üks luuletus

 

Leidsin selle luuletuse ühes oma virtuaalses sahtlis kolades. Ilmselt olin selle tollal "kõlbmatuks" tembeldatuna välja praakinud. Nüüd aga täitsa meeldis. Lõppu kirjutasin paar rida/sõna juurde. 

Gustaf ja Katri (üks stseen)

Väga (või siiski mitte väga) kaudselt eelmise teemaga seoses (ei tahakski sellest rohkem jutustada)... kirjutasin mõne kuu eest oma juttu / kavandatavasse raamatusse (näis, kas ja mis sellest saab) järgneva lõigu. 

Muide nime Katri muudan ma tõenäoliselt kunagi ära; ehkki minu jaoks jääb tolle tegelase nimeks justnimelt Katri (olgu öeldud, et reaalses elus ei tunne ma ühtki sellenimelist, ega ka Gustafit). Alustuseks üks õige pisut illustratiivne ja poolikuvõitu pilt, mille ma u kuu aja eest kritseldasin. 

Katri ei saanudki aru, kas ta tajus seda instinktiivselt kohe või siiski päevi hiljem, kui sellele kõigele tagasi mõtles, seda üht mehe ja naise võimalikku käitumise mustrit: sel hetkel, kui midagi on tõeliselt halvasti, näeb mees ainsa lahendust ja unustust pakkuva lepitusena füüsilist kontakti, lähenemist, vargsi ja samal ajal jõuliselt lähemale hiilimist, osavat teesklust, kurba nägu, kutset, suudlust, tumma ja sõnadeta kinnitust - kinni pitseerimist, võib-olla koguni seksi ja kahetsust, aga seeläbi ka õigust vaikimisele, vaikivale kaugenemisele…

Ta kujutles uuesti meest endale lähenemas ja ennast tema eest vaistlikult taganemas. See mõttepilt ajas Katril südame pahaks. Ta ei suutnud seda uskuda. See ei olnud ju Gustaf, ega ju? Ei saanud olla - see polnud üldse Gustafi moodi, ja äkitselt mõjus see uus mõte Katrile lohutavalt. Jah, midagi pidi olema juhtunud; aga samal ajal Gustafi pilk ja sõnad ei saanud valetada, kui need andsid Katrile märku, et mees temast ja nende suhtest tõepoolest hoolib.

Järgmisel korral, kui telefon heliseb, kavatseb Katri sellele vastata.

(hetkeversioonis leheküljel 108) 

Kurb...

 ...üks asi, mille üle üha rohkem imestan ja mis üksjagu kurvaks teeb ja mis on võib-olla osake suuremast tendentsist. Ehkki üldistada ei tasu mitte kunagi! 

Kuidas inimesed on vähem või rohkem lähedased, inimestel on ühiseid kogemusi, ka ilusaid mälestusi, ja kui siis mingis ühes asjas vaated ei klapi, visatakse ka kõik muu minema. Hetkega. Ma ei mõista seda. 

Ja leian, et kui ma kellegagi teemal x üht meelt ei ole, see ei tähenda seda, et argumenteerides ma seda n-ö teist poolt ei mõistaks. Ja alati ei peagi argumenteerima; argumenteerimise mõte on mu meelest ennekõike oma seisukohta seletada, et mõistaks, ja üldse mitte selles, et keegi nõusse jääks või et "iseendal õigus oleks". Pealegi: arvamused ja elu on alati pidevas muutumises. Ja see ongi kurb, kuidas ühe sellise hetke või muutuse najal lahterdatakse vahel kogu isiksus... kõlbmatuks? 

Minuga isiklikult juhtub väga harva, aga siiski. Ma saan aru, kui ollakse üleüldiselt väga erinevat laadi inimesed, siis on loomulikult teine asi, aga... noh, mul on tuttav, vist parim tuttav, kes vist pooldab meie sellist erakonda, mida mina ei poolda - see pole mulle kunagi oluline olnud ja kui vähegi tahta, siis saan ma tema vaatest täiesti aru. Ja muus osas oleme 100% teineteist mõistvad ja toetavad. Alati. Aastaid. Aastaid. Ja kui midagi juhtub, räägime asjad sirgeks, et teineteist mõista - ja ongi jälle kenasti ja oleme mõlemad kogemuse ja teadmiste võrra targemad. 

Mida tahes inimene mingil hetkel ka ei arvaks, enamasti tahetakse head - sellest ma olen aru saanud. Ja see kõik eelnevalt öeldu ongi ju see, mis on oluline, kas pole!? 

Noh, ja see teebki kurvaks, et üksikud vaated mingitel hetkedel paistavad vahel kaaluma üle aastaid ja lugematuid ühiseid hetki ja nähtavasti inimese enda. Ma-sen-dav. 

Või vähemalt minu jaoks masendav. Aga eks ma katsun kuidagi mõista. Mis ei tähenda, et end tühisena ei tunneks. Ju ma pole ainus. Aga milleks siis? Sest seisukoht x defineerib kogu inimese? Ei defineeri ju. Mitte kunagi või peaaegu mitte kunagi. 

(võrdlusena, poolda või vähem-poolda Sa nt Trumpi või Bidenit, kui oled keegi, kes mulle isiksusena korda läheb, siis mulle meeldib Su seltskond, Su olemine, on tähtis Su elu; rõõmustan kui Sul hästi läheb ja olen olemas kui halvasti - kõlab võib-olla läägelt, aga nii ma mõtlen. noh, ja siis tuleb vastuseks... väljend, mis teeb sõnatuks ja... kurvaks.) 

Pealegi eks inimene muudab pidevalt oma arvamusi ja võib alati olla ekslik. Mina olen seda üsnagi palju teinud. Hetkel tundub, et hakkan seda ka praegu tegema, läbi mõtlema oma asju... - vähimgi suhtlus on ses mõttes oluline, dialoog. Aga... millise hinnaga? 

