Ühendus(et)us!?

Sellise pealkirjaga postitus. Suuresti viitega sellele suurepärasele kõnele: 

Täiesti võimalik, et võib-olla on asi minus endas ja imelik, et seda märkan, aga mul on tutvusringkonnas vist järel ainult paar-kolm inimest, kellega saab nii suhelda, et on näha, et nad mõttes või puht füüsiliselt 'keskmisest rohkem' n-ö telefonis ei ole. Ärge arvake, et ma mingi tähelepanufriik oleksin, aga kusagilt läheb mu meelest teatav piir ja vähemalt minu jaoks on see küllaltki hästi tunnetatav piir, võib-olla pisut vanamoodne piir, mis hakkab üha enam ära kaduma.
Kui olen kellegagi koos ja keegi mulle nt sõnumi saadab, siis vastavalt olukorrale ma ilmselt mingil hetkel vaatan seda ja võib-olla ka vastan. Täiesti oleneb. Aga kui olen kellegagi koos, kasvõi niisama sõbraga, siis mulle ei tule pähegi, et võiksin samal ajal või igal võimalikul "vabal" hetkel nt fb-sse või kusagile lipsata; see oleks mu meelest umbes sama nagu ennemuiste oleks kellegi seltskonnas teleka sisse lülitamine (ehkki ma telekat ei vaata). Mu meelest ei ole olulist vahet. Või on? Nagu öeldud: võib-olla on asi minus.
Aga ühel hetkel tegi kuidagi kurvaks kui pole enam peaaegu kedagi, kellega saaks niimoodi suhelda, et nad sisuliselt samal ajal või igal eelneval-järgneval hetkel mõttes ilmselgelt kusagil mujal ei ole.
Samuti olen märganud, et kui on keegi, kes pidevalt oma igapäevaasju avalikult jagab (samuti miski, mida ma ei mõista - aga inimene ju olla sotsiaalne olend, eksole:)), siis natuke nagu kaob isu selle inimesega kokku saada. Natuke, mitte palju, aga natuke. Vähemalt tunnen sellist efekti.
Kokku saamise võlu on ju suuresti lihtsad küsimused nagu "Kuidas sul läheb?" ja "Mida teinud oled?" - aga esiteks: kui korra sattuda nt fb-sse ja ülevaade päris täpselt olemas, siis... - olgem ausad, tahes tahtmata kaotab ju üksjagu huvi ja põnevust!? Ja teiseks: isegi kui ise kõigega kursis pole, siis mul on tunne (ja võin eksida), et see "Kuidas läheb?" on natuke mõttetu küsimus ka teise jaoks, sest see tähendaks asja uuesti jagamist ja tekitaks küsimuse "Daa, kas sa sealt-ja-sealt pole lugenud?" - justkui vana asja uuesti üle leierdamine sellele, kes sellest varem interneti kaudu kuulnud pole.

Lisaks: kas pole nii, et sündmuse esmane jagamine on alati kõige põnevam!? Aga kui see esmane kipubki ennekõike pildi-teksti-internetivahendusel tulema ja alles seejärel inimeselt inimesele?

Midagi sellist.


Või kui see tundub pisut äärmuslik või arusaamatu, siis pange end minu olukorda: Sa oled keegi, kes sisuliselt sotsiaalvõrgustikke ei viitsi külastada (seal lihtsalt pole midagi uut ja teab-mis huvitavat, vaid valdavalt asju stiilis "tegin täna kooki" - mis on ju muidugi tore, aga... noh, jah); ja Sind ümbritsevad inimesed, kes justkui läbi selle suhtlevadki, siis tekib natuke tunne, nagu viibiksid kontserdil, kus mängitakse hoopis teist laadi muusikat kui see, mis oleks Sinu meelejärele - suhtlus käiks natuke nagu erinevaid tasandeid pidi.

Ja siis kangastus see pala:

***
Kui nüüd veelgi kaugemale ja isegi pisut äärmusesse minna, siis jätan pisut seda teemat. Elliott Hulse kirjutas oma 6. juuli uudiskirjas muuhulgas järgnevalt (pealkirjaks: Selfie Sickness and New Age Narcissism):

[...]Falling so in love with his self image, that for the rest of his life he becomes haunted by his own words.
Did you know that the word Narcissistic, and the term Narcissistic Personality Disorder comes from this old, old story --- this myth?
Yesterday I read an article about a 19 year old British kid who refused to put down his iPhone and leave his room for several days, until he had captured the perfect "selfie" for his Instagram profile.

