Eesti Terviseameti 5-6 prohmakat ("Terviseamet" peaks olema jutumärkides!)

Tegelikult ma ei taha sellest rohkem rääkida ja mõtlen edaspidi keskenduda muudele asjadele.
AGA lühidalt: jääb mulje, et meie Terviseamet ja riik on pigem viiruse leviku poolt, mitte viiruse vastu.

1) Saaremaa juhtum 
See oli märtsikuu alguses ja mäletan täpselt seda aega. Üksipulki uuriti neid juhtumeid, kus viirus oli juba tuvastatud, kuid samal ajal lubati Saaremaale võrkpallimeeskond otse Itaaliast, Milaanost, kusjuures üks nende liige olevat palaviku tõttu maha jäänud. Ei tarvitse olla meditsiinialase haridusega, et aru saada, kui jabur see on (ka isegi Delfi kommentaare lugedes pidas 90%+ kommenteerijatest seda lolluseks, et sellist asja lubati). Ja muidugi hoiame neid spaas, et nad saaksid viirust ka teistesse linnadesse ja igale poole laiali vedada. See on nagu julm katseklaasinäide uurimaks, kuidas levib viirus ühel saarel.
Juba tollal olin päris ja tegelikult täiesti kindel, et kui kunagi hakataks seda juhtumit uurima, siis imestaksid inimesed, kuidas on võimalik, et Eestis tekkis lisaks pealinnale vähemalt samavõrd suur viirusekolle ka ühele justkui eraldiseisvale saarele. Ja täpselt nii läkski. Pilt tehtud möödunud nädala kolmapäeval, 18ndal märtsil:

Statistika täna:

Eriti jaburaks teeb olukorra asjaolu, et tegu on teatavasti n-ö eksponentsiaalselt leviva viirusega, seega iga pisemagi varasema nakatumise ärahoidmine aidanuks viiruse kulgu oluliselt suvele lähemale lükata, mil päikese ja soojade ilmade tulek võiks vähemalt teoorias ja ilmselt üksjagu ka praktikas viiruse levikut tõkestada. Aga ei, eksole.

2) Umbes samal ajal, kui see Saaremaa juhtum aset leidis, andsid Eesti arstid (või Terviseamet, ma ei mäletagi - igal juhul "spetsialistid") nõu ja vastasid küsimustele. Üks väide oli see: viirus ei levi, kui pole sümptomeid - ilmselge valeinfo. Kust nad seda võtsid?? Olin selleks hetkeks juba mitu nädalat jälginud inglise ja ameerika arstide juttu ja seal levis täpselt vastupidine info: nakatumine asümptomaatiline, asymptomatic. Võis kasvõi guugeldada ja leidus mõningaid uurimusi ja artikleid, mis rääkisid, kuidas viirus levib ülimalt lihtsalt ja õhu kaudu, samuti ventilatsiooni kaudu. See info oli teada ja olemas ja levinud, ainult Eestis levitati väga erinevat ja isegi vastupidist informatsiooni. Ma ütleks isegi, et see ei saanud olla muu, kui tahtlik valetamine.

3) Testitakse ainult eakamaid!? 






Hiljuti jäi silma selline tekst ja üleüldine olukord. Kui mujal maailmas paistab toimivat strateegia, mille kohaselt tuleb justnimelt võimalikult palju testida kõiki, et seeläbi juba eos viiruse levikut pidurdada, siis meil on "loomulikult" asi risti vastupidine - viirus levigu, lihtsalt reageerime, oleme "reactive", millest pole suurt kasu leviku tõkestamisel, vaid mitte ei ole nn "proactive", et viiruse levikut ennetada.





4) 23. märtsil ilmus pealkirjaga artikkel: Tartu Ülikool pakub abi koroonaviiruse testimiseks. Riik pole seda seni vajalikuks pidanud. See läheb samasse kategooriasse. Peaksime testima kõikjal ja võimalikult palju, kuid riik sisuliselt loobub abist, mis võiks olukorda oluliselt parandada.