20 000 sõna

 Nii. Mitte, et ma kvantiteedist hooliks, aga omal moel näitab see mingit progressi, et asjaga tegeletakse. Niisiis täna valmis mu jutu II osa mustand ja ühtlasi sai ületatud 20000 sõna: 

Teen veel mõned parandused ja siis liigun tasapisi III osa juurde, millest mul on paarsada sõna mustandit juba kirjas. Peatükkidega 1-13 läks mul umbes aasta aega; edasised peatükid 14-25 umbes viis kuud (I osa on pt 1-10 ja II osa pt 11-25). Mõlemad nn Osad on kujunenud enam-vähem ühepikkuseks, nagu seal ülal ka näha. II osa juures on vähemalt hetkel kaks sellist peatükki, millega ma eriti rahul ei ole ja mida tuleb võib-olla kunagi ümber kirjutada, ülejäänu tundub enam-vähem. Kokku peaks tulema tõenäoliselt vähemalt 4 osa, kusjuures 3. osa kujuneb neist ilmselt kõige pikemaks. 

Edit: Mõned päevad hiljem, st seisuga 18. oktoober: 

Parandasin/kirjutasin ümber need kaks peatükki, millega ma rahul ei olnud. Vist õnnestus. 

Järgmise osa / järgmiste peatükkidega läheb ilmselt rohkem aega, st hakkan alles eeltööd tegema, erinevaid punkte kokku panema, jne. Ehk õnnestub millalgi ka midagi kirjutama hakata. Ise mõtlen, et see oleks hästi, kui suure(ma) osa IIIndast osast õnnestuks tulevaks suveks (2021) valmis saada. Eks näha ole, kuidas kujuneb. Aga MÕNUS on kirjutada. Kui stseen on juba enam vähem silme ees, siis... - jaa, mõnus. 

Ahjaa, lisaks olen viimastel kuudel paras täitesulepeade fänn: 

Need on mul sisuliselt igapäevaselt kasutuses. Pean ütlema, et pärast esimest vähegi korralikku sulepead ei taha ma enam pastapliiatsit näha ka! Kusjuures esimene sulepea oli mul Lamy Logo (kõige alumine), mis on minu arvates väga hea ja alles täna sai sellega üht-teist kirja pandud. Võib-olla kirjutan neist kunagi pikemalt. 

Praeguseks kõik. :) 

fragment

Tuli selline teksti, täiesti eikusagilt. Sedapuhku mu 1934. aasta Underwood Portable kirjutusmasinal. 

(tegelikult oli mul neid ridu kirjutades mõttes üks tegelane selles pikemas proosajutus, mille kirjutamisega juba üle aasta vahelduva eduga ametis olen ja mille kirjutamist siin hiljuti pisut ka dokumenteerisin) 

P.S. Ühtlasi on see ka fb-s "Kirjutised ja luuletused kirjutusmasinal" lehel:)

Üks Anne Franki jutuke

Raamatust Tales From the Secret Annex 
(Sunday, February 20, 1944)



Edit: 
(huvitav. fotod tekstist on kadunud. kas tõesti on internetitehnoloogia juba nii kaugele jõudnud, et pildistatud tekstilõigud võetakse maha? O.o) 

Ühe loo kirjutamise alustamisest ja jätkamisest...

*
Loo nimeks on "Deana". Alustasin sellega 2019. aastal 14ndal aprillil. Idee võrsus varem, kuid sel päeval sai esimesed sõnad kirja pandud.
Algse idee sain ühest harjutusest. Nimelt võtsin kinnisilmi ühest raamatust suvalise lause, et seejärel proovida sel teemal midagi lühidalt kirjutada. Ilmselt olin päris heale lausele sattunud, sest oma abstraktsusest hoolimata hakkas sealt kooruma üks olukord, ühe kujuteldava tegelase hingeseisund, mis kujunes stseeniks ja sealt üsna pea edasi juba pikemaks looks.

Kirjutasin sel ajal ühe peatüki umbkaudu ühe-kahe nädala jooksul. Nõnda jõudsin vahelduva eduga kuuenda peatüki lõpuni ja seitsmenda peatüki juurde, kui asi pooleli jäi. Mitmeid kordi sai proovitud seitsmendat peatükki jätkata ja parandada, kuid lõppkokkuvõttes üsna edutult. Noh, ja siis...

*
...mõtlesin, et proovin maikuus keskenduda kirjutamisele. Aprilli viimastel päevadel vaatasin kirjutatu põgusalt üle ja proovisin end muul moel lainele saada. Muu hulgas lugesin läbi Heli Künnapase raamatu "Kuidas 30 päevaga romaani kirjutada?". Iseenesest midagi uut seal ei olnud, kuid sellegi poolest mõjus see lisaks kõigele muule kuidagi hästi ja motiveerivalt ning võttis kõik olulise kenasti kokku - väga hea raamat! Niisiis.

1. mail kirjutasin sellest õnnetust 7ndast peatükist ühe lõigu uuesti ümber, õige pisut lisasin ka midagi uut. Noh, et oleks midagigi. Huvipärast lugesin sõnad kokku: sain 57 sõna - sisuliselt üks pisike lõik. Ja seda kõike oma Underwood Noiseless Portable kirjutusmasinal muide. Üleüldse selle peatüki mustandid olid mul hiljem kirjutusmasinaga arvutist kirjutatud.