 

How many times have you obsessively snapped pics of yourself aiming for the right "angle" only to stare into the phone and marvel at your own self-image?
What about these mimicking birds? 

When we identify with our self-image, rather than our authentic Selves a strange thing happens. 
We have to defend the image; and in an attempt to do so we begin building stories around this external identity. -- this IMAGE of Self. 
These stories become a part of the narrative (or persona) we project into the world, and guess what the world does? 
Repeats the narrative back to us!
Then as the world repeats this narrative, and it's density grows, we might find that we are actually much more than this projected image and persona. 
We have changed; or we want to change... but the mocking repetition of the pernicious birds keeps us stuck. 
Stuck in our heads.
Suck in our image. 
Stuck in our persona. 
Suck in our reflection. 
Just. 
Like. 
Narcissus. 

Blessings to your authentic Self, HULSE 
PS - This might give you some insight as to my relative absence from social media in the last 20 months or so.
I got sick of my image, and [...]. 
A break from selfies, selfie-videos, and online broadcasting is good for the soul. 

Seekord siis sellised mõtted. Osaliselt ajendas seda kirjutama hiljuti kuuldud RadioLab saade kellestki, kes ühel hetkel salvestas sisuliselt kõike enda ümber. Samuti on kogu see krempel üks põhjus, miks ma siia tükk aega kirjutanud ei ole, eriti suvel - nii hea on kõigest eemal olla!
Muidugi saaks seda teemat veel edasi laiendada ja vahel tekib tunne, et inimesed võtavad ise iseendalt privaatsuse. Aga see jäägu mõneks hilisemaks korraks. Ja eks asjal ole kokkuvõttes ka positiivseid külgi, mitte sugugi nii must-valge siit ehk nähtub.
Samuti ei tasu mu juttu kuigi sõna-sõnalt või äärmuslikult võtta, olen üldiselt küllaltki mõistev ja chill inimene ja ei tee draamat ega midagi. Aga vahel paneb sedalaadi olukord kukalt kratsima ja vahel teeb pisut kurvaks ja tekitab natuke äralõigatuse tunnet.

Noh, paar inimest veel täitsa on, kes ei tunne seltskonnas viibides vajadustki telefoni järele - ja uskuge mind, nii hea on suhelda, võrdlusmomendina hoopis teine asi, sest on näha, et inimene on kohal!:)

Cheers! 

Õppida (nt prantsuse) keel selgeks u kolme kuuga nagu KING (or QUEEN)! (?)

Hei-hei!

Nii, kirjutan jälle.
Hiljuti (taas)avastasin ühe programmi nimega lingvist.
See oli vist aastal 2010, mil suht päevapealt avastasin enda jaoks prantsuse keele. Keele õppimine pole kunagi lihtne ja vajab hullu pühendumist. No eks nii on ka nt muusikainstrumentide mängimise ja tegelikult väga paljude muude asjadega. Igaljuhul. Hakkasin seda tollal audioõpikute abil kuulates õppima (kirjapilti nägemata tegelikult üsna lootusetu!) ja olin iga õpitud sõna üle meeletult rõõmus! See oli 2010. aasta suvel.
Sügisel võtsin ülikoolis prantsuse keele A1 kursuse. Täiesti nullist ja see oli väga super kogemus!
Ülikoolis on üldse nii, et nt inglise/vene keelt võetakse tihtilugu vist kohustusest, sest nt inglise B2 on minu teada kohustuslik. Soome keelt ehk seetõttu, et ju-on-lihtne ja saab punktid kätte. Mõned tahavad saksa keelt edasi arendada. Aga prantsuse keel A1? - selleks peab tõenäoliselt lihtsalt 'pool-segane' huviline ja miks mitte ka fanatt olema. Ai, see oli lahe kogemus ja tollane õppejõud oli ka tore - õpetajana üsna algaja, aga seda lõbusam. Üks hilisem õpetaja (prantslane) oli vastupidi hästi meetodikeskne - efektiivsem, kuid kuivem, samas A2 taseme jaoks ilmselt sobivam.
Islandil õppides (2011 sügisel) võtsin samuti meeldetuletuseks A1 pr keelt ja see oli omamoodi: kokku u 10 õpilast, tihti erinevatest riikidest ja õpetaja oli superlahe:)