5) Valuvaigistite jutt. Sellega olen vähem kursis ja võin eksida, kuid tõenäoliselt ei eksi. Seoses selle algse Terviseameti "spetsialistide" jutuga ilmus ka soovitusi tarvitada palavikualandajaid. Mis te, "spetsialistid", arvate, et palavik tõuseb niisama? Palaviku ja kehatemperatuuritõus ongi ju organismi viis võidelda viiruse ja võõrkehade vastu!
Dr. John Campbell tegi selle kohta hiljuti kaks videot. Esimene ja teine - põhiline on ilmselt teine, seal on ka mitmeid viiteid kõiksugu uuringutele (norides võib öelda, et "uuringuid võib leida kõige kohta", AGA saate aru küll, mida ma mõtlen).
Lühidalt: palavikust on kasu ja ohtlikku palavikku esinevat üliharva. Muidugi, et see viirus ohustab riskigruppe, kel on probleeme südame võik kopsudega, siis ma pole kindel, kas palavik mitte juba varem ohtlikumaks ei muutu, kuid minu loogika ütleb, et kuni 39 peaks olema veel okei (ma pakuks, et ka kuni 40 ja eriti kui ollakse nooremas eas) - AGA ma pole spetsialist, nii et ärge mind kuulge.

Veel üks põhjalikum uurimus sel teemal ja näiteid, kuidas nt 1918-1919. aastatel peeti kasulikuks loobuda kõiksugu valuvaigistitest ja ma pakun, et sama võiks kehtida ka praeguses olukorras ja seda paralleeli tuuakse seal ka välja:

Eesti "spetsialistid" muidugi: ikka valuvaigisteid ja palavikualandajaid.

6) Eesti riik on algusest peale selgelt "reaktiivne", selle asemel, et olla "proaktiivne". Koolid jne oleks pidanud juba mitu nädalat varem kinni pandama.

Viimasel ajal mulle tundub, et on natuke üles ärkama hakatud.

Esimese punkti juurde tagasi tulles jäi silma selline tsitaat:

Kallase sõnul on Saaremaal vähe inimesi, kel ei oleks mõnd sõpra või tuttavat, keda koroonaviirus poleks otseselt puudutanud. 

Siit artiklist. Ülla-ülla, eksole.

***

Meil on mitmeid näiteid, mis toimib ja mis ei toimi; meil on mitmeid uuringuid ja tõestusi, kuidas ja mil viisil viirus levib. See materjal on juba vähemalt kuu aega või üle selle teada olnud. Muidugi on riike, mis käituvad samavõrd jaburalt, kuid kahjuks ka meie riik ja "spetsialistid": tõin 5-6 näidet ja kõik need pärinevad ajast, mil meile on kättesaadav ja sisuliselt ninaall põhjalik informatsioon, et käituda ja teha teisiti.
Kokkuvõttes ja seda vaadates tekibki tunne, et meie riik ja nn Terviseamet on pigem viiruse poolt kui vastu. 

***
Siiski on tehtud ka mõningaid positiivseid samme, näiteks piirangud meie välisriikide ja Saaremaaga; koolide ja mitmete kaupluste sulgemine, jne. Saaks paremini, aga võiks olla ka hullem. Minu lootus on, et kui seda viirust teadlikult võimalikult palju pidurdada, võib hukkunute protsent jääda oluliselt väiksemaks (on tehtud mudeleid, kus protsent võib kahaneda koguni kuni 60-70% võrra!). Loodame parimat.
Kõige kurjem - siiani kuri - olen ilmselgelt selle Saaremaa juhtumi üle, mis oli lauslollus ja mille tõttu tehti meie olukorda sisuliselt vähemalt poole hullemaks või isegi rohkem kui poole hullemaks ja selle ärajätmine oleks väga tõenäoliselt seda kõike oluliselt-oluliselt kergendanud.

Ma loodan, et ma sel teemal siia rohkem postitusi ei tee.

Sellest viirusest...

