(26)
***
*
tõusvaid ja loojuvaid
päikeseid
on ühes kaasaegses linnas
alati palju:
nad peegelduvad majade
akendelt
autoklaasidelt
peeglitelt
vahel ka majaseintelt
asfaldilt
nad paljunevad
ja vastu ööd
vahetavad tänavalaternad
nad välja
– linnas miski ei kao
vaid muudab oma kuju
asendub
ähmastub
ja seejärel ärkab uuesti ellu
ja nõnda ahmivad inimesed
ahnelt harjumusest
ja parema puudumisel
habrastelt klaasidelt
pleekinud valgust
metalset hommikut
ja metalset õhtut
ja kiirustavad, et hommikust
saaks õhtu ja õhtust hommik
…
*
ööd – need on siin
hoopis isemoodi maailmad
kes magab,
kes
unustab päeva
ja päevad – neil pole linnas
asu
neid nauditakse justkui
kaugusest
neid vaadatakse kaugelt
nad tuntakse ära
neis jalutatakse, puhatakse,
töötatakse,
kuid nad pole kunagi midagi
enamat
kui vahepeatused.
27.02.2021
***
kõik kordub
variatsioonidena
mööda
rakkudesse elatud rada
mööda
karidele kuhjatud küsimusi
mööda
vaevu vaagitud vastuseid
mööda
libedalt läbitud leidmisi
vastu
vabana voogavat valu
ja minnalaskmise muusikat
kõik kordub
variatsioonidena
16.03.2021
我-世界 (mina-maailm)
tiivasulega ehitud
inimese mina-maailm
pealt kirju-kandev
jumalik
laul
looduse ime varvastel
kallastel
kikivarvul
kosmiline
hõige
loomulikkuse lõige
– on inimhing.
31.03.2021
***
Kakskeelne hommik
räägib hommiku- ja
unejuttu;
ühe lausega lausub ta
maamusta ja taevasina
ja sinu sina,
kes
sa oled:
Tungivalt tiivustuv
liivaluiteil liivastuv
ajapikku ajatu
peaaegu pidetu
kaduvuse kustuvuses
lõpmata-loojumine
’mine mine mine’
kõlab pühalt &
’tule tule tule!’
veelgi pühamalt
ja peagi saan
kõik
kõigeks
ja kõikjale kostuvaks
kajaks
ja
ajaks
ja rajaks
ja tilgaks
– üheks sillaks
universumi unenäos.
06.04.2021
***
metsade ja merede
mehed
ja naised
naised ja lapsed
kes elule lähemal
kui
metsatute
ja meretute ja looduse
peretute
mehed
ja naised
metsade ja merede
naised
ja mehed
päikesetõusus kallaste
ja loojanguis metsahäälte
inimesed
vaikimiste ja mõtiskluste
kuulatamiste ja kohalolu
mehed
ja naised
mida teeb maailm
kui teid enam ei ole
07.04.2021
Üheksas
buss
*
Ookeanialuses linnas
kus korstendelt hõljub pigi
kus inimesed on kivist
kus ei kasva enam ükski puu
ja kus sillad enam ei ühenda
vaid murendavad, murenevad
lahutavad ja lammutavad;
kus häving on lihtsam kui loomine
ja kukkumine loomulikum kui elu
seal sõidab üks buss
kus võib kohata veel
ilu
*
Pikad tumepruunid juuksed
on ülevalt hobusesabas
tema bussi aknast ajuti
välja vaatav pilk
on nüüd
suunatud
kuldsete kaantega
telefoni
ekraanile
tema sõrmedes on elu
ja tema pikad punased küüned
riivavad vaevu neid pikki-pikki
pilkupüüdvalt tumedaid ripsmeid
tema parema käe randme ümber
on
kuldne käevõru
ja oma vasakul käel
kannab ta kuldset käekella
nimetissõrmes helendab tal
tume sõrmus
seljas on tal tumesinine mantel-jope
ja süles hoiab ta tumesinist käekotti
näo ees:
musta värvi mask ...
ta vaatab uuesti aknast välja
ja tema pilk paistab ilus ja terav
aknaklaasilt peegeldub
tema enesekindlus
ja eneseteadlikkus ...
vaatan tema kaarjaid kulme
ja mõtlen:
see lihtne rõõm ilusast inimesest,
ehitud hetkest, mis loodud särama;
kunstlik ilu, küllap see viimane ilu,
ja eks ole ilu loojaks - elu! ...
