Õppida (nt prantsuse) keel selgeks u kolme kuuga nagu KING (or QUEEN)! (?)

Hei-hei!

Nii, kirjutan jälle.
Hiljuti (taas)avastasin ühe programmi nimega lingvist.
See oli vist aastal 2010, mil suht päevapealt avastasin enda jaoks prantsuse keele. Keele õppimine pole kunagi lihtne ja vajab hullu pühendumist. No eks nii on ka nt muusikainstrumentide mängimise ja tegelikult väga paljude muude asjadega. Igaljuhul. Hakkasin seda tollal audioõpikute abil kuulates õppima (kirjapilti nägemata tegelikult üsna lootusetu!) ja olin iga õpitud sõna üle meeletult rõõmus! See oli 2010. aasta suvel.
Sügisel võtsin ülikoolis prantsuse keele A1 kursuse. Täiesti nullist ja see oli väga super kogemus!
Ülikoolis on üldse nii, et nt inglise/vene keelt võetakse tihtilugu vist kohustusest, sest nt inglise B2 on minu teada kohustuslik. Soome keelt ehk seetõttu, et ju-on-lihtne ja saab punktid kätte. Mõned tahavad saksa keelt edasi arendada. Aga prantsuse keel A1? - selleks peab tõenäoliselt lihtsalt 'pool-segane' huviline ja miks mitte ka fanatt olema. Ai, see oli lahe kogemus ja tollane õppejõud oli ka tore - õpetajana üsna algaja, aga seda lõbusam. Üks hilisem õpetaja (prantslane) oli vastupidi hästi meetodikeskne - efektiivsem, kuid kuivem, samas A2 taseme jaoks ilmselt sobivam.
Islandil õppides (2011 sügisel) võtsin samuti meeldetuletuseks A1 pr keelt ja see oli omamoodi: kokku u 10 õpilast, tihti erinevatest riikidest ja õpetaja oli superlahe:)

See selleks. See oli selline eellugu ja iseenda muljetamine ja mälestused. Igaljuhul A2 eksamile ma vist isegi omal ajal ei läinud ja mingil põhjusel jäi see võlgu. Kaotasin vist oma järje. Siis aga õppisin iseseisvalt u aasta jooksul kõik järele, tegin eksami ja sain rõõmsalt oma 'C' kätte. A2 polegi tegelikult NII lihtne: kõiki põhilisi käändeid-värke peab ikka peast teadma.
Siiani on mind pr keel huvitanud ja olen seda aeg-ajalt pusinud, aga võrdlemisi vähe, üsna pikkade pausidega, nii mõndagi ikka ja jälle ununeb, siis tuletad uuesti meelde ja... - no tulemus pole kiita ja ise tunnen, et olen pigem alla A2 taseme olnud. U aasta eest avastasin selle lingvist programmi ja tund-paar sai sellega huvipärast pusitud.
NÜÜD aga võtsin selle uuesti ette ja praeguseks näitab, et olen seal keskkonnas õppinud juba u 20 tundi ja seda u 5 viimase päeva jooksul.

Seda on keeruline sõnastada, aga vaadates aeg-ajalt jälle õpikutele ja reeglitele tagasi, siis... selle programmi abil õppimine on mu meelest korduvalt efektiivsem. Vähemalt mulle tundub nii. Kuidagi hoopis teist moodi.
See pole nii süstemaatiline, et õppida täpselt käändeid, aga... ütleme nii, et ma tõesti usun, et sellega on võimalik õppida u kolme kuuga keel selgeks niimoodi, et saab üsna vabalt nt prantsuskeelseid raamatuid/uudiseid hakata lugema. 
No proovime järele! Iga päev u tund või poolteist, st u 50+ uut sõna/käänet/väljendit päevas.

Minu praegune progress:

Tegelikult on üle 75% sõnadest, sest nagu öeldud, olen seda varem siiski siit-sealt õppinud.
Kirjeldus selle diagrammi kohta:

See diagramm näitab sõnade hulka, mis peaksid sulle nüüd igas tekstis tuttavad olema. Näiteks peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa! 