Ma ei taha sellest pikalt kirjutada, tõesti ei taha. Aga, vabandust väljenduse pärast (tegelikult ei vabanda ka): ma ei saa aru, kas meie 'vastutavad' inimesed on tõepoolest lollid või lihtsalt mängivad lolli? - mõtlen selle all ennekõike Milaanost pärit(!) võrkpallimeeskonna vastuvõttu Saaremaale.
Nagu: halloo!
Teiseks: eesti "tervis"hoiuamentike ja üleüldine algselt meedias levinud jutt selle kohta, et sümptomiteta on viiruse levik vähetõenäoline. Kust selline informatsioon?
Mäletan, et jälgisin sedalaadi jutu avaldamise ajal inglise ja ameerika arste ning kuulsin täpselt vastupidist juttu: viirus on vägagi leviv! Lisaks tarvitses vaid pisut guugeldada, kui tuli välja teadusartikleid, mis väitsid, et viirus ON leviv: nt üks näide oli kellestki, kes ilma sümptomiteta oli viiruse andnud edasi oma viiele pereliikmele. Ja siis meie "arstid" räägivad -- või paremal juhul ei suuda otsustada -- et viirus on kergesti leviv.

Nüüd tuleb minu tagantjärele tarkus, või siiski mitte.
* Mäletan, kui lugesin ilmselt esimest uudist selle kohta, kui viirus Itaaliasse jõudis. Mõtlesin: selge pilt - sisuliselt igasse riiki.
* Teine "ennustust": tõenäoliselt saab Eestis olema kaks viiruse keskmisest suuremat n-ö kollet, üks neist Tallinn ja teine Saaremaa.

Kujutan ette, kuidas tulevased ajaloolased ehk tagantjärele selle viiruse levikut uurivad ja imestavad: kuidas on see võimalik, et ühes Euroopa riigis tekkis üks selle riigi suuremaid koldeid ühele SAARELE!? 
Tsiteerides iseennast sedapuhku inglise keeles:

I find it comparable to inviting a group from Wuhan to take part in a public event and then invite them to spend time in a spa so they can spread the virus all over the country - because SPA-s are often visited by people from other places as well.
This island seems to be like a cruel joke of a petri dish to see how the virus may spread on an island and from there to everywhere else. ...
Whole Europe is trying to CONTAIN the virus but Estonia visits it to a public event, public SPAs, etc and basically lets it run free.

Ja täna lugesingi võimalikust nakatunust Võrus, kes oli sinna (ülla-ülla) Saaremaalt tulnud või sealsete saarlaste/itaallastega kokku puutunud.
Nüüd, loomulikult, ei taha keegi vastutust võtta, süüdistab teist, jne. Tüüpiline. Minu arvates (ja tollal kommentaare lugedes tundub, et enamike arvates) oli see juba siis selge, et sealt saab alguse üks suur või isegi suurim viirusekolle Eestis. Ja alles NÜÜD nädal aega hiljem hakatakse uurima, et kes-kus-kellega kokku puutus. See on see koht: kas inimesed tõesti on nii lollid või mängivad lolli? Ja millise hinnaga?

Siiski pole eestlased kõige lollimad ja eks neid leidub igas riigis (paraku ka paljude riikide juhatustes, sest intelligentsus ei paista juba ammu olevat üks kriteeriume, mille põhjal kedagi valitakse). Näiteks korraldati hiljuti Prantsusmaal, kus viirus juba "kenasti levib", üle 3500 inimese kokkusaamise, kes kõik olid, I kid you not, ("for some reason") smurfideks riietunud - püüd lüüa üle eelmist maailmarekordit.

Muide. Need kes arvavad, et tegu on lihtsalt gripiga, siis soovitaks vaadata seda - Joe Roganil on külas Michael Osterholm kes räägib, et tõenäoliselt on see u 10-15 korda hullem kui gripp.

***

Minu "ennustusi" lähikuudeks:
Pakun, et märtsi lõpuks tõuseb juhtumite arv kusagile 500-1000 kanti (aga mine tea, võib-olla ka mitte ja loodetavasti jääb alla 500, kuid ma ei usu seda hästi. aga mine tea).
Aprill-mai - sel ajal on viiruse puhang tõetäoliselt tipus.
Juuni-juuli - pakun ja loodan, et alates juunist hakkab asi tasapisi langema.

