30. märts 2018 (mina) & 23. veebruar 1944 (Anne Frank)

***

Hiljem... Loen Anne Franki päevikut ja see on hämmastav, kuidas ta neljateistkümne aastasena nõnda kirjutas:

Anne Franki päevik; lk 203-205; tõlge: Tänapäev: 2003.

***

Ja 2. märtsil 1944:

(lk 209)


***
Ja veel. Ühest 2009. aasta intervjuust Eva Schlossiga, kuupäevaks 12. juuni. Intervjueerija küsib Evalt (sedapuhku kõik inglise keeles):

You just celebrated your eightieth birthday, Anne will be eighty on friday, or she would have been.
How do you think she would have celebrated.

Ja Eva vastab:

Well, what she would have done, you know, people ask me whould she have become a writer or what...? Well, of course we'll never know. But I think: she was a fighter, she would have gone into politics,
she would have tried to make a mark on the world. Didn't have necessarily been through writing, but...
of course we'll never know what she would have made out of her life, but... she was... it's a pity.
But on the other hand, like you say, you know, the diary might have never been published and the great work of art of literature would have been lost. 

Viite võib leida siit - Auschwitz survivor Eva Schloss talks about her relationship with Anne Frank (Part 2).

hetk #1 (lugemisest)

Käisin täna lõunapaiku linnas. Raamatupoes, õigemini koguni kahes raamatupoes, ja tagasitulles toidupoes. Kaks asja, lisaks paljudele "asjadele", mille üle elus tänulik olla: toit ja vaimutoit (loe: raamatud). Nimekiri on muidugi pikk, mis siia veel võiks järgneda.

Tagasi tulles, bussis istudes, märkasin, kuidas üks noor tüdruk mu vastasolevas reas raamatut luges. Üha harvem nähtus, peab ütlema, aga minu arvates ilus vaatepilt, eriti võrdluses sellega, kuidas üha rohkem inimesi, ja ka noori inimesi, näiks aina telefonis istuvat.
Loomulikult pole minu asi öelda, mida keegi oma eluga teeb, kuid... jagades pisut neuroloogiast ja psühholoogiast (vihjeks: Nicholas Carri raamat "The Shallows" ehk eestikeeli "Pinnapealsed", või kuidas seda tõlgitud oligi), siis - minu arvates on muretsemiseks põhjus. Inimesed ei suuda enam keskenduda. Ja mitte ainult: mõtelgem, kuidas aeg lendab tegelikult tühja kui seda siin-seal ringi klikates mööda saata, selle asemel, et reaalselt midagi kogeda, midagi ära teha, millessegi tõeliselt süveneda. Ja raamatu lugemine, raamatusse süvenemine, on miski, mis on vaimsele tervisele kahtlemata kasulik. Üks asi on siiski pühendatud ja pidev tähelepanu, teine asi on reageerimine ja 'skrollimine'.

Nõnda oligi suisa eriline vaatepilt, kuidas too tüdruk üsna viimasel hetkel raamatu käest pani ja bussist väljus. Järgmises peatuses maha minnes märkasin, et ta oli raamatukogu sedeli maha jätnud: Nimeks oli vist Marie H. - või midagi sarnast, ja raamatuks Haldjatants.
Minul midagi üsna teistsugust ja mitte päris lastekirjandus: Aleksandr Solženitsõn "Gulagi arhipelaag", parasjagu pooleli I köite kuuenda peatüki algus (lehekülg 189). Ühel hetkel võtan vist ette Karl Popperi "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" - üldse olen viimasel ajal selliste teemade lainel - erinevad ühiskonnateooriad ja XX sajandi ajalugu. Tegelikult tahaks lõpuks ometi ka Kolme musketäri lugeda. Üldse on palju ja isegi lõputult huvitavat kirjandust. Ja siis muidugi veel ka n-ö reaalne elu (lihtsalt mingi sundus paneb viimasel ajal üha rohkem lugema ja kirjutama).
Hetkel käsil Anne Franki päevik ja lõpetuseks sellest ka üks lõik:

Reedel 23. juulil 1943
lk 121 (2003. aasta tõlge/trükk).