Ja lisaks lingvist programmi kohta:

200 tundi õppetööd on teoreetiline miinimumaeg, mille jooksul inimene suudab jõuda võõrkeeles B2 tasemele. See tähendab, et suudad mõista tekstide tuuma, vestelda igapäevastel teemadel ja vaadata võõrkeelseid filme.

Lingvisti ainulaadne õppemetoodika – sõnade õpetamine nende olulisuse järjekorras ehk tegelikus keeles kasutamise sageduse järgi – tähendab, et saad omandatud teadmisi kiiremini praktikas rakendada. 

Ja väide, et keel kolme kuuga selgeks? Võin eksida, aga mul on tunne, et A2 taseme saab selle programmi abil päris kenasti kätte kui sellega u kuu aega pusida ja iga päev vähemalt 150 kaarti ära teha. Ma ei tea muidugi.
Igal juhul minu challenge: vaatan, kas saan oma u 1200 sõna juurest (ametlikult on mul u 2012. aastast A2 tase) apriili lõpuks u 5000 sõnani, st sinnakaugele, et oskan vabalt suvalisi prantsuskeelseid tekste lugeda ja mõista:) - st sisuliselt paari kuuga A2 tasemelt u B2ni!?
Mõeldes tüüpilistele õppemeetoditele oleks see ju tohutu hüpe! Ja kui see õnnestub, siis ma arvan, et poleks üldse vale öelda, et keele võib suure tahtmise ja heade võimaluste korral ära õppida ka u kolme kuuga.

Kusjuures olgu öeldud, et naudin seda kui protsessi. Ei mingit survet. Pigem tekitab see õppimine meeldivat sõltuvust, ehkki vahel jookseb juhe kokku. Nt eile tegin üle tuhande sõna, sh u 200 uut sõna, ja siis küll tundsin, et aitab küll. Samas seal diagrammil on justkui ülem piir 2000 kaarti päeva kohta (tavaolukorras ilmselt u 400 uut sõna, ülejäänud u 1600 vana kordamine). Kui tuleb päris vaba päev, siis ilmselt proovin päevas ka 2000 täis saada. Eks näis. Ja eks näis kas oskaksin u sarnast teksti u aprilli lõpus või mai alguses juba pr keeles tippida:)

...näiteks selle postituse esimest lõiku? ma praegu ei näe mis seal kirjas on ja mida ma kirjutasin, see praegu täiesti lambiidee, aga miks ka mitte!?
Vaatasin järele ja võtaks esimeseks lõiguks selle osa:

Nii, kirjutan jälle.
Hiljuti (taas)avastasin ühe programmi nimega lingvist.
See oli vist aastal 2010, mil suht päevapealt avastasin enda jaoks prantsuse keele. Keele õppimine pole kunagi lihtne ja vajab hullu pühendumist. No eks nii on ka nt muusikainstrumentide mängimise ja tegelikult väga paljude muude asjadega. Igaljuhul. Hakkasin seda tollal audioõpikute abil kuulates õppima (kirjapilti nägemata tegelikult üsna lootusetu!) ja olin iga õpitud sõna üle meeletult rõõmus! See oli 2010. aasta suvel.
Sügisel võtsin ülikoolis prantsuse keele A1 kursuse. 

No praegu tuleks sellega raskusi. Hmm... "Alors, j'écris encore. [Hiljuti] j'ai trouvé un programme..." - okei, edasi ei oska ja ma pole kindel kas kirjutatu oli 100% õige. Eks aprilli lõpus/mai alguses vaatame, et kas sain oma u 5000 sõna lävendi ületatud ja kas oskaksin seda kohe pr keelde valada - no kui mitte täpselt sõna-sõnalt, siis nii, et mõte on edasi antud ja suurema sõnaraamatu abita:)
Kui mitte, kui ei suuda, pole ka hullu midagi. No pressure. Praeguse tempo puhul tundub suht-väga teostatav ja asja loomulik kulg. Aga eks näis.