2. mail tegin üle väga pika aja katset Scriveneriga kirjutada. Väga poolik, aga hakkasin vist vähehaaval sellele programmile pihta saama, igal juhul paremini kui varem. Päev läks üldiselt "luhta". Ma ei kirjutanud, küll aga vaatasin erinevaid selleteemailisi videoid ja Scriveneri õpetusi.
Öösel vahemikus u 00.00-02.20 võtsin end kätte ja toksisin selle sama 7nda peatüki sinna ümber ja tegin kirjutamise käigus mõned parandused. Kokku sain 650 sõna. Ausalt, mina isiklikult olen tegelikult alati lausa jälestanud sõnade arvule tähelepanu pööramist ja ma pole seda kunagi mõistnud! Kuidas saab kvantiteeti oluliseks pidada!? Olen siiani sel teemal üsnagi love-hate-seisukohal.
Teisalt: kui olla kirjutamistuhinas, siis sõnade arvule ei mõtle (ma tegelikult pole sellele peaaegu kunagi mõelnud), kuid avastasin, et seal Scriveneris on seda hiljem päris tore jälgida. Samal ajal: olgu kasvõi 50 või 10 sõna või 100 sõna - peaasi, et hästi!
Pole ju kasu suurest sõnadearvust kui tekst ise on keskpärane. Pigem siis juba 200 head ja tõesti tundega kirjutatud sõna kui 1000 keskpärast sõna ja üksnes kirjutamise pärast kirjutatud teksti.

3. mail - vahemikus u 15.00-17.00 - pusisin 7nda peatüki kallal edasi ja kui ma ei eksi (vaatasin oma märkmikust), kirjutasin sinna u 388 sõna juurde ja lõppkokkuvõttes - sain selle vist lõpuks ometi toimima!!
Mul oli ausalt öeldes juba kerge vastumeelsus selle peatüki osas tulnud. Nüüd aga, jah, osa jätsin välja ja osa kirjutasin juurde.
Õnneks oli mul juba varasemalt pisut ka 8nda peatüki algust kirjas, kirjutatud algselt - muide - kirjutusmasinaga. Toksisin ka selle Scrivenerisse ümber, teksti samal ajal parandades ja siit-sealt täiendades. Sain 441 sõna. Kokku... 829. Tegin hiljem veel mõlemasse peatükki parandusi ja 388 asemel tuli 440 ning 441 asemel sain 485, seega 925 sõna kokku. Noh, suures ulatuses, u 80-90% jagu, sisuliselt ümberkirjutamine. AGA klappima sain asja. Jah.
Lisaks oli ülihea meel, et olin varem selle 8nda peatüki alguse kirja pannud. Mäletan, kuidas sel hetkel lainel olin, kui see üks stseen mulle kajastus ja kui selle etteruttavalt kirja otsustasin panna. Hea on, et panin!
Korraks proovisin seda 8ndat peatükki ka tühjalt alustada - ei tulnud mitte midagi välja.

4. mai. - nii, edasine tõotas tulla keeruline. Nüüd pidi järgnema küllaltki oluline peatükk ja peale selle, et olin seda vaimusilmas ette kujutanud, polnud mul sellest midagi kirjas. Mõtlesin, et hea on kui kasvõi 50 sõna või paar lõiku kirja saan!
Kell oli kaheksa paiku õhtul (heh, päeval vaatasin taustaks ligi kuus tundi üht DoomII kaardi Okuplok Slaughter Map salvestatud striimi, mille kogupikkus on ligi 11 tundi), kui panin märksõnad kirja, et mida ja millises järjekorras selles peatükis tahan kajastada. Ja hakkasin tasapisi kirjutama...
Kahe tunniga, vahemikus u 20.00-22.00, sain kirja 1020 sõna. SEDA poleks ma elu sees oodanud. Stseen-stseeni järel hakkas jutt ja pilt silme ees jooksma. Ma pole vist elu sees kirjutamises nõnda sees olnud ja mõned stseenid mõjusid isegi kirjutades mulle... uhh! Keskelt läbi olin tulemusega päris rahul.
Hiljem, kell u 00.30-02.00 hakkasin kirjutatut üle lugema, tegin lugemise käigus parandusi, kirjutasin juurde ja... sain vist kogu 8nda peatüki sisuliselt lõpuni kirjutatud, kohe päris lõpuni!
Paar-kolm lõpetamata konarlust ja küsimärki jäi õhku rippuma ja ühe lõigu peaksin uuesti üle lugema ja mõtlema, kas oli tark tegu seda täiendada või peaks varasema juurde tagasi pöörduma või moodustama neist midagi vahepealset. Katsun selle täna uuesti üle lugeda.
Täiendustega sain 1416 sõna, sisuliselt 3,5 tunni töö. Ai, ma pole ammu nii rõõmus olnud ja pole ammu kirjutamisse nõnda sisse elanud! Ja tundub, et tuli vist välja oodatust palju paremini, peaaegu ideaalselt, kui ma ei eksi (esmamulje võib olla siinkohal petlik).

Mulle meeldib Scriveneri juures täisekraanifunktsioon, kuid alles pärast kirjutamist avastasin, et ma polnud seda kordagi kasutanud.

***

Tahtsingi neid maikuu esimesi päevi enda jaoks sel moel säilitada ja neid elamusi kirja panna. Täna on 5. mai (kirjutasin esmalt "pai", hehe) ja täna küll muud tööd vaja teha, kuid katsun endiselt ka kirjutamisega tegeleda, ideaalis iga päev, kui vähegi võimalik. Siiani on see kõik sujunud, samas: too 8. peatükk oli mul juba varem korduvalt silme-eest läbi käinud.

Igal juhul, jah, asi areneb ja eriti selle 8nda peatüki üle olen ma siiani ülirõõmus. Tundub, et hakkab juba looma!
Pealegi: milline kena üllatus, et päevas, millest ei oodanud rohkemat kui 50 sõna, kui sedagi, tuli vägagi produktiivne ja enda arvates ja praegu vähemalt praegu tundub, et ideaalilähedaselt kvaliteetne 1416 sõna! Seda poleks ma küll elu sees osanud arvata ega oodata.

