Eesti Looduse 2024. aasta fotovõistlus

Pildistamisega olen tegelenud ligikaudu 15 aastat ja võtsin huvi pärast - esimest korda - osa Eesti Looduse fotovõistlusest. 

Auhinnalist kohta küll ei saanud, aga mulle endale tehtud fotod väga meeldivad ja mõtlesin mõned neist koos fotode kohta kirjutatud tekstidega siia üles panna (võistluse auhinnafotosid saab näha siit). 

Pealegi ega teisi võistlusele saadetud fotosid, mis kohta ei pälvinud, üldjuhul ju kusagil näha polegi (va juhul kui inimene neid ise kusagile üles ei riputa), sestap on ehk huvitav näha, milliseid fotosid võistlusele veel laekus ja mis äravalituteks/-märgituteks ei osutunud. 

Niisiis minu tehtud fotod. 

#1 - Minu isiklik lemmik ehk Harilik ripssamblik (pildistatud 11.08.2024): 

Pildi lugu: 

Inimsilmale peaaegu märkamatult on nad loonud puukoorele oma elamispinna. Laskudes päris madalale, jääb mulje, nagu küünitaksid nad oma maailmast meid vastu tervitama... "Tuuled ja tormid neid ei kõiguta," mõtlen endamisi, kui neid nädalaid hiljem Heimtalis uuesti näen. Minu silmile näivad nad ikka samas asendis. Tundub uskumatu, et nad pole minust teadlikud. 

Tundub uskumatu, et end neis ära tunnen. 

#2 Kellukad Viljandi lossimägedes (pildistatud 29.06.2024): 

Pildi lugu: 

On 29. juuni 2024. Ilmad on just parajalt soojad ja parajalt niisked, et loodus saaks vohada. Kellukad kasvavad mäe nõlval ja üks pisike putukas maandub otsekui vaate nautimiseks ühe kelluka varre tippu. 

#3 Kärbes seenel (pildistatud 21.09.2024): 

Pildi lugu: 

Jõesuu vaatetorni läheduses peatus seenel üks kärbes. Päris seene tippu ta ei roninud, küllap ei tahtnudki, ehkki oli selleks enamgi kui võimeline. Kärbes püsis rahulikult seene kübara äärel ja paistis pisut filosoofilise olekuga kaugusesse vaatavat. Küllap üksnes inimene võib mõelda, et oleks ilmtingimata vaja kusagile tippu ronida. 

#4 Kärbes hommikusel heinamaal askeldamas (pildistatud 30.09.2024): 

Pildi lugu: 

Õisu linnuvaatlustorni esisel heinamaal säras ridamisi hommikusi kastepiisku. Nende juures askeldas üks kärbes. 

#5 Kaldale uhutud (pildistatud 21.09.2024): 

Pildi lugu: 

Järvevee taandumine võib kaldale maha jätta mitmeid karplasi. Nõnda juhtus ka selle isendiga siin - vete ja hoovuste poolt hüljatud. Asukoht ajas ja ruumis: 21. septembril 2024; Jõesuu vaatetorni läheduses, paarkümmend meetrit veepiirist eemal. 

#6 Tigu hommikusel heinamaal (säramas) (pildistatud 30.09.2024): 

Pildi lugu: 

Õisu linnuvaatlustorni esisel heinamaal säras ridamisi hommikusi kastepiisku. Nende seas säras ka üks tigu. 

Kuupäev: 30 september 2024. 

#7 Kiletiivaline piimohakal (pildistatud 21.09.2024):

Pildi lugu: 

Jõesuu vaatetorni vahetus läheduses peatusid taimedel mitmed kiletiivalised. Suve viimase päeva askeldused. 

--- Veel mõned fotod --- 

#8 Harilik ristämblik (pildistatud 05.09.2024; see vist ei läinud arvesse, sest ta ei asu looduses, vaid asfaldil; samas ta liikus küll kiiresti, kuid - nagu näha - üks jalg oli imeliku nurga all): 

Pildi lugu: 

Rahulik õhtupoolik Viljandi järve ääres. Tammedest ääristatud asfaltteel leidub mitmeid jalutajaid, jooksjaid ja jalgrattureid. 

Märkame õhus ämblikuniiti. 

Peagi ilmub vaatevälja ka niidi autor: ristämblik. Ta liigub käbedasti mööda asfalti ja peatub. Üks lapsevankriga mööduv noor ema ütleb, et pole tema sihukest ämblikku varem näinud. 

Mitmedki peatuvad hetkeks, et küsida: "Kas kõik on ikka korras?" - sest eemalt jääb esmalt silma maas lamaja ning alles seejärel lamaja käes olev fotoaparaat. 

Variatsioonid # 9 ja #10: 

Samuti on mul hea meel Kaldale uhutud foto üle - kui tihti ikka satub sellisele "metsikule" vaatepildile, kus üks karbike on sel moel liiva täis uhutud. Muide: karpi märkas Anu, pildistas Silver. 

Niisiis isiklikud saavutused loodusfotode tabamisel aastal 2024.