*** 

Lõpetuseks. Praegu on teatud põhjustel suht säästuaeg ja võimalusel säästan ja panen kõrvale suht iga sendi, aga APRILLIS peaks Elliott Hulse oma raamatust KING 7000 uut koopiat tegema (2000 esimest müüdi loetud tundidega läbi) ja praegu on plaan ka endale see muretseda:

Lõpetuseks üks päris hea ja üsnagi kokkuvõtlik video Elliotti, noh, filosoofiast:

Ja olen aru saanud, et võrreldes raamatust õppimisega on pisut sarnaselt kehaline/kogemuslik ka õppimine selle lingvist programmi abil. Ma mitte niivõrd ei tuubi või ei meenuta pingsalt, vaid pigem lõbusalt proovin ja kordan. Ja is seal salata: vahepeal suht ragistan ajusid kui sõna on keelel, aga päris meelde ei tule.

Järgmise korrani!

Yin ja yang treening: jooga, jõuharjutused ning painutus- ja venitusharjutused

Yin-'anabolic'-treening 

Seekord pikemalt ei jutustagi, tahtsin lihtsalt öelda, et leidsin juba jupp aega tagasi ühe minu arvates päris hea joogaprogrammi (eriti algajatele, ja seda ma olen:) - Erin Motzi 30 day doyouyoga challange.

Täna oli 25. päev. Ma ei ole neid kõiki algusest peale päris järjest teinud, aga viimased u 10+ on küll järjest. Iga päev. Ja mulle meeldib. Mõnusalt mitmekülgsed ja pinget pakkuvad. Nii et kui kedagi huvitab jooga, siis soovitan seda järele tšekata.
Ma ise otsisin jupp aega kõiksugu harjutusi ja see on neist mu enda arvates kõige sobivam. Muidugi: kuidas kellelegi ja eks suuresti maitse asi.
Ühtlasi on see suuresti trennijärgse lihaste venituse eest, aga samas kahtlemata ka igas muus mõttes kasulik.

* 

Yang-'catabolic'-treening 

Loen William J. Broad'i raamatut "Jooga: Ohud ja võimalused" (originaalis: The Science of Yoga: The Risks and Rewards [2012]) ja minu arvates imeline raamat. Tutvustab ajalugu, purustab mitmeid müüte ja ühtlasi annab võrdlemisi põhjaliku ülevaate joogaharjutustest, nende mõjust, võimalikest ohtudest ja ennekõike siiski kasuteguritest.
Näiteks üks asi on selge: räägitakse, et üldiselt on kasulik teha nädalas u paaril-kolmel korral u 20-30 minutit trenni ja just säärast trenni, mis ka võhmale ajab. Pikka aega on mitmed jooga'gurud' ja -stuudiod väitnud, et joogast täiesti piisab. 2007. ja 2010. aasta põhjalikes uuringutes aga selgus, et n-ö 'cardio' trenni aspektist võrdub keskmine jooga keskmise jalutuskäigu pingega ning tund aega säärast kulutab keskmiselt u 144 kalorit.

Nimelt on joogal tervistav toime kõrge vererõhu, luude hõrenemise, stressi ja depressiooni korral, aga selle kasutegurid ei ole peamiselt seotud hapnikutarbimisega: jooga teeb kehale ja meelele palju head, kuid ei paranda eriti või üldse mitte inimese aeroobset seisundit.
(minu enda sõnadega refereeritud raamatu leheküljelt 95) 

Pikka aega arvasin, et igasugune liigutamine, nii jooga kui trenn, paneb kehas vere liikuma ja see aitab keha varustada hapnikuga. Eks nii ju ka minu teada on, AGA mis aitab iseäranis hapnikuvarustust parandada, siis siinkohal ei ole küsimus mitte niivõrd 'kopsumahu suurendamises', vaid ainult ja ennekõike südametöö treenimises. Süda on lihas ja südametööd aitavad treenida harjutused ja spordialad, mis võtavad võhmale!