Arvan, et äärmisel juhul võib see kõik ühe kuu võrra edasi lükkuda, kuid olukord tuleb sisuliselt sama nagu Itaalias või mis tahes linnas. Ühel hetkel käib see läbi ka Ameerikast ja muudest riikidest ja võib ses mõttes lainetena tagasi tulla ja et kogu protsess võib aega võtta u 2-3 aastat, kui sellest ehk lahti saame, mis ju muide pole sugugi kindel.
Eesti piires, ja ma ei ole muidugi spetsialist: optimistlikult häälestatuna loodan, et võib-olla hakkab asi taanduma juba, jah, nt juunis või ehk isegi maikuus, kuid pessimistlikuna ja vist rohkem realistlikuna arvan, et ilmselt on heal juhul augustis-septembris või novembris vast kindlasti olukord juba rahunenud.
Väike riik, suured vahemaad ja ehk möödub asi võimalikult valutult ja hoian meile kõigile pöialt kel meil on ehk lähedasi inimesi, keda see võiks rohkem ohustada.



***
Mul endal selle viirusega seoses omad kartused ja mured ja ma pole ses mõttes sugugi lihtsalt kõrvaltvaataja. Loodan, et märtsis siiski suuremat puhangut meil veel ei teki ja et juhtumite arv jääks alla saja (kahtlen selles väga, aga loodan, et nii läheb, et alla saja - pakun, et see võib selguda u nädala jooksul, kas ja kuidas see arv kasvama hakkab); seejärel minna Hiiumaale, olla igaks juhuks linnast tulnuna u 2 nädalat ranges isolatsioonis (enda toas, pluss rida ettevaatusabinõusid) ja seejärel, kui poodi vaja minna, vanemate asemel kiiresti poes ära käia, et seeläbi loodetavasti riski vähendada*.

* te-ei-taha-teada, mis abinõusid tahan veel arvesse võtta (võib-olla hakkan seal kogu seda lugu üles kirjutama, paberile muide - sest kirjutada ju iseenesest meeldib). Ühelt poolt ma ei pea end ülepaanitsejaks ja kui ma vanemate pärast ei muretseks, ehkki nad elavad Hiiumaal, siis poleks minu seisukohast väga hullu, kuid tahan nende nakatumise võimaluse võimalikult nullilähedaseks viia.
Ja igat pidi: pean seda siiski keskmisest oluliselt tõsisemaks juhtumiks. U 12% juhtumitest on tõsine ja mingi osa sealt kriitiline - see ei ole mu meelest naljaasi (kõiki, ka väga leebeid, juhtumeid arvestades on protsent ilmselt väiksem, aga siiski).

lühijutt 0.1

Üks lühijutt üle ilmselt väga pika aja (kui mitte arvestada kõiksugu poolikuid katsetusi ja pikemaid pooleli asju). Null punkt üks, sest suures plaanis ei pea ma seda n-ö trükivääriliseks (ma ei tea, vist; keeruline end hinnata), ühe alla hakkan enda jaoks liigitama neid tekste, mis seda aga võiksid olla - kui neid tekib, ja ju neid tekib. Praegu aga niisiis, sedapuhku pealkirjata ja sisuliselt ühe ropsuga valmis kirjutatud jutuke.
Kusjuures endiselt ma ei leia, et neid faile saaks äärest-ääreni joondada või käsitsi nende suurust sättida. Proovisin veidi html koodiga pusida ja sellest ei tulnud ka hetkel midagi välja. Ehk on siiski loetav (lõppu kopeerin ka lihtsalt tekstipõhise versiooni):

