*
Loo nimeks on "Deana". Alustasin sellega 2019. aastal 14ndal aprillil. Idee võrsus varem, kuid sel päeval sai esimesed sõnad kirja pandud.
Algse idee sain ühest harjutusest. Nimelt võtsin kinnisilmi ühest raamatust suvalise lause, et seejärel proovida sel teemal midagi lühidalt kirjutada. Ilmselt olin päris heale lausele sattunud, sest oma abstraktsusest hoolimata hakkas sealt kooruma üks olukord, ühe kujuteldava tegelase hingeseisund, mis kujunes stseeniks ja sealt üsna pea edasi juba pikemaks looks.
Kirjutasin sel ajal ühe peatüki umbkaudu ühe-kahe nädala jooksul. Nõnda jõudsin vahelduva eduga kuuenda peatüki lõpuni ja seitsmenda peatüki juurde, kui asi pooleli jäi. Mitmeid kordi sai proovitud seitsmendat peatükki jätkata ja parandada, kuid lõppkokkuvõttes üsna edutult. Noh, ja siis...
*
...mõtlesin, et proovin maikuus keskenduda kirjutamisele. Aprilli viimastel päevadel vaatasin kirjutatu põgusalt üle ja proovisin end muul moel lainele saada. Muu hulgas lugesin läbi Heli Künnapase raamatu "Kuidas 30 päevaga romaani kirjutada?". Iseenesest midagi uut seal ei olnud, kuid sellegi poolest mõjus see lisaks kõigele muule kuidagi hästi ja motiveerivalt ning võttis kõik olulise kenasti kokku - väga hea raamat! Niisiis.
1. mail kirjutasin sellest õnnetust 7ndast peatükist ühe lõigu uuesti ümber, õige pisut lisasin ka midagi uut. Noh, et oleks midagigi. Huvipärast lugesin sõnad kokku: sain 57 sõna - sisuliselt üks pisike lõik. Ja seda kõike oma Underwood Noiseless Portable kirjutusmasinal muide. Üleüldse selle peatüki mustandid olid mul hiljem kirjutusmasinaga arvutist kirjutatud.
2. mail tegin üle väga pika aja katset Scriveneriga kirjutada. Väga poolik, aga hakkasin vist vähehaaval sellele programmile pihta saama, igal juhul paremini kui varem. Päev läks üldiselt "luhta". Ma ei kirjutanud, küll aga vaatasin erinevaid selleteemailisi videoid ja Scriveneri õpetusi.
Öösel vahemikus u 00.00-02.20 võtsin end kätte ja toksisin selle sama 7nda peatüki sinna ümber ja tegin kirjutamise käigus mõned parandused. Kokku sain 650 sõna. Ausalt, mina isiklikult olen tegelikult alati lausa jälestanud sõnade arvule tähelepanu pööramist ja ma pole seda kunagi mõistnud! Kuidas saab kvantiteeti oluliseks pidada!? Olen siiani sel teemal üsnagi love-hate-seisukohal.
Teisalt: kui olla kirjutamistuhinas, siis sõnade arvule ei mõtle (ma tegelikult pole sellele peaaegu kunagi mõelnud), kuid avastasin, et seal Scriveneris on seda hiljem päris tore jälgida. Samal ajal: olgu kasvõi 50 või 10 sõna või 100 sõna - peaasi, et hästi!
Pole ju kasu suurest sõnadearvust kui tekst ise on keskpärane. Pigem siis juba 200 head ja tõesti tundega kirjutatud sõna kui 1000 keskpärast sõna ja üksnes kirjutamise pärast kirjutatud teksti.
3. mail - vahemikus u 15.00-17.00 - pusisin 7nda peatüki kallal edasi ja kui ma ei eksi (vaatasin oma märkmikust), kirjutasin sinna u 388 sõna juurde ja lõppkokkuvõttes - sain selle vist lõpuks ometi toimima!!
Mul oli ausalt öeldes juba kerge vastumeelsus selle peatüki osas tulnud. Nüüd aga, jah, osa jätsin välja ja osa kirjutasin juurde.
Õnneks oli mul juba varasemalt pisut ka 8nda peatüki algust kirjas, kirjutatud algselt - muide - kirjutusmasinaga. Toksisin ka selle Scrivenerisse ümber, teksti samal ajal parandades ja siit-sealt täiendades. Sain 441 sõna. Kokku... 829. Tegin hiljem veel mõlemasse peatükki parandusi ja 388 asemel tuli 440 ning 441 asemel sain 485, seega 925 sõna kokku. Noh, suures ulatuses, u 80-90% jagu, sisuliselt ümberkirjutamine. AGA klappima sain asja. Jah.
Lisaks oli ülihea meel, et olin varem selle 8nda peatüki alguse kirja pannud. Mäletan, kuidas sel hetkel lainel olin, kui see üks stseen mulle kajastus ja kui selle etteruttavalt kirja otsustasin panna. Hea on, et panin!