Kindlasti olete kuulnud nn Cooperi testist: sellest, kui kaugele jõuab inimene 12 minutiga joosta. See pärineb Kenneth H. Cooperilt 1960ndate lõpuaastaist, kes muuhulgas leiutas sõna "aeroobika".
Selle kasutegurite kohta raamatust järgnev tsitaat:

Tulemused olid jahmatavad. Kõige olulisem oli ehk see, et uuringute andmetel alandab aeroobne treening infarkti ja südamehaiguste riski, mis on arenenud maailmas peamised surma põhjused. Samuti vähendab see kalduvust diabeedile, insuldile, ülekaalule, depressioonile, dementsusele, osteoporoosile, hüpertooniale, sapikividele, divertikuliidile ning tosinale vähivormile. Ning tagatipuks aitab patsiendil toime tulla kõikevõimalike krooniliste tervisehädadega. Harvardi rahvatervise kooli epidemioloog Frank Hu kiitis aeroobse treeningu erilisi kasutegureid. Rahvatervise seisukohast nimetas ta aktiivset treeningut "ainukeseks võlurohuga võrreldavaks vahendiks".
Miks see siis nii kasulik on? Teadlased avastasid, et aktiivne treening parandab peaaegu iga inimkeha raku talitlust. Näiteks tekivad selle tagajärjel skeletilihastesse, südamesse ja ajju uued kapillaarid, mis siirendavad toitainete voolu ning eemaldavad toksiinne. Teadlased tuvastasid ka, et aeroobne treening suurendab ringlevate punaste vereliblede arvu, mis omakorda aitab kaasa hapniku transpordile. Samuti toodetakse veresoonte seintes aeroobse treeningu tagajärjel lämmastikoksiidi, mis suurendab vereringet.
(lk 78) 

Sealjuures, siiski; "hapnikutarbimine oleneb peamiselt südame, mitte kopsude tööst" (lk 76). Ja veel: "Ilmnes, et tippsportlase süda pumpab umbes poole rohkem hapnikku kui treenimata inimese oma.
Kasutegurid laienesid peaaegu kõigile, kes aktiivselt treenisid. Aja jooksul avastasid teadlased, et kolm kuud vastupidavustreeningut võis VO2 max-i tõsta 15-30 protsenti. Kahe aastaga tõusis see kuni 50 protsendi võrra" (lk 77).

Ja nõnda läks 1970ndatel jooksmine moodi.

*** 

Eks jõutreening on seal kusagil vahepeal ja siiski ennekõike yang-treeningu poolel, ja jooga on sellele heaks tasakaaluks ja lisaks. Niisiis seekord pisut valgustavat informatsiooni füüsilise treeningu ja jooga alalt. Ise ma pole kaugeltki spetsialist, vaid tohutu algaja, kuid mu meelest on see teema meeletult oluline ja põnev. Ja mulle tõesti meeldib trenni teha!


Lõpetuseks Elliotti väitel neli olulisimat venitusharjutust kaelalihastele:

Mõnus! ja Lord Gains naeratab;)

Järgmise korrani! :)


P.S. Lisakirjandust:
üks suurepärane ja põhjalik raamat füüsilise treeningu kasulikkusest on John J. Ratey Spark: The Revolutionary New Science of Exercise and the Brain (2013).

Midagi inspireerivat!

Tegelikult kirjutada oleks palju. aga viimasel ajal suht nagu orav rattas ja siit-sealt palju tegemist, septembris aga nädalane puhkus tulemas jne - ja eks loodetavasti siis ka sisukamaid postitusi. Seekord n-ö kergema vastupanu teed minek ja viskan siia lihtsalt ühe video:

Tõttöelda pole ma jõudnud seda päris lõpuni vaadata, aga u poolepeale ja võtab mu meelest väga palju olulist kokku. Siinkohal viitaks ainult lõigule vahemikus 20.50 - 21.40.