lühijutt

*** 

Ta pidurdas järsult. Korraga valitses maanteel vaikus. Esituledest kumav valgusvihk näitas sirge tee suunas, kuhu auto oli olnud sõitmas. Uks avanes ja ähmi täis mees hüppas välja. "Kas seal on keegi? Ma võin vanduda, et nägin kedagi," pomises ta. Vaikus. "Kurat. Mida kuradit!" Endiselt vaikus. "See ei saanud olla kummitus, või hakkan ma lihtsalt hulluks minema."
"Kummitus". Mees võpatas. "Kes seda ütles? Mis sa ütlesid?" Mees pöördus, vaatas enda ümber ringi ja rääkis öisesse tühjusse: "Kummitus?". Ta tegi autole tiiru peale. Ei midagi. "Halloooo!"
"Halloo!" - kostis kusagilt.
"Kurat küll!" ärritus mees, ta paistis ühtaegu vihane kui ahastuses. "Kurat. Mis toimub? Hakkan ma hulluks minema?"
"Minema?".
"Haa," näis mees taipavat. "Kusagilt kajab. Eks? Kusagilt peab kajama!". "Kaa-jaa-maaaa!" hüüdis ta ja jäi kuulatama. Vaikus. "Mida kuradit," vandus ta endamisi: "Kaja see ei saanud siis ka olla?". Mees jalutas veel ühe tiiru ümber auto. Endiselt vaikus. "Mis see siis oli?" küsis ta endamisi.
"Oli?" - näis justkui kusagilt kõlavat. "Mida!?" karjatas mees. "Midaaa!? Hall... ooo..."
"...daa" - kõlas.
"Ah?" ei saanud mees enam aru. "Kas keegi teeb minuga siin nalja?"

Ta seisis minuti-paar paigal, kuulatas ega söandanud kusagile liikuda. "No selge," ütles ta viimaks, istus autosse, hakkas juba ust kinni tõmbama, kuid tuli siiski veel välja. "Hüva." Ta lükkas auto ukse kinni ja lülitas läbi avatud akna autol ohutuled sisse.

Miski ei lasknud tal edasi sõita enne, kui ta oli veendunud, et oli seda kõike endale ette kujutanud. Ta jalutas pisut edasi ja keeras seejärel esimesest ettejuhtuvast kohast metsa. Autoteelt oli näha tema auto tulede valgust ja et mitte ära eksida, hoidis ta sel pidevalt tagasi vaadates silma peal. See polnud lihtne, sest mets oli tihe, kuid altpoolt oksi võrdlemisi läbikäidav. Ämblikuvõrgud, niiske metsaõhk ja pehme sammal. Seened. Südaöiselt hämar. Mees ei kartnud. Valgust oli siiani näha. Ta oli vai... LAKS. "Aaaaaaa!" pistis ta karjuma. "Aaaiiiiii! Kuuraaaaaat!" Hetk vaikust. "Aaaa," kostis mehe suust kaeblikku äginat, kui ta samal ajal kummargile laskus ja kätevärisedes oma jalast kinni haaras. Karule üles seatud lõks oli tugevalt ümber ta jala ja jala sisse kinni kiilunud. Mehe käed määrdusid punaseks. "Appiiii!" karjus ta. "Ma jäin kinni. On siin keegi!?" Ta hingeldas ja öine mets vaikis talle vastu. Kusagilt oli justkui kuulda auto lähenemist. "Appiiii! Appiiii!" Kui see ka oli auto, oli see taas möödunud. "Appiiii!" Vaikus. "Aaa!" Möödus hetk ja kuulda oli vaid mehe valulist hingamist. Ta oli loobunud püüdlusest lõksu oma jala ümbert lahti kangutada, see oli liialt tugev, piisavalt tugev, et hoida lõksus täiskasvanud karu.
Kusagil peab ju olema mingi lüliti või päästik, mis lõksu lahti teeks, mõtles ta, otsis seda, kuid ei leidnud. Mees vajus külili. Valu hakkas aegamööda asenduma tuimusega.