Korraks proovisin seda 8ndat peatükki ka tühjalt alustada - ei tulnud mitte midagi välja.
4. mai. - nii, edasine tõotas tulla keeruline. Nüüd pidi järgnema küllaltki oluline peatükk ja peale selle, et olin seda vaimusilmas ette kujutanud, polnud mul sellest midagi kirjas. Mõtlesin, et hea on kui kasvõi 50 sõna või paar lõiku kirja saan!
Kell oli kaheksa paiku õhtul (heh, päeval vaatasin taustaks ligi kuus tundi üht DoomII kaardi Okuplok Slaughter Map salvestatud striimi, mille kogupikkus on ligi 11 tundi), kui panin märksõnad kirja, et mida ja millises järjekorras selles peatükis tahan kajastada. Ja hakkasin tasapisi kirjutama...
Kahe tunniga, vahemikus u 20.00-22.00, sain kirja 1020 sõna. SEDA poleks ma elu sees oodanud. Stseen-stseeni järel hakkas jutt ja pilt silme ees jooksma. Ma pole vist elu sees kirjutamises nõnda sees olnud ja mõned stseenid mõjusid isegi kirjutades mulle... uhh! Keskelt läbi olin tulemusega päris rahul.
Hiljem, kell u 00.30-02.00 hakkasin kirjutatut üle lugema, tegin lugemise käigus parandusi, kirjutasin juurde ja... sain vist kogu 8nda peatüki sisuliselt lõpuni kirjutatud, kohe päris lõpuni!
Paar-kolm lõpetamata konarlust ja küsimärki jäi õhku rippuma ja ühe lõigu peaksin uuesti üle lugema ja mõtlema, kas oli tark tegu seda täiendada või peaks varasema juurde tagasi pöörduma või moodustama neist midagi vahepealset. Katsun selle täna uuesti üle lugeda.
Täiendustega sain 1416 sõna, sisuliselt 3,5 tunni töö. Ai, ma pole ammu nii rõõmus olnud ja pole ammu kirjutamisse nõnda sisse elanud! Ja tundub, et tuli vist välja oodatust palju paremini, peaaegu ideaalselt, kui ma ei eksi (esmamulje võib olla siinkohal petlik).
Mulle meeldib Scriveneri juures täisekraanifunktsioon, kuid alles pärast kirjutamist avastasin, et ma polnud seda kordagi kasutanud.
***
Tahtsingi neid maikuu esimesi päevi enda jaoks sel moel säilitada ja neid elamusi kirja panna. Täna on 5. mai (kirjutasin esmalt "pai", hehe) ja täna küll muud tööd vaja teha, kuid katsun endiselt ka kirjutamisega tegeleda, ideaalis iga päev, kui vähegi võimalik. Siiani on see kõik sujunud, samas: too 8. peatükk oli mul juba varem korduvalt silme-eest läbi käinud.
Igal juhul, jah, asi areneb ja eriti selle 8nda peatüki üle olen ma siiani ülirõõmus. Tundub, et hakkab juba looma!
Pealegi: milline kena üllatus, et päevas, millest ei oodanud rohkemat kui 50 sõna, kui sedagi, tuli vägagi produktiivne ja enda arvates ja praegu vähemalt praegu tundub, et ideaalilähedaselt kvaliteetne 1416 sõna! Seda poleks ma küll elu sees osanud arvata ega oodata.
Nii et: jätkan kirjutamist. Siia üks pilt (oli vist tehtud öösel vastu esmaspäeva ehk siis 3nda mai-järgse seisuga):
Ja hetkel:
Päris kenasti. Mõtelda. Kokku olen kirjutanud 7650 sõna (ilus ümmargune number), kusjuures maikuus... ligi 3000 sõna, seega peaaegu pool vaid nelja päevaga! (olgu, tõsi, omakorda u pool sellest oli juba varem valmis kirjutatud, kuid lõpuks ometi õnnestus see vist loetavaks peatükiks teha)
Palju juttu sõnade arvust, mis on minu arvates endiselt totter ja potentsiaalne tühja tähendusega nagu vorm, eriti kui pole juttu sisust, kuid sisu - minu arvates on see vägagi olemas ja kujunenud just nende kirjutatud sõnade väel ja taas saanud hoo sisse selle maikuu alguses ja eriti see siiani viimane, kaheksas peatükk.
Mis muud kui kirjutan edasi ja näis, mis sellest välja tuleb!
P.S. Kuupäevi ei tasu seal vaadata. Nimelt 3ndal kuupäeval kopeerisin ma Wordi dokumendist kogu teksti Scrivenerisse. Lisaks panin sinna ühe liigituse juurde: "Revised First Draft", mis tegelikult võiks olla minu puhul ka First Draft, kuid seal on erinevus, sest First Draft oleks tõesti väga toores tekst ja Revised First Draft see, kui tekst on niimoodi kirja pandud ja üle loetud, et kõik tundub juba algselt võrdlemisi tipp-topp ja õnnestunud.