Järgmine peatus:
Kivisilla.
Väljun,
kaasas see pisike
mälupilt,
- loodud püsima.
Võib-olla
on just tema see, kes üle pika aja
istutab lõpuks selle esimese puu.
Aga võib-olla ka mitte.
Aga võib-olla siiski.
Keegi peab seda ju tegema.
Surun peavarju peadligi
ja haihtun vette.
08.04.2021
*
* * (apokalüptiline 0)
Oodata lõpuks
hõbekuuskede varjus
kus igihaljasus
on kaetud kuumuse tuhaga
taamal
surmavalged vabrikud.
13.04.2021
*
* *
*
Maapind
on hõredaks muutunud
ja hiired
on loonud enda järel
pinnasesse pisikesi jälgi.
*
Meenutan,
kuidas vihma
ei sadanud enam nagu
ennemuiste
vaid üksnes ribadena
kraesse
läbi äravoolutoru
taevast ei olnud näha
– selle asemel oli
katus
lagi
&
ülevuse vasta laotud
lamedad
katused,
horisondil hääletud
horisontaalid
meeletult massiivsed
mausoleumid…
ja pind meie rataste all
ei olnud enam maa-pind
vaid pinnatu
hinnatud
pinnutu
elutu
pind
mis pidi kaitsma meie jalgu
ja seejärel
me rattaid
mee-
nutan
meie kodu-kaubanduskeskust
ja seda otsatut pindpinevust,
mis pidi meid uppumast
hoidma,
meid kaitsma…
mis pidi meid kaitsma!
meenutan mesilasi
muuseumidest
kui tagasivaade oli veel
vaadeldav.
*
Nüüd
on maapind taas hõredaks muutunud
ja võib-olla leidub kunagi
kusagil ka mõni
mesilane.
13.04.2021
俳句 (haiku)
Loodusluuletus
saab linnaluuletuseks
elu – hingetuks.
16.04.2021
//
a poem about nature
becomes a poem about a city
– and so we lose our souls.
16.04.2021
***
Ühel pimeneval tunnil
vajub pilv pilve taha varju
ja taevas peidab ennast iseendaga
siin ma unetuse sunnil
vaatan – ja silmgi ära harjub,
siis sulgen laud ja õpin taas
ma lendama.
26.04.2021
valge-must
Majakad on enamasti valged
ja hauakivid on enamasti
mustad
– piisav teadmine
inimkultuurist.
26.05.2021
väljasurnud
maastik
sinu jaoks oli ta kui
Võõrkeha
kes uuristas su naha alla
kanaleid
ja niisutas neid su soolase
veega
mis viimaks pisar-pisarhaaval
aasta-aastalt
aurustusid
ja seejärel oli kõik
kadunud
… ainult need samad marsi
kanalid
mis mööda su nägu allapoole
suundusid
rippu nagu igavene nukrus
ja ülal - su surnud
põsesarnade kohal -
silmad nagu kaks kauget päikest
endiselt
helendamas
ähmaselt
ei ühtki pisarat enam
ei ühtki pisarat.
30.05.2021
he was an Alien to you
digging canals into your skin
moistened them with salty water
which eventually evaporated
tear by
tear
year by
year
until there was nothing left
… except these dry martian canals
running
down your cheeks
and on top of all this extinct terrain
your eyes
like two suns
still
shining
faintly
no more tears no more tears
ever
again.
***
Su silmapaar
me silmapiir
kiirgab valguses
varjatud ohte,
iha imesid
ja ainete laineid,
mis kallistustes kuldavad
merevahuks me kehad.
30.05.2021
sünd
Sa panid käed mu rinnale
ja
nõnda sai sinust pühak
kui ühte sulasime
higipiisku tekkis me pinnale
ja
mu nahk su naha vastas
– sündis me salaime.
29.05.2021
***
Elu polnud
tükk aega muud,
kui seksi ja sõnade
ja
seksija sõnade
eelajalooline võit
ja käsk ja koht
suremuse üle
enne tõelist
armastust
ilu enese
mõtte
sisse
mu
ju
m
a
l
.
.
18.06.2021
***
Rändmõtted
triivivad-libisevad
rabedal pinnal
siia-sinna ja
samal ajal
istuvad paigal
nagu rändrahnud
-- vandenõu-
teooriad.