Nii et: jätkan kirjutamist. Siia üks pilt (oli vist tehtud öösel vastu esmaspäeva ehk siis 3nda mai-järgse seisuga):

Ja hetkel:

Päris kenasti. Mõtelda. Kokku olen kirjutanud 7650 sõna (ilus ümmargune number), kusjuures maikuus... ligi 3000 sõna, seega peaaegu pool vaid nelja päevaga! (olgu, tõsi, omakorda u pool sellest oli juba varem valmis kirjutatud, kuid lõpuks ometi õnnestus see vist loetavaks peatükiks teha)
Palju juttu sõnade arvust, mis on minu arvates endiselt totter ja potentsiaalne tühja tähendusega nagu vorm, eriti kui pole juttu sisust, kuid sisu - minu arvates on see vägagi olemas ja kujunenud just nende kirjutatud sõnade väel ja taas saanud hoo sisse selle maikuu alguses ja eriti see siiani viimane, kaheksas peatükk.
Mis muud kui kirjutan edasi ja näis, mis sellest välja tuleb!


P.S. Kuupäevi ei tasu seal vaadata. Nimelt 3ndal kuupäeval kopeerisin ma Wordi dokumendist kogu teksti Scrivenerisse. Lisaks panin sinna ühe liigituse juurde: "Revised First Draft", mis tegelikult võiks olla minu puhul ka First Draft, kuid seal on erinevus, sest First Draft oleks tõesti väga toores tekst ja Revised First Draft see, kui tekst on niimoodi kirja pandud ja üle loetud, et kõik tundub juba algselt võrdlemisi tipp-topp ja õnnestunud.

P.P.S. See postitus siin on ennekõike minu enda jaoks kirjutatud, et KUI sellest jutust peaks asja saama ja kui maikuu peaks heaks kirjutamise-kuuks kujunema, siis oleksid mul meeles ja jäädvustatud selle esimesed päevad, elamused ja muljed, sest, oh, eriti selle 8nda peatüki kirja panemine oli mulle tõesti elamus. Elasin seda ju kirjutades nõnda ehedalt läbi... ma usun ja tahaks loota, et ehk mõjub see siis ka lugedes sarnaselt (ja mitte, et ma teisi peatükke kirjutades poleks neid läbi elanud, küll aga käib see eriti justnimelt selle 8nda peatüki kohta ja loodetavasti ka järgnevate peatükkide kohta).


***

30. mai seisuga:

Hommikukohv

*** (19.04.2020)

Pisut parandatud versioon (ka kirjutusmasinaga saab parandada):

*** (päeva lunastus I & II)

Noh. Kirjutasin. Jälle.
Ma ei arva, et see konkreetselt teab-mis väärt asi oleks, aga miski paneb mind kirjutama ja mulle tegelikult meeldib kirjutada (erinevalt sellest, mida seal kirjeldasin, ehkki ka seda: vahel on tõesti tunne, et tahaks, kuid midagi ei tule, ja lõpuks tuleb just siis, kui oled loobunud - sealt ka suuresti ja sellele vastavalt see I ja II).
Ja kui meeldib kirjutada; ja kui kirjutada, isegi kui kõik ei õnnestu, siis ühel hetkel võib õnnestuda (p.s. vahepeal kirjutasin üsna järjekindlalt u 10-15 aastat võrdlemisi järjekindlalt, sahtlisse). Mul endal neid keeruline hinnata, kuid kriitilise pilguga u 20% on ehk enam-vähem õnnestunud. Võib-olla ei ole ka, ma ei tea. Nii ehk naa meeldib mulle kirjutada ja sattusin vist uuesti lainele. Katsetan.

P.S. Ma ei tea, kes seda siin loeb, kui üldse loeb; ja ses mõttes polegi sel tähtsust, sest kirjutan ennekõike iseendale, aga lihtsalt mainin: tegin fb-sse lehekülje pealkirjaga Kirjutised ja luuletused kirjutusmasinal. Ilmselt hakkan sinna asju üles panema. 

Tõttöelda tunnen, et olen üsna roostes. Varem kirjutasin: alguses tihedamalt, seejärel harvemini ja vastavalt inspiratsioonile ning heal juhul tuli u 10 loetavat kirjutist aastas; nüüd aga olen kuus päeva jutti proovinud miskit kirjutada, pole ammu kirjutanud ja kui ilmtingimata teab-mis lainel ei ole, siis harva tuleb miskit välja. 

Aga ma arvan, et tihtilugu saabki just siis lainele, kui kusagilt alustada. Seda proovingi rohkem teha: alustada. 

Ja tegelikult on mu põhifookuses üks ilukirjanduslik asi, mille kallal möödunud aasta aprillist jändan. Olen viimastel kuudel ühe peatüki taha kinni jäänud ja tasapisi utsitan end lainele, et seda jätkata... 

Noh, näis. Aga hea on iga päev kirjutada! Iseasi, kas ja kuidas välja tuleb ja kas mõtteid jätkub, aga kui ei tule või ei jätku, pole ka katki midagi.

***

*** (tõestisündinud lugu ühest taimest)

Olen viimasel ajal Bukowskit lugenud, temast on mitu pilti, kus ta on kirjutusmasinaga ja mõtlesin, et lavastaks ühe poseeritud pildi ka enda kirjutusmasinaga. Samas ses mõttes väga siiras, et mulle tõesti meeldib mu kirjutusmasin (parandus: kirjutusmasinad).

Ühtlasi kirjutasin vahepeal sellise asja.

Panin ka inglise keelde:

Ja lisaks mõned pildid taimest enesest. Tõestisündinud lugu (pungast mul hetkel pilti pole võtta):

 

* täpsustus: tegelikult hakkas tollal kaks taime ühes potis kasvama, hiljem istutasin nad ümber. Üks neist kaotas kõik oma lehed ja alles jäi vaid vars ning 2. aprillil tekkis sealt taas esimene roheline pung. hiljuti avastasin salatipotist päris uue taime ja see esimene pilt ongi tegelikult uuest taimest ja mõeldud illustratsioonina (ehkki, tõsi, kusagil telefonis on pilte ka algse(te)s taime(de)st).