P.P.S. See postitus siin on ennekõike minu enda jaoks kirjutatud, et KUI sellest jutust peaks asja saama ja kui maikuu peaks heaks kirjutamise-kuuks kujunema, siis oleksid mul meeles ja jäädvustatud selle esimesed päevad, elamused ja muljed, sest, oh, eriti selle 8nda peatüki kirja panemine oli mulle tõesti elamus. Elasin seda ju kirjutades nõnda ehedalt läbi... ma usun ja tahaks loota, et ehk mõjub see siis ka lugedes sarnaselt (ja mitte, et ma teisi peatükke kirjutades poleks neid läbi elanud, küll aga käib see eriti justnimelt selle 8nda peatüki kohta ja loodetavasti ka järgnevate peatükkide kohta).
***
30. mai seisuga:
Showing posts with label inspiratsioon. Show all posts
Showing posts with label inspiratsioon. Show all posts
Tuesday, May 5, 2020
Thursday, February 22, 2018
kirjutamispäevik
Tulin täna mõttele teha endale kirjutamispäeviku. See tähendab: päeviku, kus saan oma kirjutamise üle järge pidada ja seda jäädvustada.
Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.
Nii tuleb minu arvates kõige parem.
Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!
Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.
SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!
Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).
Niisiis. Tegevust jätkub.
Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.
Nii tuleb minu arvates kõige parem.
Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!
Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.
SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!
Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).
Niisiis. Tegevust jätkub.
Edit:
Ja järgmisel päeval tegin faili lahti ja täiendasin eessõna mõne lausega - ja seega kokkuvõttes enda arvates oluliselt paremaks. Juba mõni õnnestunud lause on minu jaoks suur asi, mis siis veel lehekülgedest rääkida! Eks kui lainele saada ja olles pisut eeltööd teinud, siis tulevad ka need leheküljed.
Wednesday, December 7, 2016
üks luuletus
Pole siia ammu kirjutanud. Nüüd lõpuks mõni rida.
Olen viimasel ajal pisut ingliskeelset luulet lugenud ja täna avastasin/meenus, et mõne päeva möödudes kirjutasin ka ise telefonisse ühe, ehkki ma pole kindel kuivõrd "luuletus" see on, ehk pigem lihtsalt kirjutis:
All those naked bodies
lost and found
souls
once drowned
departed
deep
under the ocean of impenetrable
waves
of dreams, passion and despair
- love unites
us
under the sun
on this stormy night
waiting to be reborn.
05.12.2016
Panin selle ka eesti keelde ümber, nii:
kõik need alasti kehad
kaotatud ja leitud
hinged
kord uppunud
lahkunud
sügavale
unistuste, kirgede ja ahastuse
läbipääsmatusse ookeani
- päikese all
armastus meid ühendab
sel tormisel ja
pimedal ööl
taassünni ootuses.
***
Ja seoses eelmise postitusega ka pisut prantsuskeelset (tõlke saate kasvõi nt google translaite'i kopides:))
Le véritable lieu de naissance est celui où l’on a porté pour la première fois un coup d’œil intelligent sur soi-même : mes premières patries ont été les livres.
[Marguerite Yourcenar]
[Photo : Marina Raccar]
Ja lõpetuseks: Michael Faudet
Olen viimasel ajal pisut ingliskeelset luulet lugenud ja täna avastasin/meenus, et mõne päeva möödudes kirjutasin ka ise telefonisse ühe, ehkki ma pole kindel kuivõrd "luuletus" see on, ehk pigem lihtsalt kirjutis:
All those naked bodies
lost and found
souls
once drowned
departed
deep
under the ocean of impenetrable
waves
of dreams, passion and despair
- love unites
us
under the sun
on this stormy night
waiting to be reborn.
05.12.2016
Panin selle ka eesti keelde ümber, nii:
kõik need alasti kehad
kaotatud ja leitud
hinged
kord uppunud
lahkunud
sügavale
unistuste, kirgede ja ahastuse
läbipääsmatusse ookeani
- päikese all
armastus meid ühendab
sel tormisel ja
pimedal ööl
taassünni ootuses.
***
Ja seoses eelmise postitusega ka pisut prantsuskeelset (tõlke saate kasvõi nt google translaite'i kopides:))
Le véritable lieu de naissance est celui où l’on a porté pour la première fois un coup d’œil intelligent sur soi-même : mes premières patries ont été les livres.[Photo : Marina Raccar]
Ja lõpetuseks: Michael Faudet
Monday, January 11, 2016
"Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud."
"Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud" - lause, mis isegi kontekstist välja lõigatuna ja konteksti arvestamata ütleb nii mõndagi ja võib osutuda sisukamaks kui esmapilgul näib - piisab vaid, kui mõelda selle vastandile.
Lause ise pärineb Osho raamatust "Vabadus" (Osho 2012: 137).
Ilmselt võib öelda, et absoluutselt iga sõna selles lauses on tähendusrikas ja iga sõna eemaldamine, või muutmine selle vastandiks, annab mõttele hoopis vastupidise sisu.
* vähemalt - Eesti õigekeelsussõnaraamat toob järgmised näited:
"Pane vähemalt müts(ki) pähe." ja "Hea vähemalt, et ei saja", stiilis: "Hea seegi, alati võiks olla hullem". Sõna "vähemalt" peegeldab lootust, või pigemini teatavat lootusetust, miinimumi, leppimist vähesega.
* olid - minevikuvorm - miski oli, keegi oli, hoolimata sellest, mis on praegu.
* nad - nemad, keegi teine, aga mitte mina.
* oma - ja isegi kui on juttu kellestki, või millestki, mis on kellegi oma, siis viitab see omamisele, justkui omataks midagi igavesti ja justkui ei saaks seda muuta - justkui omatav oleks igavesest ajast igavesti selle kellegi juurde kuuluv. Ja kui see miski on midagi halba, nagu antud juhul, siis justkui oleks võimatu sellest enam lahti öelda.
Mõelgem siia juurde: vaid inimene võib olla ori - see on millegagi vähem või rohkem teadvustatud leppimine, see mitte niivõrd reaktsioon, kuivõrd teadvustamine. "Sa ei saa mind iial orjaks teha, kui ma seda ise ei taha; sa võid saada mu keha, mu asjad, aga sa ei saa iial võtta minult mu loomust ega seda, kes ma olen oma südames".
Suurim vabadus on see, kui ma saan aru, et ma rangelt võttes ei "oma" midagi, vaid kui ma Olen Keegi.
* orjusega - orjus - see on orjus, ja ilmselt ei vaja rohkem kommentaare.
* harjunud - harjumused, tõenäoliselt kõige vähemteadvustatud ja kõige vähem "elusad" käitumismaneerid üldse. Harjumuse vastand on teadlik tegevus.
Siinkohal, pidagem meeles, näiteks vähegi spirituaalses mõttes rituaal on hoopis midagi muud kui harjumus, sest rituaal on midagi, mida -- vähemalt soovitavalt -- tehakse siiski teadlikult. Ma pesen hambaid, sest tahan nende eest hoolt kanda; ma käin jooksmas ja/või trennis, sest tahan oma keha eest hoolt kanda; ma söön tervislikku toitu - tegevused, mida nimetatakse küll harjumusteks ja mida tihtilugu tehakse kui harjumusi, kuid mis minu arvates saavad hoopis väärtuslikemaks, kui neile tegevustele tõepoolest tähelepanu pöörata. Nõnda saavad harjumustest rituaalid ja rituaal on miski, mis teeb harjumusest tõepoolest sisuka ja mõtestatud tegevuse.
Niisiis: "Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud". Ja kuidas võiks kõlada selle vastand?
Pikemalt mõtlemata võiks intuitsiooni najal pakkuda välja midagi sellist:
Ja eks ole sellega ju öeldud nii mõndagi. Jällegi: iga sõna omal kohal.
Sõna "oma" on siin küll täiesti olemas, aga antud juhul 'omatakse vabadust' ja minu arvates parim vabaduse sõnastus, mida ma siiani olen kuulnud, kõlab järgmiselt:
inimene tunneb end vabana siis, kui see vabadus on auga välja teenitud.
See tähendab mõistmist ja vastutust, loomulikult ka raskusi ja eneseületust - ja mis kõige tähtsam: armastust, nii iseenda kui teiste vastu. Vaid sel moel talitades, tegutsedes, olles ja armastades võib inimene tunda end tõeliselt vabana.
Lõpetuseks mõni rida Earl Nightingale'i audio/videoraamatust The Strangest Secret (Kummaliseim saladus; Merchant Books: 2013 [1956]):
The human mind is the last great unexplored continent on earth. It contains riches beyond our wildest dreams. It will return anything we want to plant.
So you may say, if that is true, why don't people use their minds more? Well I think they've figured out an answer to that one too.
The problem is that our mind comes as standard equipment at birth. It's free. And things that are given to us for nothing, we place little value on. Things that we pay money for, we value.
The paradox is that exactly the reverse is true.
Everything that's really worthwile in life came to us free: our minds, our souls, our bodies, our hopes, our dreams, our ambitions, our intelligence, our love of family and children and friends and country.
All these priceless possessions are free.
But the things that cost us money are actually very cheap and can be replaced at any time. A good man can be completely wiped out and make another fortune. He can do that several times. Even if our home burns down, we can rebuild it. But the things we got for nothing, we can never replace.
