Olen vahepeal "natuke" kirjutanud (viimasel ajal peaaegu iga päev). Näiteks pühapäevast selline lühike asi:
[siin oli üks luuletus, Sulle, aga otsustasin selle maha võtta.]
**
P.S. Ma usun, et Sa seda ei loe, aga kui loed, siis: tihti kannan Su pluusi, vahel Su mütsi, Su veekeetja on kenasti kasutuses (aitäh!), ja kõiksugu vandenõuteooriad (kui mitte päris kõik, siis vähemalt suur-suur osa neist) on jaburad asjad!!
Veel üks luuletus. (sahtlisse olen neid muidugi juba üsna mitu-mitu kirjutanud; st sel aastal ja aastate peale kokku.)
Ma üldiselt arvan, et luuletusi ei pea(ks) seletama, aga lühidalt tagamaast ja ideest:
Selline veidi kaootiline. Ja asja mõte, et (üle)mõtlemise vahepeal või tulemusena on kusagil see sõnadeta reaalsus, see "olevikku haarav tunne", mis on kõige olulisem.
Ja et vahepeal on sellised absurdsed 'asjad' nagu "koos korduvad korraga" - nagu wtf, eksole.
Midagi sellist.
Leidsin selle luuletuse ühes oma virtuaalses sahtlis kolades. Ilmselt olin selle tollal "kõlbmatuks" tembeldatuna välja praakinud. Nüüd aga täitsa meeldis. Lõppu kirjutasin paar rida/sõna juurde.
Väga (või siiski mitte väga) kaudselt eelmise teemaga seoses (ei tahakski sellest rohkem jutustada)... kirjutasin mõne kuu eest oma juttu / kavandatavasse raamatusse (näis, kas ja mis sellest saab) järgneva lõigu.
Muide nime Katri muudan ma tõenäoliselt kunagi ära; ehkki minu jaoks jääb tolle tegelase nimeks justnimelt Katri (olgu öeldud, et reaalses elus ei tunne ma ühtki sellenimelist, ega ka Gustafit). Alustuseks üks õige pisut illustratiivne ja poolikuvõitu pilt, mille ma u kuu aja eest kritseldasin.
Katri ei saanudki aru, kas ta tajus seda instinktiivselt kohe või siiski päevi hiljem, kui sellele kõigele tagasi mõtles, seda üht mehe ja naise võimalikku käitumise mustrit: sel hetkel, kui midagi on tõeliselt halvasti, näeb mees ainsa lahendust ja unustust pakkuva lepitusena füüsilist kontakti, lähenemist, vargsi ja samal ajal jõuliselt lähemale hiilimist, osavat teesklust, kurba nägu, kutset, suudlust, tumma ja sõnadeta kinnitust - kinni pitseerimist, võib-olla koguni seksi ja kahetsust, aga seeläbi ka õigust vaikimisele, vaikivale kaugenemisele…
Ta kujutles uuesti meest endale lähenemas ja ennast tema eest vaistlikult taganemas. See mõttepilt ajas Katril südame pahaks. Ta ei suutnud seda uskuda. See ei olnud ju Gustaf, ega ju? Ei saanud olla - see polnud üldse Gustafi moodi, ja äkitselt mõjus see uus mõte Katrile lohutavalt. Jah, midagi pidi olema juhtunud; aga samal ajal Gustafi pilk ja sõnad ei saanud valetada, kui need andsid Katrile märku, et mees temast ja nende suhtest tõepoolest hoolib.
Järgmisel korral, kui telefon heliseb, kavatseb Katri sellele vastata.
...üks asi, mille üle üha rohkem imestan ja mis üksjagu kurvaks teeb ja mis on võib-olla osake suuremast tendentsist. Ehkki üldistada ei tasu mitte kunagi!
Kuidas inimesed on vähem või rohkem lähedased, inimestel on ühiseid kogemusi, ka ilusaid mälestusi, ja kui siis mingis ühes asjas vaated ei klapi, visatakse ka kõik muu minema. Hetkega. Ma ei mõista seda.
Ja leian, et kui ma kellegagi teemal x üht meelt ei ole, see ei tähenda seda, et argumenteerides ma seda n-ö teist poolt ei mõistaks. Ja alati ei peagi argumenteerima; argumenteerimise mõte on mu meelest ennekõike oma seisukohta seletada, et mõistaks, ja üldse mitte selles, et keegi nõusse jääks või et "iseendal õigus oleks". Pealegi: arvamused ja elu on alati pidevas muutumises. Ja see ongi kurb, kuidas ühe sellise hetke või muutuse najal lahterdatakse vahel kogu isiksus... kõlbmatuks?