Eesti Terviseameti 5-6 prohmakat ("Terviseamet" peaks olema jutumärkides!)

Tegelikult ma ei taha sellest rohkem rääkida ja mõtlen edaspidi keskenduda muudele asjadele.
AGA lühidalt: jääb mulje, et meie Terviseamet ja riik on pigem viiruse leviku poolt, mitte viiruse vastu.

1) Saaremaa juhtum 
See oli märtsikuu alguses ja mäletan täpselt seda aega. Üksipulki uuriti neid juhtumeid, kus viirus oli juba tuvastatud, kuid samal ajal lubati Saaremaale võrkpallimeeskond otse Itaaliast, Milaanost, kusjuures üks nende liige olevat palaviku tõttu maha jäänud. Ei tarvitse olla meditsiinialase haridusega, et aru saada, kui jabur see on (ka isegi Delfi kommentaare lugedes pidas 90%+ kommenteerijatest seda lolluseks, et sellist asja lubati). Ja muidugi hoiame neid spaas, et nad saaksid viirust ka teistesse linnadesse ja igale poole laiali vedada. See on nagu julm katseklaasinäide uurimaks, kuidas levib viirus ühel saarel.
Juba tollal olin päris ja tegelikult täiesti kindel, et kui kunagi hakataks seda juhtumit uurima, siis imestaksid inimesed, kuidas on võimalik, et Eestis tekkis lisaks pealinnale vähemalt samavõrd suur viirusekolle ka ühele justkui eraldiseisvale saarele. Ja täpselt nii läkski. Pilt tehtud möödunud nädala kolmapäeval, 18ndal märtsil:

Statistika täna:

Eriti jaburaks teeb olukorra asjaolu, et tegu on teatavasti n-ö eksponentsiaalselt leviva viirusega, seega iga pisemagi varasema nakatumise ärahoidmine aidanuks viiruse kulgu oluliselt suvele lähemale lükata, mil päikese ja soojade ilmade tulek võiks vähemalt teoorias ja ilmselt üksjagu ka praktikas viiruse levikut tõkestada. Aga ei, eksole.

2) Umbes samal ajal, kui see Saaremaa juhtum aset leidis, andsid Eesti arstid (või Terviseamet, ma ei mäletagi - igal juhul "spetsialistid") nõu ja vastasid küsimustele. Üks väide oli see: viirus ei levi, kui pole sümptomeid - ilmselge valeinfo. Kust nad seda võtsid?? Olin selleks hetkeks juba mitu nädalat jälginud inglise ja ameerika arstide juttu ja seal levis täpselt vastupidine info: nakatumine asümptomaatiline, asymptomatic. Võis kasvõi guugeldada ja leidus mõningaid uurimusi ja artikleid, mis rääkisid, kuidas viirus levib ülimalt lihtsalt ja õhu kaudu, samuti ventilatsiooni kaudu. See info oli teada ja olemas ja levinud, ainult Eestis levitati väga erinevat ja isegi vastupidist informatsiooni. Ma ütleks isegi, et see ei saanud olla muu, kui tahtlik valetamine.

3) Testitakse ainult eakamaid!? 






Hiljuti jäi silma selline tekst ja üleüldine olukord. Kui mujal maailmas paistab toimivat strateegia, mille kohaselt tuleb justnimelt võimalikult palju testida kõiki, et seeläbi juba eos viiruse levikut pidurdada, siis meil on "loomulikult" asi risti vastupidine - viirus levigu, lihtsalt reageerime, oleme "reactive", millest pole suurt kasu leviku tõkestamisel, vaid mitte ei ole nn "proactive", et viiruse levikut ennetada.





4) 23. märtsil ilmus pealkirjaga artikkel: Tartu Ülikool pakub abi koroonaviiruse testimiseks. Riik pole seda seni vajalikuks pidanud. See läheb samasse kategooriasse. Peaksime testima kõikjal ja võimalikult palju, kuid riik sisuliselt loobub abist, mis võiks olukorda oluliselt parandada.

5) Valuvaigistite jutt. Sellega olen vähem kursis ja võin eksida, kuid tõenäoliselt ei eksi. Seoses selle algse Terviseameti "spetsialistide" jutuga ilmus ka soovitusi tarvitada palavikualandajaid. Mis te, "spetsialistid", arvate, et palavik tõuseb niisama? Palaviku ja kehatemperatuuritõus ongi ju organismi viis võidelda viiruse ja võõrkehade vastu!
Dr. John Campbell tegi selle kohta hiljuti kaks videot. Esimene ja teine - põhiline on ilmselt teine, seal on ka mitmeid viiteid kõiksugu uuringutele (norides võib öelda, et "uuringuid võib leida kõige kohta", AGA saate aru küll, mida ma mõtlen).
Lühidalt: palavikust on kasu ja ohtlikku palavikku esinevat üliharva. Muidugi, et see viirus ohustab riskigruppe, kel on probleeme südame võik kopsudega, siis ma pole kindel, kas palavik mitte juba varem ohtlikumaks ei muutu, kuid minu loogika ütleb, et kuni 39 peaks olema veel okei (ma pakuks, et ka kuni 40 ja eriti kui ollakse nooremas eas) - AGA ma pole spetsialist, nii et ärge mind kuulge.

Veel üks põhjalikum uurimus sel teemal ja näiteid, kuidas nt 1918-1919. aastatel peeti kasulikuks loobuda kõiksugu valuvaigistitest ja ma pakun, et sama võiks kehtida ka praeguses olukorras ja seda paralleeli tuuakse seal ka välja:

Eesti "spetsialistid" muidugi: ikka valuvaigisteid ja palavikualandajaid.

6) Eesti riik on algusest peale selgelt "reaktiivne", selle asemel, et olla "proaktiivne". Koolid jne oleks pidanud juba mitu nädalat varem kinni pandama.

Viimasel ajal mulle tundub, et on natuke üles ärkama hakatud.