The human mind is not used because we take it for granted. "Familiarity breeds contempt". It can do any kind of job we assign to it, but generally speaking, we use it for little jobs instead of big important ones. [...]
So decide now.
Life should be an exciting adventure.
It should never be a bore.
(lk 16 & 19)
Cheers ja järgmiste mõteteni!
S.
Lause ise pärineb Osho raamatust "Vabadus" (Osho 2012: 137).
Ilmselt võib öelda, et absoluutselt iga sõna selles lauses on tähendusrikas ja iga sõna eemaldamine, või muutmine selle vastandiks, annab mõttele hoopis vastupidise sisu.
* vähemalt - Eesti õigekeelsussõnaraamat toob järgmised näited:
"Pane vähemalt müts(ki) pähe." ja "Hea vähemalt, et ei saja", stiilis: "Hea seegi, alati võiks olla hullem". Sõna "vähemalt" peegeldab lootust, või pigemini teatavat lootusetust, miinimumi, leppimist vähesega.
* olid - minevikuvorm - miski oli, keegi oli, hoolimata sellest, mis on praegu.
* nad - nemad, keegi teine, aga mitte mina.
* oma - ja isegi kui on juttu kellestki, või millestki, mis on kellegi oma, siis viitab see omamisele, justkui omataks midagi igavesti ja justkui ei saaks seda muuta - justkui omatav oleks igavesest ajast igavesti selle kellegi juurde kuuluv. Ja kui see miski on midagi halba, nagu antud juhul, siis justkui oleks võimatu sellest enam lahti öelda.
Mõelgem siia juurde: vaid inimene võib olla ori - see on millegagi vähem või rohkem teadvustatud leppimine, see mitte niivõrd reaktsioon, kuivõrd teadvustamine. "Sa ei saa mind iial orjaks teha, kui ma seda ise ei taha; sa võid saada mu keha, mu asjad, aga sa ei saa iial võtta minult mu loomust ega seda, kes ma olen oma südames".
Suurim vabadus on see, kui ma saan aru, et ma rangelt võttes ei "oma" midagi, vaid kui ma Olen Keegi.
* orjusega - orjus - see on orjus, ja ilmselt ei vaja rohkem kommentaare.
* harjunud - harjumused, tõenäoliselt kõige vähemteadvustatud ja kõige vähem "elusad" käitumismaneerid üldse. Harjumuse vastand on teadlik tegevus.
Siinkohal, pidagem meeles, näiteks vähegi spirituaalses mõttes rituaal on hoopis midagi muud kui harjumus, sest rituaal on midagi, mida -- vähemalt soovitavalt -- tehakse siiski teadlikult. Ma pesen hambaid, sest tahan nende eest hoolt kanda; ma käin jooksmas ja/või trennis, sest tahan oma keha eest hoolt kanda; ma söön tervislikku toitu - tegevused, mida nimetatakse küll harjumusteks ja mida tihtilugu tehakse kui harjumusi, kuid mis minu arvates saavad hoopis väärtuslikemaks, kui neile tegevustele tõepoolest tähelepanu pöörata. Nõnda saavad harjumustest rituaalid ja rituaal on miski, mis teeb harjumusest tõepoolest sisuka ja mõtestatud tegevuse.
Niisiis: "Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud". Ja kuidas võiks kõlada selle vastand?
Pikemalt mõtlemata võiks intuitsiooni najal pakkuda välja midagi sellist:
Kindlapeale
olen ma oma vabaduses paindlik!
Ja eks ole sellega ju öeldud nii mõndagi. Jällegi: iga sõna omal kohal.
Sõna "oma" on siin küll täiesti olemas, aga antud juhul 'omatakse vabadust' ja minu arvates parim vabaduse sõnastus, mida ma siiani olen kuulnud, kõlab järgmiselt:
inimene tunneb end vabana siis, kui see vabadus on auga välja teenitud.
See tähendab mõistmist ja vastutust, loomulikult ka raskusi ja eneseületust - ja mis kõige tähtsam: armastust, nii iseenda kui teiste vastu. Vaid sel moel talitades, tegutsedes, olles ja armastades võib inimene tunda end tõeliselt vabana.
***
Lõpetuseks mõni rida Earl Nightingale'i audio/videoraamatust The Strangest Secret (Kummaliseim saladus; Merchant Books: 2013 [1956]):
*
The human mind is the last great unexplored continent on earth. It contains riches beyond our wildest dreams. It will return anything we want to plant.
So you may say, if that is true, why don't people use their minds more? Well I think they've figured out an answer to that one too.
The problem is that our mind comes as standard equipment at birth. It's free. And things that are given to us for nothing, we place little value on. Things that we pay money for, we value.
The paradox is that exactly the reverse is true.
