...üks asi, mille üle üha rohkem imestan ja mis üksjagu kurvaks teeb ja mis on võib-olla osake suuremast tendentsist. Ehkki üldistada ei tasu mitte kunagi!
Kuidas inimesed on vähem või rohkem lähedased, inimestel on ühiseid kogemusi, ka ilusaid mälestusi, ja kui siis mingis ühes asjas vaated ei klapi, visatakse ka kõik muu minema. Hetkega. Ma ei mõista seda.
Ja leian, et kui ma kellegagi teemal x üht meelt ei ole, see ei tähenda seda, et argumenteerides ma seda n-ö teist poolt ei mõistaks. Ja alati ei peagi argumenteerima; argumenteerimise mõte on mu meelest ennekõike oma seisukohta seletada, et mõistaks, ja üldse mitte selles, et keegi nõusse jääks või et "iseendal õigus oleks". Pealegi: arvamused ja elu on alati pidevas muutumises. Ja see ongi kurb, kuidas ühe sellise hetke või muutuse najal lahterdatakse vahel kogu isiksus... kõlbmatuks?
Minuga isiklikult juhtub väga harva, aga siiski. Ma saan aru, kui ollakse üleüldiselt väga erinevat laadi inimesed, siis on loomulikult teine asi, aga... noh, mul on tuttav, vist parim tuttav, kes vist pooldab meie sellist erakonda, mida mina ei poolda - see pole mulle kunagi oluline olnud ja kui vähegi tahta, siis saan ma tema vaatest täiesti aru. Ja muus osas oleme 100% teineteist mõistvad ja toetavad. Alati. Aastaid. Aastaid. Ja kui midagi juhtub, räägime asjad sirgeks, et teineteist mõista - ja ongi jälle kenasti ja oleme mõlemad kogemuse ja teadmiste võrra targemad.
Mida tahes inimene mingil hetkel ka ei arvaks, enamasti tahetakse head - sellest ma olen aru saanud. Ja see kõik eelnevalt öeldu ongi ju see, mis on oluline, kas pole!?
Noh, ja see teebki kurvaks, et üksikud vaated mingitel hetkedel paistavad vahel kaaluma üle aastaid ja lugematuid ühiseid hetki ja nähtavasti inimese enda. Ma-sen-dav.
Või vähemalt minu jaoks masendav. Aga eks ma katsun kuidagi mõista. Mis ei tähenda, et end tühisena ei tunneks. Ju ma pole ainus. Aga milleks siis? Sest seisukoht x defineerib kogu inimese? Ei defineeri ju. Mitte kunagi või peaaegu mitte kunagi.
(võrdlusena, poolda või vähem-poolda Sa nt Trumpi või Bidenit, kui oled keegi, kes mulle isiksusena korda läheb, siis mulle meeldib Su seltskond, Su olemine, on tähtis Su elu; rõõmustan kui Sul hästi läheb ja olen olemas kui halvasti - kõlab võib-olla läägelt, aga nii ma mõtlen. noh, ja siis tuleb vastuseks... väljend, mis teeb sõnatuks ja... kurvaks.)
Eks see sõltub sellest ka, kui olulised need erinevused on. Kui ma oleksin näiteks lesbi, kes on 10 aastat sama naisega koos elanud, siis teeks mulle ilmselt haiget, kui parajasti kolmandas abielus olev heterost sõber hääletaks erakonna poolt, mis minu abieluõigust ära tahab võtta. Või kui ma oleks naine saja aasta eest ja sõber tahaks hääletada partei poolt, mis teeb aktiivselt kampaaniat loosungiga "NAISTELE HÄÄLEÕIGUS? EI IIAL!"
ReplyDeletePrivileeg poliitikat mitte tõsiselt võtta on ... privileeg. Kõik inimesed ei saa endale seda lubada, sest see poliitika mõjutab päriselt ja väga otseselt nende elu.
Minu meelest võib väga edukalt olla kardinaalselt erinevatel seisukohtadel kui neid võimalik rahulikult ja argumenteeritult arutada. Kui üks osapool teist lolliks nimetab või tuimalt ilma mingi põhjenduseta oma veendumuses kindel pole mõtet vaielda. Tegelt ju põnev teada saada, miks keegi eriarvamusel - aitab vahel endalgi olukorda teise nurga alt näha.
ReplyDeleteMulle tegelikult n-ö tavaolukorras üsnagi meeldivad erinevad seisukohad, ehkki pikemas plaanis võivad need üksjagu takistuseks saada. Mul on elus mõned inimesed, kellega ma mõnes asjas üldse ei nõustu, aga inimestena on nad muidu imelised ja seega need "mõned asjad" polegi üldse olulised ega isegi mitte teemaks. Midagi, mida näiteks hindan: siiras abivalmidus, oskus kuulata, elujanu ja kirg asju teha - sellest mulle piisab; mõni vaade seal kõrval on minu jaoks pigem teisejärguline.
ReplyDeleteSamal ajal, Rents, olen Sinuga ja nende näidetega enam-vähem põhimõtteliselt nõus.
Samal ajal kujutan ette, et ma super-hea meelega võiksin, st siinkohal spekuleeritult, nt Bernie Sandersi või Donald Trumpiga ühte lauda istuda; või Richard D. Wolffi või Ben Shapiroga - viimased kaks on mulle pigem vastukarva, aga ometi ma omal moel hindan neid; põhiline erand siin nimekirjas oleksid ilmselt kõik need, kes kalduvad otsesele vägivallale. Erinevad ideed-vaated aga: laske aga tulla!
Mu jutt on ilmselt rohkem suhtest selle pisut laiemas mõttes, kus inimesed saavad justkui superhästi läbi ja korraga võib üks asi selle katki lõigata. Ainus seletus oleks siis ehk see, et "ju siis ei saanud NII hästi läbi". Samal ajal ma ei mõtlegi siin mingit hüper-super hingesugulust, kuid siiski midagi, mis mu meelest on olnud niivõrd positiivne ja hooliv, et... kui mind tabaks äkitselt kellegi sellise arvamus, mis on mulle uudne, siis ülitõenäoliselt olen alati endiselt teadlik selle inimese Heast Tahtest, mis on tal ju eelnevalt alati olemas olnud (ja vaevalt saaks niimoodi äkitselt kaduda) ja küsiksin: Miks Sa nii arvad?
Samas: eks praegu ongi ilmselt keerulised ajad ja mõnel meist ei pruugi üldse lihtne olla ja tegelikult saan sellest täiesti aru ja sellel tasandil polegi seletust tarvis. Siis muidugi tahaks eriti olemas olla ja rõhutada, et "Sul võib õigus olla" või vähemalt "ma siiski mõistan Sind", aga noh... alati ei saagi seda vist valida. Mis tahes suhtes on siiski kaks poolt ja seega kaks inimest otsustamas; seda ei ole lihtne öelda, aga samal ajal hindan alati teise inimese vabadust. Kõigil meist on mu meelest õigus reageerida ja see emotsioon inimesele endale pole vale. (okei, nüüd see jutt läheb juba liiga pikaks)