Leidsin selle luuletuse ühes oma virtuaalses sahtlis kolades. Ilmselt olin selle tollal "kõlbmatuks" tembeldatuna välja praakinud. Nüüd aga täitsa meeldis. Lõppu kirjutasin paar rida/sõna juurde.
Thursday, December 31, 2020
Thursday, November 12, 2020
Gustaf ja Katri (üks stseen)
Väga (või siiski mitte väga) kaudselt eelmise teemaga seoses (ei tahakski sellest rohkem jutustada)... kirjutasin mõne kuu eest oma juttu / kavandatavasse raamatusse (näis, kas ja mis sellest saab) järgneva lõigu.
Muide nime Katri muudan ma tõenäoliselt kunagi ära; ehkki minu jaoks jääb tolle tegelase nimeks justnimelt Katri (olgu öeldud, et reaalses elus ei tunne ma ühtki sellenimelist, ega ka Gustafit). Alustuseks üks õige pisut illustratiivne ja poolikuvõitu pilt, mille ma u kuu aja eest kritseldasin.
Katri ei saanudki aru, kas ta tajus seda instinktiivselt kohe või siiski päevi hiljem, kui sellele kõigele tagasi mõtles, seda üht mehe ja naise võimalikku käitumise mustrit: sel hetkel, kui midagi on tõeliselt halvasti, näeb mees ainsa lahendust ja unustust pakkuva lepitusena füüsilist kontakti, lähenemist, vargsi ja samal ajal jõuliselt lähemale hiilimist, osavat teesklust, kurba nägu, kutset, suudlust, tumma ja sõnadeta kinnitust - kinni pitseerimist, võib-olla koguni seksi ja kahetsust, aga seeläbi ka õigust vaikimisele, vaikivale kaugenemisele…
Ta kujutles uuesti meest endale lähenemas ja ennast tema eest vaistlikult taganemas. See mõttepilt ajas Katril südame pahaks. Ta ei suutnud seda uskuda. See ei olnud ju Gustaf, ega ju? Ei saanud olla - see polnud üldse Gustafi moodi, ja äkitselt mõjus see uus mõte Katrile lohutavalt. Jah, midagi pidi olema juhtunud; aga samal ajal Gustafi pilk ja sõnad ei saanud valetada, kui need andsid Katrile märku, et mees temast ja nende suhtest tõepoolest hoolib.
Järgmisel korral, kui telefon heliseb, kavatseb Katri sellele vastata.
(hetkeversioonis leheküljel 108)
Wednesday, November 11, 2020
Kurb...
...üks asi, mille üle üha rohkem imestan ja mis üksjagu kurvaks teeb ja mis on võib-olla osake suuremast tendentsist. Ehkki üldistada ei tasu mitte kunagi!
Kuidas inimesed on vähem või rohkem lähedased, inimestel on ühiseid kogemusi, ka ilusaid mälestusi, ja kui siis mingis ühes asjas vaated ei klapi, visatakse ka kõik muu minema. Hetkega. Ma ei mõista seda.
Ja leian, et kui ma kellegagi teemal x üht meelt ei ole, see ei tähenda seda, et argumenteerides ma seda n-ö teist poolt ei mõistaks. Ja alati ei peagi argumenteerima; argumenteerimise mõte on mu meelest ennekõike oma seisukohta seletada, et mõistaks, ja üldse mitte selles, et keegi nõusse jääks või et "iseendal õigus oleks". Pealegi: arvamused ja elu on alati pidevas muutumises. Ja see ongi kurb, kuidas ühe sellise hetke või muutuse najal lahterdatakse vahel kogu isiksus... kõlbmatuks?
Minuga isiklikult juhtub väga harva, aga siiski. Ma saan aru, kui ollakse üleüldiselt väga erinevat laadi inimesed, siis on loomulikult teine asi, aga... noh, mul on tuttav, vist parim tuttav, kes vist pooldab meie sellist erakonda, mida mina ei poolda - see pole mulle kunagi oluline olnud ja kui vähegi tahta, siis saan ma tema vaatest täiesti aru. Ja muus osas oleme 100% teineteist mõistvad ja toetavad. Alati. Aastaid. Aastaid. Ja kui midagi juhtub, räägime asjad sirgeks, et teineteist mõista - ja ongi jälle kenasti ja oleme mõlemad kogemuse ja teadmiste võrra targemad.