Everything that's really worthwile in life came to us free: our minds, our souls, our bodies, our hopes, our dreams, our ambitions, our intelligence, our love of family and children and friends and country.
All these priceless possessions are free.
But the things that cost us money are actually very cheap and can be replaced at any time. A good man can be completely wiped out and make another fortune. He can do that several times. Even if our home burns down, we can rebuild it. But the things we got for nothing, we can never replace.
The human mind is not used because we take it for granted. "Familiarity breeds contempt". It can do any kind of job we assign to it, but generally speaking, we use it for little jobs instead of big important ones. [...]
So decide now.
Life should be an exciting adventure.
It should never be a bore.
(lk 16 & 19)
Cheers ja järgmiste mõteteni!
S.
Tuesday, November 17, 2015
Inspiratsioon läbi sõnade ja kirjutamise
Kirjutasin vahepeal inspiratsioonist, tegin seda võrdlemisi filosoofiliselt. Seekord lihtsalt tsitaat (laenatud:)) raamatust Wonderbook, alapeatükk Inputs for Inspiration:
Teksti kõrval on raamatus järgnev pilt:
From the collection of Myrtle Von Damitz III, a note card by Cassandra N. Railsea (1970). A scene sketch for Railsea's novel The Incredible Sex Life of Boggie Crisper (1971).
Ma pole küll teab-mis sulesepp (ehkki mõni vaidleks ehk vastu), eriti viimasel ajal, AGA mingi kirjutamispisik on siiski sees... võib-olla olen liialt perfektsionist ja seega ei taha kirjutada enne kui idee on peas piisavalt laagerdunud. Sellegipoolest: raamatus on vahva sõnastus nende kohta kes ei saa ilma kirjutamata:
P.S. Avastasin, et see raamat on siin (pisut teistsugune, aga sisu näib olevat sama) pdf kujul täiesti saadaval. Täiesti huvitav lugemine!
[...] your imagination feeds on almost anything, like the most greedy of omnivores, and anything can become narrative. [...] Which is to say, if you reward your imagination by writing down your ideas and exploring them, even the slightest little fragment, your imagination will reward you with a more or less continuous stream of ideas. If you turn off or blunt the enthusiasm of your subconscious for engaging in creative play, the stream can dry up.Ja:
(lk 17-18)
The somewhat frightening and heady truth is that when you are in a certain mode of waking dream, of deep and sustained thoight about your story, your mind can transform anything into your current project and make it work.Just: pisikesed sammud on niivõrd olulised! Ja kui õpid käima, jooksma, siis korraga üllatud, kuivõrd kõrgele nad sind tõstavad... ja ühel hetkel avastad, et oled lainel:)
(lk 20)
The imagination is infinite - it can encompass all you want it to encompass, if you let it. Everything we see around us, whether functional or decorative, once existed in someone's imagination. Every building, every fixture, every chair, every table, every vase, every road, every toaster. In fact, the world we live in is largely a manifestation of many individual and collective imaginations applied to the task of altering preexisting reality. So the question becomes, How can you position yourself to dream well?
(lk 40)
Teksti kõrval on raamatus järgnev pilt:
From the collection of Myrtle Von Damitz III, a note card by Cassandra N. Railsea (1970). A scene sketch for Railsea's novel The Incredible Sex Life of Boggie Crisper (1971).
Ma pole küll teab-mis sulesepp (ehkki mõni vaidleks ehk vastu), eriti viimasel ajal, AGA mingi kirjutamispisik on siiski sees... võib-olla olen liialt perfektsionist ja seega ei taha kirjutada enne kui idee on peas piisavalt laagerdunud. Sellegipoolest: raamatus on vahva sõnastus nende kohta kes ei saa ilma kirjutamata:
I couldn't bear it anymore. I stopped writing. I shut up. It's the closest I've yet come to feeling dead.
(lk 36; by Matthew Cheney; artikkel pealkirjaga Writer's Block)
P.S. Avastasin, et see raamat on siin (pisut teistsugune, aga sisu näib olevat sama) pdf kujul täiesti saadaval. Täiesti huvitav lugemine!
Thursday, September 17, 2015
***
Kõikjal, kus inimene puutub kokku motivatsiooni, inspiratsiooni,
teotahte ja tegudega, näen ma sõna ja ennekõike metafoori ning poeesia
olulisust. Ennast ületades muutub inimene kunstiteoseks: ta astub sammukese
lähemale jumalusele, üleinimesele, saades kellekski, kelle olemasolu ja jõudu on
võimatu kirjeldada, sest säärast inimest ei saa raamidesse suruda. Teda peab
tunnetama, äärmisel juhul saab temast vaid luuletada, ja mis kõige olulisem: ta inspireerib!