See selleks. See oli selline eellugu ja iseenda muljetamine ja mälestused. Igaljuhul A2 eksamile ma vist isegi omal ajal ei läinud ja mingil põhjusel jäi see võlgu. Kaotasin vist oma järje. Siis aga õppisin iseseisvalt u aasta jooksul kõik järele, tegin eksami ja sain rõõmsalt oma 'C' kätte. A2 polegi tegelikult NII lihtne: kõiki põhilisi käändeid-värke peab ikka peast teadma.
Siiani on mind pr keel huvitanud ja olen seda aeg-ajalt pusinud, aga võrdlemisi vähe, üsna pikkade pausidega, nii mõndagi ikka ja jälle ununeb, siis tuletad uuesti meelde ja... - no tulemus pole kiita ja ise tunnen, et olen pigem alla A2 taseme olnud. U aasta eest avastasin selle lingvist programmi ja tund-paar sai sellega huvipärast pusitud.
NÜÜD aga võtsin selle uuesti ette ja praeguseks näitab, et olen seal keskkonnas õppinud juba u 20 tundi ja seda u 5 viimase päeva jooksul.

Seda on keeruline sõnastada, aga vaadates aeg-ajalt jälle õpikutele ja reeglitele tagasi, siis... selle programmi abil õppimine on mu meelest korduvalt efektiivsem. Vähemalt mulle tundub nii. Kuidagi hoopis teist moodi.
See pole nii süstemaatiline, et õppida täpselt käändeid, aga... ütleme nii, et ma tõesti usun, et sellega on võimalik õppida u kolme kuuga keel selgeks niimoodi, et saab üsna vabalt nt prantsuskeelseid raamatuid/uudiseid hakata lugema. 
No proovime järele! Iga päev u tund või poolteist, st u 50+ uut sõna/käänet/väljendit päevas.

Minu praegune progress:

Tegelikult on üle 75% sõnadest, sest nagu öeldud, olen seda varem siiski siit-sealt õppinud.
Kirjeldus selle diagrammi kohta:

See diagramm näitab sõnade hulka, mis peaksid sulle nüüd igas tekstis tuttavad olema. Näiteks peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa! 

Ja lisaks lingvist programmi kohta:

200 tundi õppetööd on teoreetiline miinimumaeg, mille jooksul inimene suudab jõuda võõrkeeles B2 tasemele. See tähendab, et suudad mõista tekstide tuuma, vestelda igapäevastel teemadel ja vaadata võõrkeelseid filme.

Lingvisti ainulaadne õppemetoodika – sõnade õpetamine nende olulisuse järjekorras ehk tegelikus keeles kasutamise sageduse järgi – tähendab, et saad omandatud teadmisi kiiremini praktikas rakendada. 

Ja väide, et keel kolme kuuga selgeks? Võin eksida, aga mul on tunne, et A2 taseme saab selle programmi abil päris kenasti kätte kui sellega u kuu aega pusida ja iga päev vähemalt 150 kaarti ära teha. Ma ei tea muidugi.
Igal juhul minu challenge: vaatan, kas saan oma u 1200 sõna juurest (ametlikult on mul u 2012. aastast A2 tase) apriili lõpuks u 5000 sõnani, st sinnakaugele, et oskan vabalt suvalisi prantsuskeelseid tekste lugeda ja mõista:) - st sisuliselt paari kuuga A2 tasemelt u B2ni!?
Mõeldes tüüpilistele õppemeetoditele oleks see ju tohutu hüpe! Ja kui see õnnestub, siis ma arvan, et poleks üldse vale öelda, et keele võib suure tahtmise ja heade võimaluste korral ära õppida ka u kolme kuuga.