Esimese punkti juurde tagasi tulles jäi silma selline tsitaat:

Kallase sõnul on Saaremaal vähe inimesi, kel ei oleks mõnd sõpra või tuttavat, keda koroonaviirus poleks otseselt puudutanud. 

Siit artiklist. Ülla-ülla, eksole.

***

Meil on mitmeid näiteid, mis toimib ja mis ei toimi; meil on mitmeid uuringuid ja tõestusi, kuidas ja mil viisil viirus levib. See materjal on juba vähemalt kuu aega või üle selle teada olnud. Muidugi on riike, mis käituvad samavõrd jaburalt, kuid kahjuks ka meie riik ja "spetsialistid": tõin 5-6 näidet ja kõik need pärinevad ajast, mil meile on kättesaadav ja sisuliselt ninaall põhjalik informatsioon, et käituda ja teha teisiti.
Kokkuvõttes ja seda vaadates tekibki tunne, et meie riik ja nn Terviseamet on pigem viiruse poolt kui vastu. 

***
Siiski on tehtud ka mõningaid positiivseid samme, näiteks piirangud meie välisriikide ja Saaremaaga; koolide ja mitmete kaupluste sulgemine, jne. Saaks paremini, aga võiks olla ka hullem. Minu lootus on, et kui seda viirust teadlikult võimalikult palju pidurdada, võib hukkunute protsent jääda oluliselt väiksemaks (on tehtud mudeleid, kus protsent võib kahaneda koguni kuni 60-70% võrra!). Loodame parimat.
Kõige kurjem - siiani kuri - olen ilmselgelt selle Saaremaa juhtumi üle, mis oli lauslollus ja mille tõttu tehti meie olukorda sisuliselt vähemalt poole hullemaks või isegi rohkem kui poole hullemaks ja selle ärajätmine oleks väga tõenäoliselt seda kõike oluliselt-oluliselt kergendanud.

Ma loodan, et ma sel teemal siia rohkem postitusi ei tee.

Sellest viirusest...

Ma ei taha sellest pikalt kirjutada, tõesti ei taha. Aga, vabandust väljenduse pärast (tegelikult ei vabanda ka): ma ei saa aru, kas meie 'vastutavad' inimesed on tõepoolest lollid või lihtsalt mängivad lolli? - mõtlen selle all ennekõike Milaanost pärit(!) võrkpallimeeskonna vastuvõttu Saaremaale.
Nagu: halloo!
Teiseks: eesti "tervis"hoiuamentike ja üleüldine algselt meedias levinud jutt selle kohta, et sümptomiteta on viiruse levik vähetõenäoline. Kust selline informatsioon?
Mäletan, et jälgisin sedalaadi jutu avaldamise ajal inglise ja ameerika arste ning kuulsin täpselt vastupidist juttu: viirus on vägagi leviv! Lisaks tarvitses vaid pisut guugeldada, kui tuli välja teadusartikleid, mis väitsid, et viirus ON leviv: nt üks näide oli kellestki, kes ilma sümptomiteta oli viiruse andnud edasi oma viiele pereliikmele. Ja siis meie "arstid" räägivad -- või paremal juhul ei suuda otsustada -- et viirus on kergesti leviv.

Nüüd tuleb minu tagantjärele tarkus, või siiski mitte.
* Mäletan, kui lugesin ilmselt esimest uudist selle kohta, kui viirus Itaaliasse jõudis. Mõtlesin: selge pilt - sisuliselt igasse riiki.
* Teine "ennustust": tõenäoliselt saab Eestis olema kaks viiruse keskmisest suuremat n-ö kollet, üks neist Tallinn ja teine Saaremaa.

Kujutan ette, kuidas tulevased ajaloolased ehk tagantjärele selle viiruse levikut uurivad ja imestavad: kuidas on see võimalik, et ühes Euroopa riigis tekkis üks selle riigi suuremaid koldeid ühele SAARELE!? 
Tsiteerides iseennast sedapuhku inglise keeles:

I find it comparable to inviting a group from Wuhan to take part in a public event and then invite them to spend time in a spa so they can spread the virus all over the country - because SPA-s are often visited by people from other places as well.
This island seems to be like a cruel joke of a petri dish to see how the virus may spread on an island and from there to everywhere else. ...
Whole Europe is trying to CONTAIN the virus but Estonia visits it to a public event, public SPAs, etc and basically lets it run free.

Ja täna lugesingi võimalikust nakatunust Võrus, kes oli sinna (ülla-ülla) Saaremaalt tulnud või sealsete saarlaste/itaallastega kokku puutunud.
Nüüd, loomulikult, ei taha keegi vastutust võtta, süüdistab teist, jne. Tüüpiline. Minu arvates (ja tollal kommentaare lugedes tundub, et enamike arvates) oli see juba siis selge, et sealt saab alguse üks suur või isegi suurim viirusekolle Eestis. Ja alles NÜÜD nädal aega hiljem hakatakse uurima, et kes-kus-kellega kokku puutus. See on see koht: kas inimesed tõesti on nii lollid või mängivad lolli? Ja millise hinnaga?

Siiski pole eestlased kõige lollimad ja eks neid leidub igas riigis (paraku ka paljude riikide juhatustes, sest intelligentsus ei paista juba ammu olevat üks kriteeriume, mille põhjal kedagi valitakse). Näiteks korraldati hiljuti Prantsusmaal, kus viirus juba "kenasti levib", üle 3500 inimese kokkusaamise, kes kõik olid, I kid you not, ("for some reason") smurfideks riietunud - püüd lüüa üle eelmist maailmarekordit.

Muide. Need kes arvavad, et tegu on lihtsalt gripiga, siis soovitaks vaadata seda - Joe Roganil on külas Michael Osterholm kes räägib, et tõenäoliselt on see u 10-15 korda hullem kui gripp.