Minuga isiklikult juhtub väga harva, aga siiski. Ma saan aru, kui ollakse üleüldiselt väga erinevat laadi inimesed, siis on loomulikult teine asi, aga... noh, mul on tuttav, vist parim tuttav, kes vist pooldab meie sellist erakonda, mida mina ei poolda - see pole mulle kunagi oluline olnud ja kui vähegi tahta, siis saan ma tema vaatest täiesti aru. Ja muus osas oleme 100% teineteist mõistvad ja toetavad. Alati. Aastaid. Aastaid. Ja kui midagi juhtub, räägime asjad sirgeks, et teineteist mõista - ja ongi jälle kenasti ja oleme mõlemad kogemuse ja teadmiste võrra targemad.
Mida tahes inimene mingil hetkel ka ei arvaks, enamasti tahetakse head - sellest ma olen aru saanud. Ja see kõik eelnevalt öeldu ongi ju see, mis on oluline, kas pole!?
Noh, ja see teebki kurvaks, et üksikud vaated mingitel hetkedel paistavad vahel kaaluma üle aastaid ja lugematuid ühiseid hetki ja nähtavasti inimese enda. Ma-sen-dav.
Või vähemalt minu jaoks masendav. Aga eks ma katsun kuidagi mõista. Mis ei tähenda, et end tühisena ei tunneks. Ju ma pole ainus. Aga milleks siis? Sest seisukoht x defineerib kogu inimese? Ei defineeri ju. Mitte kunagi või peaaegu mitte kunagi.
(võrdlusena, poolda või vähem-poolda Sa nt Trumpi või Bidenit, kui oled keegi, kes mulle isiksusena korda läheb, siis mulle meeldib Su seltskond, Su olemine, on tähtis Su elu; rõõmustan kui Sul hästi läheb ja olen olemas kui halvasti - kõlab võib-olla läägelt, aga nii ma mõtlen. noh, ja siis tuleb vastuseks... väljend, mis teeb sõnatuks ja... kurvaks.)
Nii. Mitte, et ma kvantiteedist hooliks, aga omal moel näitab see mingit progressi, et asjaga tegeletakse. Niisiis täna valmis mu jutu II osa mustand ja ühtlasi sai ületatud 20000 sõna:
Teen veel mõned parandused ja siis liigun tasapisi III osa juurde, millest mul on paarsada sõna mustandit juba kirjas. Peatükkidega 1-13 läks mul umbes aasta aega; edasised peatükid 14-25 umbes viis kuud (I osa on pt 1-10 ja II osa pt 11-25). Mõlemad nn Osad on kujunenud enam-vähem ühepikkuseks, nagu seal ülal ka näha. II osa juures on vähemalt hetkel kaks sellist peatükki, millega ma eriti rahul ei ole ja mida tuleb võib-olla kunagi ümber kirjutada, ülejäänu tundub enam-vähem. Kokku peaks tulema tõenäoliselt vähemalt 4 osa, kusjuures 3. osa kujuneb neist ilmselt kõige pikemaks.
Edit: Mõned päevad hiljem, st seisuga 18. oktoober:
Järgmise osa / järgmiste peatükkidega läheb ilmselt rohkem aega, st hakkan alles eeltööd tegema, erinevaid punkte kokku panema, jne. Ehk õnnestub millalgi ka midagi kirjutama hakata. Ise mõtlen, et see oleks hästi, kui suure(ma) osa IIIndast osast õnnestuks tulevaks suveks (2021) valmis saada. Eks näha ole, kuidas kujuneb. Aga MÕNUS on kirjutada. Kui stseen on juba enam vähem silme ees, siis... - jaa, mõnus.
Ahjaa, lisaks olen viimastel kuudel paras täitesulepeade fänn:
Need on mul sisuliselt igapäevaselt kasutuses. Pean ütlema, et pärast esimest vähegi korralikku sulepead ei taha ma enam pastapliiatsit näha ka! Kusjuures esimene sulepea oli mul Lamy Logo (kõige alumine), mis on minu arvates väga hea ja alles täna sai sellega üht-teist kirja pandud. Võib-olla kirjutan neist kunagi pikemalt.
Praeguseks kõik. :)