Kusjuures olgu öeldud, et naudin seda kui protsessi. Ei mingit survet. Pigem tekitab see õppimine meeldivat sõltuvust, ehkki vahel jookseb juhe kokku. Nt eile tegin üle tuhande sõna, sh u 200 uut sõna, ja siis küll tundsin, et aitab küll. Samas seal diagrammil on justkui ülem piir 2000 kaarti päeva kohta (tavaolukorras ilmselt u 400 uut sõna, ülejäänud u 1600 vana kordamine). Kui tuleb päris vaba päev, siis ilmselt proovin päevas ka 2000 täis saada. Eks näis. Ja eks näis kas oskaksin u sarnast teksti u aprilli lõpus või mai alguses juba pr keeles tippida:)

...näiteks selle postituse esimest lõiku? ma praegu ei näe mis seal kirjas on ja mida ma kirjutasin, see praegu täiesti lambiidee, aga miks ka mitte!?
Vaatasin järele ja võtaks esimeseks lõiguks selle osa:

Nii, kirjutan jälle.
Hiljuti (taas)avastasin ühe programmi nimega lingvist.
See oli vist aastal 2010, mil suht päevapealt avastasin enda jaoks prantsuse keele. Keele õppimine pole kunagi lihtne ja vajab hullu pühendumist. No eks nii on ka nt muusikainstrumentide mängimise ja tegelikult väga paljude muude asjadega. Igaljuhul. Hakkasin seda tollal audioõpikute abil kuulates õppima (kirjapilti nägemata tegelikult üsna lootusetu!) ja olin iga õpitud sõna üle meeletult rõõmus! See oli 2010. aasta suvel.
Sügisel võtsin ülikoolis prantsuse keele A1 kursuse. 

No praegu tuleks sellega raskusi. Hmm... "Alors, j'écris encore. [Hiljuti] j'ai trouvé un programme..." - okei, edasi ei oska ja ma pole kindel kas kirjutatu oli 100% õige. Eks aprilli lõpus/mai alguses vaatame, et kas sain oma u 5000 sõna lävendi ületatud ja kas oskaksin seda kohe pr keelde valada - no kui mitte täpselt sõna-sõnalt, siis nii, et mõte on edasi antud ja suurema sõnaraamatu abita:)
Kui mitte, kui ei suuda, pole ka hullu midagi. No pressure. Praeguse tempo puhul tundub suht-väga teostatav ja asja loomulik kulg. Aga eks näis.

*** 

Lõpetuseks. Praegu on teatud põhjustel suht säästuaeg ja võimalusel säästan ja panen kõrvale suht iga sendi, aga APRILLIS peaks Elliott Hulse oma raamatust KING 7000 uut koopiat tegema (2000 esimest müüdi loetud tundidega läbi) ja praegu on plaan ka endale see muretseda:

Lõpetuseks üks päris hea ja üsnagi kokkuvõtlik video Elliotti, noh, filosoofiast:

Ja olen aru saanud, et võrreldes raamatust õppimisega on pisut sarnaselt kehaline/kogemuslik ka õppimine selle lingvist programmi abil. Ma mitte niivõrd ei tuubi või ei meenuta pingsalt, vaid pigem lõbusalt proovin ja kordan. Ja is seal salata: vahepeal suht ragistan ajusid kui sõna on keelel, aga päris meelde ei tule.

Järgmise korrani!

Addicted to Screens

0. 

Vahepeal on kirjutamisest väike paus tulnud ja kirjutan alles nüüd.
Jah, käisin üle pika aja Hiiumaal ja tore oli. Teab-mis häid pilte ei saanud, ehkki olin öösel vähemalt tund aega väljas tähti vaatamas ja pildistamas (esimene päev sadas vihma ja oli pilves); aga see tuli välja mu meelest päris huvitavalt (loe: kaamera libises ja seega oli tegu küllaltki juhusliku pildiga):

- justkui päev ja öö üheskoos. Pilt oli tehtud 30 sekundiga; u kl 12 öösel ja tegelikult oli päris pime.
Järgmisel päeval käisin mere ääres jooksmas - u 5 km edasi-tagasi. Mõnus!

Sellest nn "mind over matter" teemast ma seekord siiski ei kirjuta, ehkki mõtteid iseenesest oleks, kuid olen pisut teisel 'lainel' ja muid teemasid on vahele tulnud. Tundub, et kõige laiemas mõttes "vaimu kasvatamisega" seoses ideid jätkub ja tuleb suht iga päevaga juurde (viimasel ajal olen nt uurinud/lugenud aju ja mälutehnikate kohta) - see on tore! - iseasi kui tihti mul neid kirja õnnestub panna. Paari-kolme nädala tagant ehk ikka, vahel võib-olla koguni harvem, aga enamasti (ma usun), et siiski tihedamini.