See on jõud, mis liigub läbi igast takistusest,
seetõttu peab ta olema parajalt abstraktne, aga ka parajalt konkreetne. Ta on
tasakaalus. Ta on leidnud iseenda tugevaima külje ja rajanud sellest kindluse. See
kindlus ei ole kivist, vaid see on segu vahast, savist ja veest: see on pandlik
kui kõige paindlikum ja võimsam aine, mis rajab oma teed suunas, mille ta on ise valinud. See "aine" on Tahe!
Ta
on alati teel ja ta on alati kodus. Iga sammuga jõuab ta lähemale iseendale ja
samas on ta alati päral. Ta eemaldub, ja samal ajal ta läheneb – kõiksusele, surematusele
– elades läbi ja tunnetades sealjuures läbi igat sammu - 'aeg möödub ja on alati'. Ta ületab vastuolusid
ja samas temas endas pole ühtegi vastuolu.
Ta saab aru, et inimene on miski, mida peab pidevalt
ületama - mis tahab, et teda pidevalt ületataks - ja et saada tuleb selleks, kes ollakse. Siin ja praegu.
Sel hetkel pole see enam filosoofia, vaid see on midagi,
mis asub teispool mõtet ja ometi on mõttest läbi imbunud. See ei ole meditatsioon. See on midagi vaevu sõnastatavat. Seda ei olegi tarvis sõnastada.
See on olemine, mis asub kusagil inimese ja
jumaluse piirimail.
Sunday, August 23, 2015
Midagi inspireerivat!
Tegelikult kirjutada oleks palju. aga viimasel ajal suht nagu orav rattas ja siit-sealt palju tegemist, septembris aga nädalane puhkus tulemas jne - ja eks loodetavasti siis ka sisukamaid postitusi. Seekord n-ö kergema vastupanu teed minek ja viskan siia lihtsalt ühe video:
Tõttöelda pole ma jõudnud seda päris lõpuni vaadata, aga u poolepeale ja võtab mu meelest väga palju olulist kokku. Siinkohal viitaks ainult lõigule vahemikus 20.50 - 21.40.
Ja nii ju ongi! Mis saab viltu minna? Kui nii mõelda, siis suurt ei midagi. Imeline on kui Sa tead mida tahad, teekonda tõesti südamest naudid, kui Sul on tunne, et Sul oleks omalt poolt justkui midagigi anda, mis maailma või kasvõi ühe-paari inimese elu natukenegi ilusamaks ja huvitavamaks teeks (mitte, et muidu poleks huvitav, aga veelgi huvitavamaks:)) ja... hop on and enjoy the ride, no matter where it takes you, at least it is and it has been Your life made by your own rules:)
Järgmise korrani!
Ja nautige SUVE ja ilusaid ilmasid:)
Tõttöelda pole ma jõudnud seda päris lõpuni vaadata, aga u poolepeale ja võtab mu meelest väga palju olulist kokku. Siinkohal viitaks ainult lõigule vahemikus 20.50 - 21.40.
Ja nii ju ongi! Mis saab viltu minna? Kui nii mõelda, siis suurt ei midagi. Imeline on kui Sa tead mida tahad, teekonda tõesti südamest naudid, kui Sul on tunne, et Sul oleks omalt poolt justkui midagigi anda, mis maailma või kasvõi ühe-paari inimese elu natukenegi ilusamaks ja huvitavamaks teeks (mitte, et muidu poleks huvitav, aga veelgi huvitavamaks:)) ja... hop on and enjoy the ride, no matter where it takes you, at least it is and it has been Your life made by your own rules:)
Järgmise korrani!
Ja nautige SUVE ja ilusaid ilmasid:)
Friday, April 17, 2015
Inspiratsiooniks: kehale ja vaimule
Sellised asjad nagu motivatsioonivideod avastasin enda jaoks u aasta eest. Varem ei teadnud, et sellised asjad olemas on ega tulnud pähe neid otsidagi: piisas täiesti sisemisest motivatsioonist. Tegelikult siiani piisab, kuid neid videosid vaadates tunned: "Sa ei ole üksi!"
Ja mitte, et ma ilma nende videodeta arvaks, et olen üksi, ei, seda mitte, aga siiski... see on mu meelest imeline kuidas mõni lühike video võtab tegelikult nii hästi ja nii-nii olulise kokku:
Need on videod mis on mulle jupi aja jooksul youtube'is silma jäänud, mida olen ikka ja jälle vaadanud ja mis on mu meelest lihtsalt imelised. Esimese video avastasin tegelikult täna öösel (algselt oli plaanis temalt üht teist klippi linkida) ning viimane video: see on mu meelest pisut liiga idealistlik - st n-ö valgustusajastul ja moderniseerumisel on ka oma tumedad küljed (lühidalt: süsteem ja bürokraatia kipub domineerima Inimese ja empaatiavõime üle).