Ja nii ju ongi! Mis saab viltu minna? Kui nii mõelda, siis suurt ei midagi. Imeline on kui Sa tead mida tahad, teekonda tõesti südamest naudid, kui Sul on tunne, et Sul oleks omalt poolt justkui midagigi anda, mis maailma või kasvõi ühe-paari inimese elu natukenegi ilusamaks ja huvitavamaks teeks (mitte, et muidu poleks huvitav, aga veelgi huvitavamaks:)) ja... hop on and enjoy the ride, no matter where it takes you, at least it is and it has been Your life made by your own rules:)

Järgmise korrani!
Ja nautige SUVE ja ilusaid ilmasid:)

Bruce Lee: Be water, my friend.

Kindlasti teate seda lõiku/tsitaati:

Empty your mind, be formless. Shapeless, like water. If you put water into a cup, it becomes the cup. You put water into a bottle and it becomes the bottle. You put it in a teapot, it becomes the teapot. Now, water can flow or it can crash. Be water, my friend.

* teooria * 

Täna tahan kirjutada trennist rohkem "spirituaalses" ehk vaimses tähenduses.
Aastate eest käisin muuhulgas u pool aastat tantsimas, DanceAct tantsustuudios, igal reedel u 1,5 tundi järjest. Hiljem ja enne seda olin põhiliselt fännanud justnimelt seltskonnatantse, kuid vahelduse mõttes oli see midagi uut, midagi muud, ja ma tundsin, kuidas selle poole aastaga minus miski muutus: samm muutus kergemaks ja hakkasin end oma kehas kuidagi teisiti tunnetama. Parim sõna seda kirjeldamaks on minu arvates "vabadus". Sain aimu ja kujutasin ette kuidas võiksid tunda või tunnevad end need, kes suudavad meeletult hästi painduda, kes oskavad nt saltosid teha, jne. See: füüsiline vabadus end liigutada - see on imeline!
Nüüd olen hakanud seda enda jaoks üha enam (taas)avastama ja Bruce Lee oli/on minu jaoks selle üks ülim kehastus: füüsiline tugevus, sitkus, painduvus, aga ka vaimne tarkus = Bruce Lee!
Muuseas, Bruce Leest ilmus hiljuti üks päris huvitav film pealkirjaga I am Bruce Lee (2012) - see film võtab hästi kokku nii Bruce Lee elu, isiksuse kui ka filosoofia.

Tugevus ei ole mu meelest mitte ainult füüsiline tugevus, vaid igasugune - ka ja ennekõike vaimne - tugevus. Nõustun Elliott Hulse'iga kui ta oma raamatus "The Four Layers of Strength" kirjutab järgmiselt:

It is my belief that true Strength is found not in the muscles, nervous system, or organs, alone, but in all of them, working together as functioning parts in the dynamic system that you are. What is more, you are only strong to the degree to which you use your strength to benefit others. 

- Elliott Hulse, "The Four Layers of Strength", lk 5.

Usun, et säärane teatav "holistlik" arvamus on juba küllalt levinud, kuid pisut teine asi on seda vähegi rohkem sügavuti tunda (ma ise alles avastan seda maailma:)) ja ise enda peal kogeda. See on umbes nagu tants. See ongi tants. Emotion in motion.

Ühest sedalaadi kogemusest tahaksingi järgnevalt pajatada.


