Selline tsitaat Michel Foucault'lt:
Keha allub paljudele järjestikuste režiimide kujundavale mõjule, temasse lõikuvad sisse töö, puhkuse ja pühade rütmid, teda mürgitavad toidud ja väärtused - nii toitumistavad kui ka moraaliseadused. Keha ehitab ennast üles pidevas vastupanus.
"Tegelik" ajalugu erineb ajaloolaste ajaloost selle poolest, et ei toetu millelegi püsivale: mitte miski inimeses, isegi mitte tema keha, pole küllalt kindel, et selle najal mõista teisi inimesi ning neis isennast ära tunda.
Meil tuleb süstemaatiliselt purustada kõik, millele me toetume, kui pöördume ajaloo poole ja püüame mõista seda tervikuna; meil tuleb lammutada kõik, mis lubab vaadelda ajalugu pideva kannatliku liikumisena; me peame lõhkuma tükkideks kõik selle, mis lubaks meil mängida lohutavat äratundmise mängu. Isegi ajaloolises korras ei tähenda teadmine "taasleidmist", ammugi mitte "iseenda taasleidmist".
Ajalugu saab "tegelikuks" sedamööda, kuidas ta külvab katkevust meie endi olemisse. [...] See tähendab, et teadmine ei ole mõistmise, vaid läbilõikamise vahend.
M. Foucault F. Nietzsche põhjal
Nietzsche, genealoogia, ajalugu. (1971; e.k. Teadmine, võim, subjekt; 2011: lk 114-115)
No comments:
Post a Comment