla teises elus.
ma usun,
et neid elusid on mul veel järel
kaheksa.
22.02.2021
vanglad
need vanglad kõik
on ühtemoodi
sõnavanglad
suhtevanglad
kohvivanglad,
et pea ei valutaks
ajavanglad
igavese-homse vanglad
vihmavanglad
liigse kuumuse vanglad
üksildusevanglad
otsatu tähelepanu vanglad
unetute ööde vanglad
lõputu magamise vanglad
kui homne tuleb ja tuleb
ja kunagi kätte ei jõua
jõuetusevanglad
tahtevanglad
kui tahad ja tahad
ja iialgi ei saa
saamatusevanglad
kohatu käitumise vanglad
pisivigadevanglad
ja suurte vigade vanglad
kohavanglad
ja sisevanglad
kus
kõik
saab
vanglaks.
24.02.2021
inimene
peeglis
Su silmade ümbrus peeglis,
su
nägu:
su välikosmose igavene
peegelpilt
pealtnäha
ajatu;
päev-päeva-järel-pilgul peeglisse
sa
paistad
päikeseviisi kindel
nagu
homne päev
hommikune pilguheit peeglisse
su silmade ümbrus hajub,
kajab
kusagile päevade ja aastate
ja aja taha
jääd
sina
piltilus;
kadumatu
usk su silmis.
25.02.2021
(25)
? !
Mu sõnad imbuvad su naha alla
tungivad su sisse
ja vajutavad sinusse
küsimärgi,
mille alumises osas tunned
ära
end läbistava
augu
ja ülaosas näed kuusirpi
ja
inimese alakeha
ja selja kumerusi …
tunned end minuga
ellu ärkavat
ja seda, kuidas küsimusest
saab
südametuksete
kiirenedes
hüüumärk,
mille ülaosa
võtab sult sõnad
ja alaosa
täidab tühimiku
punktiga.
26.02.2021
No comments:
Post a Comment