***

Minu "ennustusi" lähikuudeks:
Pakun, et märtsi lõpuks tõuseb juhtumite arv kusagile 500-1000 kanti (aga mine tea, võib-olla ka mitte ja loodetavasti jääb alla 500, kuid ma ei usu seda hästi. aga mine tea).
Aprill-mai - sel ajal on viiruse puhang tõetäoliselt tipus.
Juuni-juuli - pakun ja loodan, et alates juunist hakkab asi tasapisi langema.

Arvan, et äärmisel juhul võib see kõik ühe kuu võrra edasi lükkuda, kuid olukord tuleb sisuliselt sama nagu Itaalias või mis tahes linnas. Ühel hetkel käib see läbi ka Ameerikast ja muudest riikidest ja võib ses mõttes lainetena tagasi tulla ja et kogu protsess võib aega võtta u 2-3 aastat, kui sellest ehk lahti saame, mis ju muide pole sugugi kindel.
Eesti piires, ja ma ei ole muidugi spetsialist: optimistlikult häälestatuna loodan, et võib-olla hakkab asi taanduma juba, jah, nt juunis või ehk isegi maikuus, kuid pessimistlikuna ja vist rohkem realistlikuna arvan, et ilmselt on heal juhul augustis-septembris või novembris vast kindlasti olukord juba rahunenud.
Väike riik, suured vahemaad ja ehk möödub asi võimalikult valutult ja hoian meile kõigile pöialt kel meil on ehk lähedasi inimesi, keda see võiks rohkem ohustada.



***
Mul endal selle viirusega seoses omad kartused ja mured ja ma pole ses mõttes sugugi lihtsalt kõrvaltvaataja. Loodan, et märtsis siiski suuremat puhangut meil veel ei teki ja et juhtumite arv jääks alla saja (kahtlen selles väga, aga loodan, et nii läheb, et alla saja - pakun, et see võib selguda u nädala jooksul, kas ja kuidas see arv kasvama hakkab); seejärel minna Hiiumaale, olla igaks juhuks linnast tulnuna u 2 nädalat ranges isolatsioonis (enda toas, pluss rida ettevaatusabinõusid) ja seejärel, kui poodi vaja minna, vanemate asemel kiiresti poes ära käia, et seeläbi loodetavasti riski vähendada*.

* te-ei-taha-teada, mis abinõusid tahan veel arvesse võtta (võib-olla hakkan seal kogu seda lugu üles kirjutama, paberile muide - sest kirjutada ju iseenesest meeldib). Ühelt poolt ma ei pea end ülepaanitsejaks ja kui ma vanemate pärast ei muretseks, ehkki nad elavad Hiiumaal, siis poleks minu seisukohast väga hullu, kuid tahan nende nakatumise võimaluse võimalikult nullilähedaseks viia.
Ja igat pidi: pean seda siiski keskmisest oluliselt tõsisemaks juhtumiks. U 12% juhtumitest on tõsine ja mingi osa sealt kriitiline - see ei ole mu meelest naljaasi (kõiki, ka väga leebeid, juhtumeid arvestades on protsent ilmselt väiksem, aga siiski).

lühijutt 0.1

Üks lühijutt üle ilmselt väga pika aja (kui mitte arvestada kõiksugu poolikuid katsetusi ja pikemaid pooleli asju). Null punkt üks, sest suures plaanis ei pea ma seda n-ö trükivääriliseks (ma ei tea, vist; keeruline end hinnata), ühe alla hakkan enda jaoks liigitama neid tekste, mis seda aga võiksid olla - kui neid tekib, ja ju neid tekib. Praegu aga niisiis, sedapuhku pealkirjata ja sisuliselt ühe ropsuga valmis kirjutatud jutuke.
Kusjuures endiselt ma ei leia, et neid faile saaks äärest-ääreni joondada või käsitsi nende suurust sättida. Proovisin veidi html koodiga pusida ja sellest ei tulnud ka hetkel midagi välja. Ehk on siiski loetav (lõppu kopeerin ka lihtsalt tekstipõhise versiooni):

lühijutt

*** 

Ta pidurdas järsult. Korraga valitses maanteel vaikus. Esituledest kumav valgusvihk näitas sirge tee suunas, kuhu auto oli olnud sõitmas. Uks avanes ja ähmi täis mees hüppas välja. "Kas seal on keegi? Ma võin vanduda, et nägin kedagi," pomises ta. Vaikus. "Kurat. Mida kuradit!" Endiselt vaikus. "See ei saanud olla kummitus, või hakkan ma lihtsalt hulluks minema."
"Kummitus". Mees võpatas. "Kes seda ütles? Mis sa ütlesid?" Mees pöördus, vaatas enda ümber ringi ja rääkis öisesse tühjusse: "Kummitus?". Ta tegi autole tiiru peale. Ei midagi. "Halloooo!"
"Halloo!" - kostis kusagilt.
"Kurat küll!" ärritus mees, ta paistis ühtaegu vihane kui ahastuses. "Kurat. Mis toimub? Hakkan ma hulluks minema?"
"Minema?".
"Haa," näis mees taipavat. "Kusagilt kajab. Eks? Kusagilt peab kajama!". "Kaa-jaa-maaaa!" hüüdis ta ja jäi kuulatama. Vaikus. "Mida kuradit," vandus ta endamisi: "Kaja see ei saanud siis ka olla?". Mees jalutas veel ühe tiiru ümber auto. Endiselt vaikus. "Mis see siis oli?" küsis ta endamisi.
"Oli?" - näis justkui kusagilt kõlavat. "Mida!?" karjatas mees. "Midaaa!? Hall... ooo..."
"...daa" - kõlas.
"Ah?" ei saanud mees enam aru. "Kas keegi teeb minuga siin nalja?"

Ta seisis minuti-paar paigal, kuulatas ega söandanud kusagile liikuda. "No selge," ütles ta viimaks, istus autosse, hakkas juba ust kinni tõmbama, kuid tuli siiski veel välja. "Hüva." Ta lükkas auto ukse kinni ja lülitas läbi avatud akna autol ohutuled sisse.