Ja mitte, et ma ilma nende videodeta arvaks, et olen üksi, ei, seda mitte, aga siiski... see on mu meelest imeline kuidas mõni lühike video võtab tegelikult nii hästi ja nii-nii olulise kokku:
Need on videod mis on mulle jupi aja jooksul youtube'is silma jäänud, mida olen ikka ja jälle vaadanud ja mis on mu meelest lihtsalt imelised. Esimese video avastasin tegelikult täna öösel (algselt oli plaanis temalt üht teist klippi linkida) ning viimane video: see on mu meelest pisut liiga idealistlik - st n-ö valgustusajastul ja moderniseerumisel on ka oma tumedad küljed (lühidalt: süsteem ja bürokraatia kipub domineerima Inimese ja empaatiavõime üle).
Thursday, April 16, 2015
...because you CAN!
Vastus küsimusele "Miks sa trenni teed?" võiks minu arvates olla: "Because you CAN!"
- Ja see on imeline tunne!
Mõtle, ühel hetkel oled nt 40-50+ aastane ja keha pole ehk enam see mis varem. Samm pole nii kerge, painduvus pole enam nii hea. Leian, et üks parimaid asju mis sinuga juhtuda saab on see kui noorena avastad liikumise mõnu!
Eile õhtul andis selg edast pisut tunda. Olin eelmisel päeval pisut üle pingutanud. Hoogu sattudes on seda teinekord lihtne teha, eriti kui alustad või taasalustad trenniga (oma ESIMESEST teadlikust jooksukogemusest kirjutan pikemalt mõnes teises postituses - see oli imeline tunne!).
Ja siis - hetkel mil tunned, et keha on kannatada saanud - tunned ja saad aru, et milline MÕNU on tegelikult trenni teha ja teada ja tunda, et oled täis elujõudu, vitaalsust, et oled vormis ja jaksad!
Tegin mõned siit-sealt õpitud painutusharjutused ja see on hämmastav KUI palju parem korraga hakkas. Nüüd - järgmisel päeval - tundub jälle kõik korras olevat:)
Korraga tundub inimkeha nii põnev, justkui täiesti uus maailm mida avastada - nii toitumise kui liigutamise osas. Põnev, kas pole!?!
Olen sedalaadi mõtteid ka varem mõelnud ja tundnud, kuid see keha-teema hakkab minusse üha enam süvenema. See on vist see, et kui u 7+ aastat ülikoolis jutti õppida ja siis korraga hakkad kehale rohkem tähelepanu pöörama, seda erinevate nurkade alt samm-sammult avastama, siis mõtled, et... vau: I have a whole body to develop and to explore!
Samm-sammult, kombata ja avastada keha piire, ja korraga märkad: SINUST ON SAANUD UUS INIMENE!
- Ja see on imeline tunne!
Mõtle, ühel hetkel oled nt 40-50+ aastane ja keha pole ehk enam see mis varem. Samm pole nii kerge, painduvus pole enam nii hea. Leian, et üks parimaid asju mis sinuga juhtuda saab on see kui noorena avastad liikumise mõnu!
Eile õhtul andis selg edast pisut tunda. Olin eelmisel päeval pisut üle pingutanud. Hoogu sattudes on seda teinekord lihtne teha, eriti kui alustad või taasalustad trenniga (oma ESIMESEST teadlikust jooksukogemusest kirjutan pikemalt mõnes teises postituses - see oli imeline tunne!).
Ja siis - hetkel mil tunned, et keha on kannatada saanud - tunned ja saad aru, et milline MÕNU on tegelikult trenni teha ja teada ja tunda, et oled täis elujõudu, vitaalsust, et oled vormis ja jaksad!
Tegin mõned siit-sealt õpitud painutusharjutused ja see on hämmastav KUI palju parem korraga hakkas. Nüüd - järgmisel päeval - tundub jälle kõik korras olevat:)
Korraga tundub inimkeha nii põnev, justkui täiesti uus maailm mida avastada - nii toitumise kui liigutamise osas. Põnev, kas pole!?!
Olen sedalaadi mõtteid ka varem mõelnud ja tundnud, kuid see keha-teema hakkab minusse üha enam süvenema. See on vist see, et kui u 7+ aastat ülikoolis jutti õppida ja siis korraga hakkad kehale rohkem tähelepanu pöörama, seda erinevate nurkade alt samm-sammult avastama, siis mõtled, et... vau: I have a whole body to develop and to explore!
Samm-sammult, kombata ja avastada keha piire, ja korraga märkad: SINUST ON SAANUD UUS INIMENE!
Ja mitte ainult trenni, vaid ehk isegi ennekõike intellektuaalses mõttes olen üha enam hakanud arvama ja ka oma elus rakendama mõtet:
See tuleb juba kuidagi... loomulikult; milleks magada maha elu, sest magada jõuab ju alati, tõeliselt elada aga mitte!
Subscribe to:
Posts (Atom)