* * (luuletus)

28. veebruar 2018 

(pilt: 27. jaanuar 2018) 

* stardust

kirjutamispäevik

Tulin täna mõttele teha endale kirjutamispäeviku. See tähendab: päeviku, kus saan oma kirjutamise üle järge pidada ja seda jäädvustada.

Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.

Nii tuleb minu arvates kõige parem.

Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!

Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.

SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!

Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).

Niisiis. Tegevust jätkub.

Edit: 

Ja järgmisel päeval tegin faili lahti ja täiendasin eessõna mõne lausega - ja seega kokkuvõttes enda arvates oluliselt paremaks. Juba mõni õnnestunud lause on minu jaoks suur asi, mis siis veel lehekülgedest rääkida! Eks kui lainele saada ja olles pisut eeltööd teinud, siis tulevad ka need leheküljed. 

üks unistus...

Üks unistus (lähi?)tulevikuks. Korralik digitaalne klaver. Praegu on mul üks üsna "antiikne" Rolandi digitaalne klaver ja ma ei kurda - igal juhul palju parem kui mitte midagi. Samas on digitaalsete klaverite kvaliteet ajas oluliselt paremaks läinud ja sellega, mille leidsin, ei anna mu praegust pilli võrreldagi.
Õigupoolest uurisin neid klavereid mitu kuud, ennekõike ja alguses interneti vahendusel, seejärel proovisin ühes poes neid ise. Ligikaudu neli tundi astusin ühe klaveri juurest teise juurde jne. Detailidesse ei hakka laskuma, aga parimaks osutus minu arvates Roland HP605 CR (CR viitab lihtsalt värvusele).
Samuti proovisin Yamaha mudeleid CLP-635 ja CLP-645, aga ka Rolandi HP603. Yamaha puhul ei istunud klaviatuurid ja ehkki Roland HP603 juures meeldis klaviatuur väga, vist isegi rohkem kui HP605 oma, siis kõigil eelnimetatutel oli heli puhul aru saada, et see tuleb kõlaritest (eriti HP603, mis kuidagi kumises vastu). HP605 heli oli aga nõnda puhas, nagu olekski tegu päris klaveriga ja see on suur-suur pluss. Tõsi, põhilised klaveri helid seal valikus - ehk oli seal midagi muudetud, aga midagi mulle seal ei istunud, AGA Upright piano (või mis see oligi) toon - lihtsalt täpselt-täpselt super.
Nii et kui keegi satub seda siin lugema, kes otsib digitaalset klaverit, siis minu isiklik maitse ja arvamus ütleb, et Roland HP605 on üks parimaid.
Väga põhjalik ülevaade ja võrdlus mõningatest Rolandi klaveritest on siin. Tasub pilk peale visata.

Klaverimäng ja eriti Beethoveni 31nda sonaadi (op 110) kolmas osa - üks neist asjadest, mis haarab niivõrd endasse, eriti sellise klaveriga:

Kes teab, ehk ühel päeval.

"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga".

"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga. Ja see, mida ma kirjutan, on niiske udupilv."
- sellised read leidsin Clarice Lispectori raamatust "Tähetund" (LR 2017, 11; originaal 1977).

Tegelikult oleks vist lõputult lugeda ja üha rohkem see mulle meeldib. Loen seinast-seina, viimati sai soetatud sellist kirjandust:

Vasakpoolse - üldjoontes tundus võrdlemisi huvitav-sisukas ja ehk uusi perspektiive pakkuv. Keskmine - sest see teema huvitab, st ajukirurgia ajalugu, ja u 500 lk raamat vaid 11 eurot!
Ja viimasena: 18. sajandi Prantsusmaa ja suhtumine armastusse sel ajal. Kõik-kõik mu meelest nõnda huvitav. Nii palju avastada! :)
Rääkimata muudest teemadest, mille juurde aeg-ajalt tagasi pöördun ja mis oma peaaegu et põhjatuses mind ootavad: raku- ja neurobioloogia ning astronoomia ja keemia-füüsika. Kõik on mu meelest põnev. Päriselt.

