Natuke nagu ilmselt pisut tüüpiline õhtune pühapäev pealinnas. Võib-olla olen selle oma emalt saanud, aga üldiselt ma ei kannata purjus seltskondi. Alkoholi tarbimine näitab minu arvates nõrkust.
Mitte, et ma ise teab-mis karsklane oleksin! Aga üht ma iialgi ei tee: ei lälla avalikult ja avalikus kohas ma pole kunagi nii joogine olnud, et hakkaksin inimesi häirima vms (tegelikult alkohol ei ole mulle kunagi nii mõjunud, et oleksin aru kaotanud).
You get the picture.
***
Eugeenika on teema, mis on mul üldiselt ihukarvad püsti ajanud. Enamasti... ma ei teagi millest, see on vist midagi hirmu-aukartuse vahepealset ning tekib siis, kui inimene tahab teha Jumala tööd (ei, ei, ma endiselt ei usu jumalat ega muud säärast).
Aastate eest lugesin Lone Franki suurepärast raamatut "My Beautiful Genome: Exposing Our Genetic Future, One Quirk at a Time" ([2010]; tõlge ingl. k 2011). Suurepärane raamat! Lõpuosas aga rääkis sellest, mis saab siis, kui geneetiline informatsioon on samavõrd kättesaadav nagu... nagu praegu see juba tegelikult kipub olema. Kunagised juhuslikud kohtumised asenduvad järk-järgult otsingumootorist leitava välja mõõdetud kaaslasega. See on midagi, mida ma üldjuhul üldse ei poolda: mulle meeldib kui asjas on natukenegi riski, lihtsust, võib-olla "vanamoelisust", läbimõtlematust, spontaansust - inimlikkust.
Rääkimata natsisaksamaa tegudest, sest Hitleri ideed põhinesid suures osas eugeenikal.
*
See on tegelikult küllaltki hiljutine ajalugu. Charles Darwini (1809-1882) "Liikide tekkimine" ilmus 1859 - niisiis varasemast tugevam evolutsiooniteooria alus. Darwini poolnõbu Sir Francis Galton (1822-1911) aga oli ilmselt üks peamine eugeenika ning selle mõiste rajaja. Teoseks "Sünnipärane geenius" (1869), mis ilmus vaid 10 aastat pärast Darwini "Liikide tekkimist" ning mis eestikeelse vikipeedia sõnul oli "esimene sotsiaalteaduslik katse uurida geniaalsust".
Üldiselt 20. sajandi alguses tekkisid kõikvõimalikud intelligentsuse testid. Huvitav, sest ilmselt oli see mõneti "vastukäik" või pigemini teatav tasakaalustus Darwini teooriale: kui viimase põhjal selgub, et inimene on sisuliselt loom ja seega loomalik ja seega põhimõtteliselt 'rumal', siis on viimane aeg hakata inimese intelligentsust mõõtma! Intelligentsus sai ühtäkki mõõdetavaks. Samuti aitas intelligentsuse mõõtmine täita teatavat tühimikku, mis täitis religiooni järk-järgulist kadu.
Siit aga teema juurde.
Nagu ilmselt siinse blogi lugeja näeb, siis olen igasuguse mõõdetavuse vastu, liiati veel intelligentsuse mõõdetavuse vastu, sest tänaseks on ju teada, kuivõrd kitsas see on (emotsionaalne intelligentsus on ilmselt tuhat korda olulisem kui see meie IQ test). Samuti pole hetkekski kahelnud mõttes, et demokraatia on meil siiani kõige parem lahendus - ei tööta küll kuigi hästi, aga siiski ilmselt üks parimaid variante.
AGA üks-kaks lauset jäid mulle ühest hiljuti loetud raamatust silma, nimelt:
If, however, human nature and society were generally determined by irrational instincts, it was all the more important that the rational few should control the mindless many for their own good. [Shephard 2015: 127]Täpsemalt:
[T]he brain of the country is not keeping pace with the growth of weak-minded imbecility and vice. People do not seem to realise that we are rearing a race of degenerates at so rapid a rate that the future of Great Britain is imperilled. [Tweedie 1912: 854; 861]Ja siis ma hakkasin mõtlema: võib-olla ja tõesti tundub, et neil on ju õigus!? Ja mis on demokraatia? Sisuliselt teatav alati-mitte-kõige-säravam eliit valitseb massi üle, mis pole ilmselt valdavalt poliitikaasjus kuigi särav. Seda võiks võtta kui demokraatia definitsiooni.
Olgu, kriitika kriitikaks ja üldiselt ma ei kritiseeri kunagi kui pole midagi muud asemele pakkuda. Kritiseerimine kritiseerimise pärast on mu meelest mõttetu, juhul kui seal pole ivakestki, mis aitaks asja parandada. Aga nüüd esimest korda mõtlen: pagan, teatav diktatuur polekski ju üldse halb asi ja mõistliku valitseja puhul ilmselt tuhat korda mõttekam kui meie demokraatia.
Samas eks ainuvalitsejatega on nagu on ja seda on näidanud 20. sajand liigagi selgelt. Iseenesest mul poleks vastu, et 21. sajandil uuesti proovida - oleme ju nüüd siiski targemad(?)!
Ja teataval tasandil arukama inimese aretamine - seda ju ideaalis tahetakse niikuinii teha. Mulle tundub, et natuke ka õnnestub, ja kui mitte geneetiliselt, siis vähemalt vaimselt, sest nt väidetavalt on vägivalda iga aastasaja ja -tuhandega üha vähem (ja siiski nii ju on!?!).
Harva on viimasel ajal selliseid hetki tulnud, kus varasem mõttelaad nõnda selgelt muutub, sestap tahtsin seda mõttekäiku siia ka üles tähendada. Vahel on hea oma mõtteid läbi kirjutada.
Lõpetuseks väike 'disclaimer'.
Uskuge mind, ma üldjuhul armastan inimesi, igasuguseid inimesi, ja arvan suures osas, et pannes end kestahes olukorda, siis ilmselt võib suht igat tegu ja lugu mõista; ning et kuritegude põhjuseks on ilmselt ja ennekõike alati armastuse puudumine (siiski arvan, et ju on ka neid, kes puht neuroloogiliselt on natuke 'nihu sattunud'). Ei suudaks ma isegi sääske tappa. Rassist samuti pole, pigem vastupidi: tohutu lugupidamine muuhulgas mustanahaliste vastu! (see, kuidas mustanahalised omal ajal valgete lolluse vastu võitlesid - see on omaette teema)
Aga - ja samas - vastutustundetut käitumist, vägivalda, huvi puudumist ja ükskõiksust ma ei salli. Goethe ütles selle kohta midagi sarnast: kõige hullem asi maailmas on toimekas nõmedus. Toimekas nõmedus - pimesi järgimine ja uskumine, 'autoriteetide' kummardamine jne - nõmedus, mis toimib ja levib.
Inimese eksistentsi eelduseks ja aluseks peaks minu arvates olema hooliv suhtumine, omalt poolt millegagi toetamine, mis ja kui väike tahes see toetus ka ei oleks - ja ma arvan, et selleks on meil kõigil võimalus, sest... ega's ju vastupidine käitumine midagi paremat too. Ja mida raskem olukord, seda suurem võimalus on end näidata Inimesena!
See selleks.
Edaspidi siiski positiivsemad teemad!
Viited:
Ben Shephard, Headhunters: The Pioneers of Neuroscience (2015);
Mrs Alec Tweedie, Eugenics, Fortnightly Review 541 (1912).