*** 

"Uskumatu. Kuidas see sai juhtuda?" küsis Paul üllatunult.
"Jah," vastas Sofia. "Olivieri surnukeha leiti alles möödunud nädalal ja arstid ei tea, kui kaua ta seal niimoodi kinni oli olnud. Auto, mille ta tee äärde oli jätnud, polnud temast kaugel, kuid kellelegi ei tulnud pähe seda uurima minna. Arvati, et küllap tegi keegi lihtsalt ühe metsapeatuse, kuid neile möödujatele, kes autost ööpäeva jooksul mitu korda mööda sõitsid, hakkas asi tunduma kahtlane. Siit-sealt lähedusest tehti katset inimest otsida ja hüüti, kuid ei midagi."
"Jah?" vangutas Paul uskumatusest pead. "Tead, mis on kummaline?"
"Mis?" päris Sofia.
"Õigemini irooniline," täpsustas Paul. "See," jätkas ta "et mul praegu tuleb meelde juhtum Olivieri noorusajast, mil Olivier käis lühikest aega ühe tüdrukuga, kelle nimi oli... mis ta nimi nüüd oligi? Ahjaa, Livia! Olivier käis tüdrukuga nimega Livia, kes jättis poisi selle pärast maha, et Olivieri tollal parima sõbra isa oli jahimees, kes minu teada jahtis muu hulgas karusid ja kel olla olnud kodus elutoa seinal karu pea topis - trofee. Tüdrukul oli selline asi südame pahaks ajanud ja jätnud poisi päevapealt maha. Olivier veel muigas selle üle, et nõrga närvikavaga tüdruk. Tüdruk oli vihjanud oma nimele, mis seostuvat "eluga" ja et kõike elusat tuleks austada. "Pole siin enam midagi austada," oli Olivier vastanud öeldes, et inimene on maailma lõpmatuseni muutnud ja et sellesse ei saa enam midagi parata."
"L-li... Livia?" küsis Sofia üllatunult. "Livia?" jätkas naine: "Harukordne nimi ja ma nagu kuulsin kusagilt, et sellenimeline tütarlaps oli kunagi metsa kadunuks jäänud. See oli muidugi ammu aega tagasi. Muud ma temast ei tea ega mäleta. Ajalehes kirjutati ja mäletan paari tuttavat temast vilksamisi rääkimas."
Paul ohkas. "Seda juttu ei tohiks väga levitada, muidu ei julge enam keegi seda teed mööda sõita ja veel vähem seal seisma jääda. Või võib-olla justnimelt peaks levitama. Tahaks tegelikult teada...".
"Ära aja hirmu nahka!" müksas Sofia Pauli suud pidama.
"Sa ometi ei usu seda?" muigas Paul ja kiikus toolil naisest pisut eemale.
"Ära mõnita. Olivier oli sinu kunagine sõber, kuidas sa võid nii rääkida!"
"Tõsi."
Nad vaikisid hetke. "Olivier oli tõesti hea sõber. Ja see oli ammu aega tagasi," rääkis Paul. Hetk vaikust. "Ja küll me kunagi kohtume nii ehk naa. Igaühel meist on ühel hetkel aeg minna." Nad vaikisid.

"Mis sa ütlesid?" küsis Paul natukese aja pärast ja Sofia vaatas talle seepeale üllatunult otsa: "Midagi ei öelnud".
"Ma nagu kuulsin, et sa ütlesid või pomisesid endamisi "Sõber"."
"Ei," ütles Sofia. "Ma ei öelnud midagi."
"Kummaline."

"Irooniline." - näis justkui kusagilt kostuvat. Sofia nagu kuulis midagi, kuid arvas, et ju kujutas seda ette. Paul tegi uue õlle lahti, kuid see pidi jääma viimaseks, sest tal oli plaanis veel sel õhtul autoga koju sõita ja see kummaline linn kus seda ja teist jätta.


21. jaanuar 2020 

Deana

Ühe loo algus.
alustatud 14.04.2019;
eks ole näha, kas ja mis sellest välja tuleb...

Tindililled (kirjutatud 29.08-01.09)

Mõte: edaspidi küsingi raamatutesse tuttavate autogramme ja neisse raamatutesse, mis neid inimesi minu arvates kõige paremini võiksid iseloomustada. Aga niisiis: 29.08.2019 - N.; ja 11.09.2019 - Aljona.

Ja mu nelja päeva vältel (29.08-01.09) kirjutatud tekst:

(oot, mis asja!? ma ei saa hiirega/manuaalselt pildi suurust enam muuta ja saan ainult valida olemasolevate suuruste seast!? - no loodetavasti on loetav)

Elu heaks!

Elu on minu jaoks omamoodi müsteerium.

