Ühe lihtsa luuleteksti sünnist ja inspiratsioonist

 

Mõned päevad tagasi tulid otsekui eikusagilt järgmised read: 

Teadmine on keelekõrge 

kukkumine 

või tõus 

teadmine on kee 

--- 

Meeldib, kuidas see "kee" peaks justkui jätkuma sõnaks "keel(e)...", kuid ei jätku ja kõik ongi õige täpselt nii: teadmine on kee. 

Lugesin täna Viivi Luige raamatut "Salamaja piir" (uustrükk, EKSA 2023) ja sattusin lihtsale lausele: "Varane videvik" (lk 46). 

Miskipärast hakkas mõtteis kumisema sõna "minevik" ja selle seos "varasemaga" – ja kas minevik saaks olla varajane? – ning panin kirja read Varane videvik / varane minevik ... mõttega, et ehk sünnib sellest veel miskit. Sestap tegin telefonis lahti vastava notes'i programmi ja silma jäid need neli varem kirja pandud rida. Lugesin neid nüüd värskema pilguga ja kusagilt tuli mõttesse sõna "tõrge", täpsemalt "keeletõrge"; ja kirjutasin teksti juurde järgmised neli rida. 

"Avaram" asemel oli algselt sõna "laiem", kuid sõna "avaram" on minu arvates oluliselt sobivam ja parem sõna (olen seda varemgi siin-seal kasutanud, sh oma viimases raamatus "Ringilõputus" – millises tekstis täpselt, seda peast ei tea, aga tean, et olen; ja/või oma uue luulekogu käsikirjas, mis on alles kirjutamisjärgus). 

Ja lõpetuseks, küllap suuresti läbi juhuse, koondusid ka uued kirja pandud sõnad täpselt nelja ritta, millest viimane sõna on "keel" – see sama kee, mis varem "poolikuks" jäi.