1. 
Esiteks: eelmise postituse jätkuks, et vahel näib, justkui ei suuda inimesed enam keskenduda jne, siis Steven Pinker on oma viimases raamatus pealkirjaga The Sense of Style: The Thinking Person’s Guide to Writing in the 21st Century (2014) kirjutanud naljaga pooleks ja päris tabavalt ja mu meelest õigustatult, et jajaa:

Surely the craft of written expression has declined since the days before smartphones and the Web. You remember those days, don’t you? Back in the 1980s, when teenagers spoke in fluent paragraphs, bureaucrats wrote in plain English, and every academic paper was a masterpiece in the art of the essay? (Or was it the 1970s?) The problem with the Internet-is-making-us-illiterate theory, of course, is that bad prose has burdened readers in every era.
[...]
As people age, they confuse changes in themselves with changes in the world, and changes in the world with moral decline—the illusion of the good old days.

Siiski leian, et arenguruumi on vast alati ja oleneb hetkest ja eesmärkidest: meil kõigil on kusagile areneda ja midagi juurde õppida:)

2.
Suvi on tulemas ja mulle meeldib jalutamas käia ja ka täna õhtul käisin jalutamas (ühe hea sõbrannaga, kellega on alati tore ja juttu jätkub:)); vahel on tore ka üksi jalutada; - sama käib jooksmise kohta. AGA sattusin ühele sürrile videole. Elliott Hulse mainis teda ühes videos ja siis chekkasin järele ning järgnev video jäi silma:

Siit ka seekordse postituse pealkiri: addicted to screens. Ja hakkasin mõtlema, et ehkki ma naljalt "niisama" ei tee netis midagi (näiteks ei viitsi ma naljalt chattida (palju tühje pause), pigem kirjutan siis juba kirja) ja telefoni (jajah, nutikas, daa) kasutan ka üldiselt helistamiseks ja vahel sõnumite saatmiseks, siis olgu minuga kuidas on, istutakse mu meelest siiski mõttetult palju kõiksugu ekraanide taga (see käib ka minu kohta). Mõelge ja kujutage ette, alati kui te üht või teist ekraani vaatama hakkate: vaadake end kõrvalt, oma kehahoiakut, aega mil te ekraani vaatate, ja kas ja kuivõrd oluline see on? kui palju uut ja vähegi väärtuslikku informatsiooni? Ja kui tahate suhelda, siis uskuge või mitte - ja kindlasti teate seda - olulisem informatsioon suhtluses tuleneb emotsioonidest, st silmast-silma suheldes!

Muidugi see pole minu asi öelda ega arvustada mida keegi oma eluga teeb. Iroonia on muidugi veel see, et ise istun sama moodi arvuti taga kui neid sõnu siia kirjutan! Aga vahel tänavapilti vaadates jääb tõesti mulje, et tehnoloogia ei ole mitte inimeste kasutada, vaid vastupidi: tehnoloogia kasutab inimesi ja inimesed on ekraanidest justkui sõltuvuses.
Mu meelest üks parimaid asju on see kui saad nt kusagile maale minna, minu poolest telefoni välja lülitada ja paar päeva täiesti n-ö offline olla. Enamasti siiski domineerib juba alateadvusesse juurdunud tunne, et telefon peab alati sees ja laetud olema, muidu "kes teab kes mind ehk kätte tahab saada..." - saate aru: juba selles mõttes peitub teatav killustatus - mikroskoopiline, aga siiski.
Mulle endale tundub, ja see käib ka minu kohta, et kadumas on teatav 100% iseendaga (või kellegi teisega) olemise hetk - hetkes, siin-ja-praegu olemise hetk.
Muidugi ma ei kurda ega taha kurta, kaasaegsel infoühiskonnal on meile väga palju pakkuda, siiski leian, et peaksime olema pisut ettevaatlikud ja mõtlema, et kas meie kasutame tehnoloogiat ja et tehnoloogia aitab meil areneda, või vastupidi: oleme... addicted to screens.

Ahjaa, muide paar-kolm päeva olen sisuliselt esimest korda ka joogat teinud:) Mõnus!

Praegu lõpetan. Võimalik, et nüüd tuleb pisut pausi (nädal-kaks? võib-olla vähem), sest tunnen puudust pigem info ammutamisest, mitte niivõrd jagamisest.

Olge terved!