Käisin poes ja ostsin endale rohelist salatit, müslit ja sibulat, mida müsli ja/või smuuti sisse panna. Ilmad on sel suvel hämmastavalt soojad ja see näib olevat ülemaailmne (ülemaakeraline) nähtus. Säärane soe suvi on imeline, ehkki laiemas perspektiivis ei oska ma sellest suurt midagi arvata.
Olen mõnevõrra uurinud meie planeedi kliima-ajalugu, samuti huvitab astronoomia ja kõik, mis universumis toimub, ja seda pisutki tundes on näha, kuivõrd õhkõrn on tegelikult meie elu ja keskkond siin planeedil. Aga seda väärtuslikum seda viivukest hinnata ja hoida!

Eks igal aastaajal on minu jaoks omad eelised. Talved on pisut mõtlikud ja vahel katab maad imeilus pehme lumi, et see on lihtsalt uskumatult ilus (mäletan, kuidas kord talvisel ajal ja justnimelt sellise ilmaga Hiiumaale sõitsin ja praamist vaadatuna nägi saar välja nagu mõnest muinasjutust pärit sillerdav haldjasaar - jah, külm, aga ilus). Või see tunne, kui saabud väljast tuppa, katsud esikut mitte lumiseks teha ja naudid seejärel soojendavat tassikest teed.
Või sügise lehed või kevade voolavad ojad. Või: suvi. Tihti vihmane, hall, aga tihti ka imeilusaid ilmasid ja väikest ja soojust ja - vabadust.

Ja ilusad inimesed - need, kes hindavad ennast ja teisi. Just eile mõtlesin, et kõige ilusam heli maailmas on minu meelest: heatahtlik ja lõbus ja siiras ning ennastunustav naer (eriti noorte puhul - see elurõõm; vanemaks saades on inimesed tihtilugu liiga tõsised! õnneks mitte alati ja mitte kõik, aga... teate küll, mida ma mõtlen), ja ilus muusika.

Ühes RadioLab saates oli juttu Oliver Sacksist ja sellest, kuivõrd ilusalt võib kõlada see, kui keegi mõtleb. Antud juhul: oma mõtteid spontaanselt paberile kirja pani.
Minu arvates on imeline ja omamoodi "müstiline" see, et inimene üleüldse on võimeline mõtlema, ja justkui omaette maailm, mis igaühe sisimas seepeale sünnib. Kellele meeldivad maasikad, kellele vaarikad, ja kellele ülepea teist laadi maasikad (no vahel on ju tore - pisut mängida) - need maitsete ja eelduste ja väärtuste sigrimigrid, mida iga inimene iseenda jaoks nii- või naamoodi ära põhjendab ja lahti mõtestab, üle võtab ja edasi annab, edasi annab ja üle võtab, ja oma osa juurde loob. Tulemuseks ongi sisuliselt lõputu arv erinevaid inimesi, lõputu arv erinevaid maailmu.

Ja sealt see "müsteerium". Mitte religiosses, vaid pigem - kui nii võib öelda - statistilises mõttes. Hämmastab, kuidas üks asi juhtub ja sada teist asja juhtumata jääb, ja kuidas sellest juhtunust omakorda kõikvõimalikud võimalused avanevad. See on niisiis pigem rikkus, sest julgen arvata, et inimese elu on piisavalt pikk ja võimalusterohke, et neid teid ja valikuid ja hetki vastavalt valida ja hinnata, õppida ja avastada (mind hämmastab isegi see, et umbes pooled meist on sündinud meesteks ja pooled naisteks; ja ma ei arva, et mehed-naised oleksid VÄGA erinevad, küll aga peitub selles minu jaoks teatav müstilisus, mis mind vastassugupoolt imetlema paneb).

Ja see tänutunne lihtsamategi hetkede eest, inimeste eest, kes kuulavad ja on ja mõistavad - see on mu meelest üks olulisemaid asju üldse. See tänutunne ja need hetked teevadki elu heaks.