Viimasel ajal olen taas klaverit harjutanud ja u kuu aega mässan Beethoveni 17nda sonaadi kolmanda osa kallal. Noh, tasapisi areneb. Minu noodiversioonis on see 12 lk ja praegu olen u 1,5 lk juures.
Beethoveniga on see tore asi, et isegi kui mul pole lootust üht või teist pala temalt selgeks saada, siis juba esimesi noote on mõnus proovida. Ehkki: iseendalegi üllatuseks tundub see 17nda kolmas osa täiesti õpitav-mängitav ja natuke juba tuleb:)

***
Ja tihti (liigagi tihti!) tunnengi, et õnneks polegi ses mõttes palju tarvis, kui vaid vaba hetke ja tegeleda asjadega, mis huvitavad, avastada... ja avastada on lõputult.
Paar nooti, mõned teadmised, mis eelnevatele põlvkondadele on olnud kujuteldamatud (üsna mis tahes valdkonnas; ja informatsiooni leidub tänapäeval suht kõige kohta, muu hulgas on mu meeles ajalugu hästi põnev valdkond!) - ja sellistel justkui lihtsatel hetkedel mõtled, et "vau!".
Olen siin olemas ja mul on võimalus tunda huvi ja avastada. Ja teinekord neid avastusi ja muljeid kellegagi jagada. Ja vahel lihtsalt hetke nautida.
Nõnda üürike hetk, nõnda hinnaline (st hindamatu!) - IGA hetk. Muidugi minu jaoks ei midagi uut, sest üldjoontes umbes nõnda mõtlen ja tunnen juba, noh, aastaid.

Nõnda palju asju (jah, "asju", st pigem hetki), mille eest minu arvates on põhjust tänulik olla. Ausalt öeldes tunnen end tihtilugu pea-et kõige õnnelikuma inimesena maailmas. Hehe.
Nii palju on teha ja avastada ja vahel on pisut nõme, et... sel moel võiks ju suisa surematu olla (ma pole kindel, kas seda tahaksin, vist siiski mitte); teisalt: juba olemasoleva ja elatu üle mõtlen imestuse ja imetlusega, et sellest kõigest osa olen saanud. Selle eest aitäh mu vanematele ja üldse kõigile toredatele kaaslastele:)
Ja iga järgnev sekund, minut, tund, päev, iga hetk - imeline, et see on olemas. Tõepoolest.

Kui James Rhodes'i depressiooni-raskuste temaatika suures osas ja sel moel välja arvata, siis:

See muusika ja kunst ja kirjandus ja üldse kõik-kõik hea, mida inimesed on teinud - imeline. Puhas rõõm sellest osa saada!

pisarate inimlikkus

Loen Annemarie Selinko raamatut Désirée (1955. aasta tõlge/trükk, tõlkijaks Johannes Aavik), suurepärane tõlge ja olen rõõmus, et see raamat mul sellisel kujul olemas on. Leidsin selle aastaid tagasi antikvariaadist, jäi silma pelgalt väljanägemise tõttu ja kui seda lehitsesin, meeldis mulle väga ka sõnastus. Siit-sealt read, mis lihtsalt kutsusid lugema. Nüüd hiljuti võtsin raamatu uuesti ette, sest aastate eest ma sellega kuigi kaugele ei jõudnud. Nüüd aga iga päev pisut.

Jäi silma üks lõik, mida tuli mõte väljendada sõnapaariga "pisarate inimlikkus".
(Jah, just nimelt "pisarate inimlikkus" - justkui pisarates enestes leiduks midagi inimlikku, justkui pisarad oleksid midagi elavat, midagi enamat kui 'vaid' pisarad)

Mul pole kunagi midagi pisarate vastu olnud. Need võivad olla küll meeletult kurvad, aga neis peitub tunne ja väljendus - ja juba see on iseenesest midagi head, sest küll ka neist piiskadest hakkab ühel hetkel särama vikerkaar:

Lk 68-69.

Kui ma ei eksi, oli Bernadine Eugénie Désirée Clary siis u 14 aastane. Üks väljalõige ilukirjandusest ja ajaloost.