* praktika / kogemus * 

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas 13. aprillil toimus minus mingi kummaline "nihe", heas mõttes muutus: selline teotahe ja hoiak nagu seda oma teises postituses omistasin nn "väga tugeva" inimtüübi alla. Mulle see sõna "tugevus" siiski väga ei meeldi, sest see tekitab võrdluse, et teised pole tugevad ja teiseks - kõik oleme ju vaid inimesed ja kes teab millal keegi või miski võib murduda - ei taha kedagi/midagi võrrelda ega 'ära sõnuda'. Igaljuhul see tuhin on endiselt peal ja loodan, et püsib. Hämmastav, varsti juba ligi kaks nädalat.
Niisiis tegin muuhulgas iga päev trenni. Alguses pisut vähem ja täiesti enesetunde järgi. Et üle ei pingutanud, siis juhtus nii, et trennitasin sisuliselt seitse päeva jutti (E-E) ning viimane esmaspäev oligi see imeline tunne millest ma tahan rääkida.
Kusjuures seda on üsna võimatu sõnadesse panna. Olen trenni alati nautinud ja midagi vastumeelselt pole ma kunagi teinud. Liigagi tihti saan sellest suisa teatava kaifi kätte: nt pärast mitmeid kätekõverdusi vms kui neid tehes tunnen mõnusat jõudu ja seda, kuidas hiljem keha mõnusasti suriseb, veri käib ringi... mõnus!
Tegelikult on mul umbes 12-15 erinevat harjutust mida ma teen. Kogu kehale. Ja nüüd möödunud esmaspäeval tundsin, et tahan teha natuke rohkem kui varem (E-P tegin u 15-20-40 minutit), panin taustaks muusika mängima ja olin 100% hetkes, nautisin ja tunnetasin igat liigutust... ja aeg lausa lendas kui oligi tund aega möödas. Ilmselt peab seda ise kogema. See on see, et: tunneta iseennast - see on mingis mõttes ju kõige alus.

Korraga saad aru ja tunned kui rikas on inimkeha. Iga kude, iga rakk, iga lihas - kogu see meeletult keeruline "masinavärk" mida saad ja suudad kontrollida; kõik need meeletud ja sõna otseses mõttes miljonid ühendused mis võimaldavad sul end liigutada... korraga avastad ja märkad kuivõrd imeline see on!
Jah, ilmselt peab seda ise kogema; ja olen seda ka varem kogenud ja mõelnud, kuid möödunud esmaspäeval teist moodi ja ehedamalt kui varem: aeg kadus ja jäi vaid nauding liikumisest.

Styles tend to not only separate men - because they have their own doctrines and then the doctrine became the gospel truth that you cannot change. But if you do not have a style, if you just say: Well, here I am as a human being, how can I express myself totally and completely? Now, that way you won't create a style, because style is a crystallization. That way, it's a process of continuing growth. 

Järgmisel päeval tundsin, et vajan väikest pausi ja puhkust, et keha vajab taastumist, ja nõnda on täna kolmas päev mil puhkan ja tegelen muude asjadega. Ilmselt teen täna siiski ka pisut trenni (avastasin, et Mike'il uus ligi 13. minutiline video tundub selleks liiga kutsuv, raske on vastu panna ja ilmselt proovin kaasa teha!). Tunnen, et tahan jälle end liigutada. Rohkem jooksmas võiks ka hakata käima. Põlv paistab ka olevat juba enam-vähem korras.

Seekord sellised mõtted. Tegelikult tahangi seda blogi rohkem 'vaimsematel' teemadel hoida. See kõik on ju nii-nii seotud. Õpid tundma nt ajalugu või astronoomiat (mitte astroloogiat, eksole!:D), mõistad paremini oma kohta selles universumis, Linnutee galaktika äärealal, ja suhtud ka ellu, liigutamisse ja trenni pisut teise hoiakuga, teiste mõtetega, teise - pisut terviklikuma - pilguga.

Terviklik enesetunne ongi see, miks mulle meeldib trenni teha, aga ka lugeda, õppida, avastada, jagada (kui keegi seda siia lugema satub ja kirjutatust midagi saab ja äratudmist leiab:)) - elada.

Tegelikult olen hakanud päris tantsimisest puudust tundma. Argentiina tangot tahaks kunagi proovida.


Lõpetuseks üks hea ja asjakohane tsitaat Elliott Hulse'ilt:

Don't look out so much, start looking in. We're so caught up in what we can see out here, we're so caught up in what's being measured, and we almost worship such things to such a degree that we forget to feel what's going on inside us. We forget how powerful our own machinery is. You know. Just consider the automatic nervous system and how it beats your heart without you having to beat it; how it grows a baby in a womb of a woman without her actually growing the baby. This a brilliance I invite you back to. And a state like that just sheds light on how powerful that place would be to more from. [...]
Go and experience life instead of reading about it.