:)


[isiklikku: eks igal ühel ole erinevaid hetki ja meeleolusid, eks nii ka minul. vahel rõõmsamaid teemasid, vahel tumedamaid. ja miskipärast, ehk mida rohkem maailma vastu huvi tunda ja näha seda, millest inimene on läbi tulnud ja nähes seda puht objektiivset elu haruldust, siis, jah, ehk just sellepärast, on mul tihti tunne, et võib eluga rahul olla. see ei tähenda, et edasi ei püüdleks, et asjadega ei tegeleks ja eesmärke ei oleks (pigem vastupidi), vaid miskipärast ja tihtilugu tunnen, et mis ka ei oleks, vahel ka läbi raskuste, olen vist kõige õnnelikum inimene maailmas, sest küllap olen õppinud neid lihtsaid asju nõnda hindama, et iga hetk on kulda väärt ja ma arvan, et tagantjärele oleks vähe asju, mida oleksin teisiti teinud (kui ka neid on, siis tagantjärele hindan neid õppetunde!)]

Veel klaveritest...

Kirjutasin jupp aega tagasi sellest, kuidas käisin muusikariistade poes klavereid proovimas ja avastasin enda jaoks Roland HP-605, mis kõlas niivõrd palju paremini kui teised.

Olen seal poes veel käinud. Kordi. Ja naljakas, kuidas maitse võib muutuda. Nüüd olen tagasi - ja tundub, et veendunult ja lõplikult tagasi - Yamaha klaverite pooldaja.
Põhjus?
Nimelt avastasin korraga, et (ja see on vaid minu mulje), et üksiknoodid on justkui Rolandil paremad, aga akorde ja meloodiaid "koos" mängida (ehk siis kui normaalselt mängida), siis on justkui Yamaha parem ning Rolandil mängitud noodid justkui teineteises liialt eraldi. Varem pöörasin alateadlikult tähelepanu ainult üksikutele nootidele, et kuidas miski kõlab, või ehk on lihtsalt midagi kuulamises muutunud (saaks iseendastki hästi aru, eksole!), et korraga olen - vastupidi varasemale - täielik Yamaha pooldaja. 180 kraadi pööre.
Varem meeldis Rolandi klaviatuur rohkem, kuid Yamaha puhul avastasin, et see on kuidagi vaiksem. Pluss: Yamahal on kogemusi ka päris akustiliste klaverite tootmisel.

Ühel hetkel tahaks linna Yamaha Arius S52 klaverit - see selline väiksemamõõdulisem ja igat pidi hoopis teine asi kui mu praegune u 15+ aastat vana Roland. Lisaks ei ole mu Roland täismõõdus ning samuti pole sellel klahviraskust (klahvitunnetus muidugi on), jne.

Hiiumaale tahaks varem välja pakutud Rolandi asemel...
nii, võrdlesin neid (kui kellelgi peaks huvi olema):
Yamaha CLP-645 - see oli ka varem esialgne valik ja täitsa tipp-topp, kuid selle kõrval proovisin ka Yamaha CLP-675 klaverit, mille heli oli PALJU parem, kuid mille klahvid olid kuidagi liiga rasked ja mulle üldse ei istunud. Niisiis: paremad klahvid vs parem heli?
Leidsin kolmanda variandi, mille heli on CLP-645-st ligi poole parem (minu meelest väga sarnane tollele CLP-675-le) ning mille klahvid sobisid mulle VÄGA hästi, ja selleks on Yamaha Clavinova CSP-170:

See muidugi tulevikumuusika (üsna sõna otseses mõttes) ja hind ka võrdlemisi krõbe, aga millalgi vast ikka. Ja mis hinda puudub, siis - arvestades seda, et selline pill peaks vastu pidama ja olema kaaslaseks aastaid-aastaid, tõenäoliselt kogu eluks, siis ma arvan, et seda hinda väärt, isegi kui selleks peab kaua koguma.
Üldse mul lähiajal (st laiemas plaanis aasta-paari jooksul) muid väljaminekuid ka. Aga, jah.

Ma lihtsalt armastan muusikat väga ja tõttöelda pole mul kunagi päris korraliku instrumenti olnud. Tore on mõelda, et aasta-paari jooksul ehk on!

Nii. Midagi teab-mis asjalikku ma siin nüüd ei kirjutanudki, lihtsalt tahtsin kajastada seda totaalset maitsemuutust klaverite osas. EHK õnnestub endale aasta lõpuks see odavam Yamaha S52 endale soetada. Eks näis. Nii ehk naa panen igakuiselt kõrvale ja väljaminekuid üldiselt jätkub.