Miski ei lasknud tal edasi sõita enne, kui ta oli veendunud, et oli seda kõike endale ette kujutanud. Ta jalutas pisut edasi ja keeras seejärel esimesest ettejuhtuvast kohast metsa. Autoteelt oli näha tema auto tulede valgust ja et mitte ära eksida, hoidis ta sel pidevalt tagasi vaadates silma peal. See polnud lihtne, sest mets oli tihe, kuid altpoolt oksi võrdlemisi läbikäidav. Ämblikuvõrgud, niiske metsaõhk ja pehme sammal. Seened. Südaöiselt hämar. Mees ei kartnud. Valgust oli siiani näha. Ta oli vai... LAKS. "Aaaaaaa!" pistis ta karjuma. "Aaaiiiiii! Kuuraaaaaat!" Hetk vaikust. "Aaaa," kostis mehe suust kaeblikku äginat, kui ta samal ajal kummargile laskus ja kätevärisedes oma jalast kinni haaras. Karule üles seatud lõks oli tugevalt ümber ta jala ja jala sisse kinni kiilunud. Mehe käed määrdusid punaseks. "Appiiii!" karjus ta. "Ma jäin kinni. On siin keegi!?" Ta hingeldas ja öine mets vaikis talle vastu. Kusagilt oli justkui kuulda auto lähenemist. "Appiiii! Appiiii!" Kui see ka oli auto, oli see taas möödunud. "Appiiii!" Vaikus. "Aaa!" Möödus hetk ja kuulda oli vaid mehe valulist hingamist. Ta oli loobunud püüdlusest lõksu oma jala ümbert lahti kangutada, see oli liialt tugev, piisavalt tugev, et hoida lõksus täiskasvanud karu.
Kusagil peab ju olema mingi lüliti või päästik, mis lõksu lahti teeks, mõtles ta, otsis seda, kuid ei leidnud. Mees vajus külili. Valu hakkas aegamööda asenduma tuimusega.

*** 

"Uskumatu. Kuidas see sai juhtuda?" küsis Paul üllatunult.
"Jah," vastas Sofia. "Olivieri surnukeha leiti alles möödunud nädalal ja arstid ei tea, kui kaua ta seal niimoodi kinni oli olnud. Auto, mille ta tee äärde oli jätnud, polnud temast kaugel, kuid kellelegi ei tulnud pähe seda uurima minna. Arvati, et küllap tegi keegi lihtsalt ühe metsapeatuse, kuid neile möödujatele, kes autost ööpäeva jooksul mitu korda mööda sõitsid, hakkas asi tunduma kahtlane. Siit-sealt lähedusest tehti katset inimest otsida ja hüüti, kuid ei midagi."
"Jah?" vangutas Paul uskumatusest pead. "Tead, mis on kummaline?"
"Mis?" päris Sofia.
"Õigemini irooniline," täpsustas Paul. "See," jätkas ta "et mul praegu tuleb meelde juhtum Olivieri noorusajast, mil Olivier käis lühikest aega ühe tüdrukuga, kelle nimi oli... mis ta nimi nüüd oligi? Ahjaa, Livia! Olivier käis tüdrukuga nimega Livia, kes jättis poisi selle pärast maha, et Olivieri tollal parima sõbra isa oli jahimees, kes minu teada jahtis muu hulgas karusid ja kel olla olnud kodus elutoa seinal karu pea topis - trofee. Tüdrukul oli selline asi südame pahaks ajanud ja jätnud poisi päevapealt maha. Olivier veel muigas selle üle, et nõrga närvikavaga tüdruk. Tüdruk oli vihjanud oma nimele, mis seostuvat "eluga" ja et kõike elusat tuleks austada. "Pole siin enam midagi austada," oli Olivier vastanud öeldes, et inimene on maailma lõpmatuseni muutnud ja et sellesse ei saa enam midagi parata."
"L-li... Livia?" küsis Sofia üllatunult. "Livia?" jätkas naine: "Harukordne nimi ja ma nagu kuulsin kusagilt, et sellenimeline tütarlaps oli kunagi metsa kadunuks jäänud. See oli muidugi ammu aega tagasi. Muud ma temast ei tea ega mäleta. Ajalehes kirjutati ja mäletan paari tuttavat temast vilksamisi rääkimas."
Paul ohkas. "Seda juttu ei tohiks väga levitada, muidu ei julge enam keegi seda teed mööda sõita ja veel vähem seal seisma jääda. Või võib-olla justnimelt peaks levitama. Tahaks tegelikult teada...".
"Ära aja hirmu nahka!" müksas Sofia Pauli suud pidama.
"Sa ometi ei usu seda?" muigas Paul ja kiikus toolil naisest pisut eemale.
"Ära mõnita. Olivier oli sinu kunagine sõber, kuidas sa võid nii rääkida!"
"Tõsi."
Nad vaikisid hetke. "Olivier oli tõesti hea sõber. Ja see oli ammu aega tagasi," rääkis Paul. Hetk vaikust. "Ja küll me kunagi kohtume nii ehk naa. Igaühel meist on ühel hetkel aeg minna." Nad vaikisid.

"Mis sa ütlesid?" küsis Paul natukese aja pärast ja Sofia vaatas talle seepeale üllatunult otsa: "Midagi ei öelnud".
"Ma nagu kuulsin, et sa ütlesid või pomisesid endamisi "Sõber"."
"Ei," ütles Sofia. "Ma ei öelnud midagi."
"Kummaline."

"Irooniline." - näis justkui kusagilt kostuvat. Sofia nagu kuulis midagi, kuid arvas, et ju kujutas seda ette. Paul tegi uue õlle lahti, kuid see pidi jääma viimaseks, sest tal oli plaanis veel sel õhtul autoga koju sõita ja see kummaline linn kus seda ja teist jätta.


21. jaanuar 2020