11.07.2021
Ei must
ega valge, ega…
*
Ei ole pimedust,
ei valgust,
on kõik, mis õige
–
me kosmiline hõige
vastu päeva algust
võnkumas olemise rütmil
oma igavest
hajuvat nooti.
*
Hooti
uskusin kord
(ja siis ikka ja jälle)
otsivat
(ja vahel ka leidvat)
seda, mis kõige alge
(või kasvõi üks lõige),
kuid: ei olnud
see tundmuselt ei must
– me universum, ei surm;
ega olnud ka valge
– see vesi, mis talveks
siis koondus
maja ette
lumehange…
*
No
ja…
armastus?
Ah, ei! – ei suvised nurmed,
ei ojad
ega ka käed,
mis hoidmisest soojad;
nüüd näen:
ei korduv ilu, spiraalid
kujult kaunid kui maalid;
ega kärjed täis mett,
kõik oma kordustes täpne
–
nagu tilk kesk järvevett…
kõik see
– kõik need jäljed ja jälgede järjed
vahest siiski… vaid meelepett!?
(kui vaatad päikest ja see
päike
näib taevas nõnda-nõnda
väike)
täpselt, täpselt!
taeva-kehana
ühtaegu nõnda lõputu ja kaduv
käib me elu oma salakäike
ja hommik tihti paistab ehana
ja seejärel: nagu ilmuks
selgest taevast äike…
jaa – ja eks see ju panigi
meid algselt elama! —
–
ma miskit vastu päeva algust adun.
…
Ja näen end uuesti
ma lapsena.
20.06.2021
***
Õnn see habras viiv – liiv
südant
hoidval peopesal
kui kaalukausil
tasa
ja kaalul
kui luul ja luule:
ajakübemed ja hetkeebemed
südamed me peos
ja puudutused
puude varjus kui varjud
vargsi pudenevad öösse
laiali
hääbuvalt kerge ja raske
ühekorraga.
26.06.2021
käsi
sulab ikka käes
üks inimene teises
sulatab aega
ja kulgemist,
julgemist: unised
hommikud
– need lõputud
lahti laskmised …
ühtviisi ühisel viisil
sammude sõnatus rütmis
lahustumised
ja hoidmise tuksuvas
hommikupoole-olekus
elukindel
nahasoe
oletus,
et hoides kätt käes
läheb vargsi saabuv
väline maailm
meist mööda
ja meie jääme alatiseks
alles
siia samasse hetkesse
--- igaveseks.
27.06.2021
***
(elu tipphetked)
Kogu hingest elama
tõukab südamest
tuksega käima
lükatud
veri; ja
seest
vedama
silmapiirilt silmisse
võideldud,
võidetud
vesi.
01.07.2021
üks
meditatsioon
hetk iseendaga.
valgusfoori taga.
ootamas ..
– hetk ootamas
märkamist.
06.07.2021
* * *
*
Iga sõna on kunagi olnud hetk
retk väljapääsuks
kui pääsulend
aja ja ruumi
kokkupuutepunktis
oled kui unelm …
su hääle kõla
vaikuse mõra
oled hetk
oled sõna
oled kaja . . . .
*
iga Sina on kunagi olnud hetk
retk sisemaale
retk
läbi aja.
07.07.2021
***
Vaikseimad helid
võivad tunduda kõige
valjemad:
õhtuse hingamise aeglustumine
südaöised sammud
aeglased liigutused
sosin ja sasin
riiete libisemine nahal
kardinad
lihtne lähedus
ettevaatlik lähenemine,
ja kaugenemine
lusika liikumine kohvitassis
ümbriku potsatus postkasti
kirja avamine
paber sõrmede vahel
lugemine
südametuksed
korduma kippuvad sulud
soolase pisara kukkumine
ja maandumine
lõpuks saabunud vaikus
sõnade otsimine
sõnadeta igatsus
unetud ööd
kildude korjamine põrandalt
sinu möödumine
minu möödumine
aja möödumine.
18.07.2021
(49)
*või
üksindusest
kõik… kuni hakkad endale
üksildusest* hernehirmutist
meisterdama,
ja mitte lindude, vaid
iseenda
tarvis. Saagu sellest
inimkonna
viimane monument.
Ja seejärel kaovad ka linnud –
just siis, kui hakkad neid
taga igatsema.
Aga siis pole sa enam
inimene.
20.07.2021