Mida tahes inimene mingil hetkel ka ei arvaks, enamasti tahetakse head - sellest ma olen aru saanud. Ja see kõik eelnevalt öeldu ongi ju see, mis on oluline, kas pole!?
Noh, ja see teebki kurvaks, et üksikud vaated mingitel hetkedel paistavad vahel kaaluma üle aastaid ja lugematuid ühiseid hetki ja nähtavasti inimese enda. Ma-sen-dav.
Või vähemalt minu jaoks masendav. Aga eks ma katsun kuidagi mõista. Mis ei tähenda, et end tühisena ei tunneks. Ju ma pole ainus. Aga milleks siis? Sest seisukoht x defineerib kogu inimese? Ei defineeri ju. Mitte kunagi või peaaegu mitte kunagi.
(võrdlusena, poolda või vähem-poolda Sa nt Trumpi või Bidenit, kui oled keegi, kes mulle isiksusena korda läheb, siis mulle meeldib Su seltskond, Su olemine, on tähtis Su elu; rõõmustan kui Sul hästi läheb ja olen olemas kui halvasti - kõlab võib-olla läägelt, aga nii ma mõtlen. noh, ja siis tuleb vastuseks... väljend, mis teeb sõnatuks ja... kurvaks.)
Pealegi eks inimene muudab pidevalt oma arvamusi ja võib alati olla ekslik. Mina olen seda üsnagi palju teinud. Hetkel tundub, et hakkan seda ka praegu tegema, läbi mõtlema oma asju... - vähimgi suhtlus on ses mõttes oluline, dialoog. Aga... millise hinnaga?
Thursday, October 15, 2020
20 000 sõna
Nii. Mitte, et ma kvantiteedist hooliks, aga omal moel näitab see mingit progressi, et asjaga tegeletakse. Niisiis täna valmis mu jutu II osa mustand ja ühtlasi sai ületatud 20000 sõna:
Teen veel mõned parandused ja siis liigun tasapisi III osa juurde, millest mul on paarsada sõna mustandit juba kirjas. Peatükkidega 1-13 läks mul umbes aasta aega; edasised peatükid 14-25 umbes viis kuud (I osa on pt 1-10 ja II osa pt 11-25). Mõlemad nn Osad on kujunenud enam-vähem ühepikkuseks, nagu seal ülal ka näha. II osa juures on vähemalt hetkel kaks sellist peatükki, millega ma eriti rahul ei ole ja mida tuleb võib-olla kunagi ümber kirjutada, ülejäänu tundub enam-vähem. Kokku peaks tulema tõenäoliselt vähemalt 4 osa, kusjuures 3. osa kujuneb neist ilmselt kõige pikemaks.
Edit: Mõned päevad hiljem, st seisuga 18. oktoober:
Järgmise osa / järgmiste peatükkidega läheb ilmselt rohkem aega, st hakkan alles eeltööd tegema, erinevaid punkte kokku panema, jne. Ehk õnnestub millalgi ka midagi kirjutama hakata. Ise mõtlen, et see oleks hästi, kui suure(ma) osa IIIndast osast õnnestuks tulevaks suveks (2021) valmis saada. Eks näha ole, kuidas kujuneb. Aga MÕNUS on kirjutada. Kui stseen on juba enam vähem silme ees, siis... - jaa, mõnus.
Ahjaa, lisaks olen viimastel kuudel paras täitesulepeade fänn:
Need on mul sisuliselt igapäevaselt kasutuses. Pean ütlema, et pärast esimest vähegi korralikku sulepead ei taha ma enam pastapliiatsit näha ka! Kusjuures esimene sulepea oli mul Lamy Logo (kõige alumine), mis on minu arvates väga hea ja alles täna sai sellega üht-teist kirja pandud. Võib-olla kirjutan neist kunagi pikemalt.
Praeguseks kõik. :)
Sunday, June 14, 2020
fragment
Tuli selline teksti, täiesti eikusagilt. Sedapuhku mu 1934. aasta Underwood Portable kirjutusmasinal.
(tegelikult oli mul neid ridu kirjutades mõttes üks tegelane selles pikemas proosajutus, mille kirjutamisega juba üle aasta vahelduva eduga ametis olen ja mille kirjutamist siin hiljuti pisut ka dokumenteerisin)
P.S. Ühtlasi on see ka fb-s "Kirjutised ja luuletused kirjutusmasinal" lehel:)
Saturday, May 9, 2020
Üks Anne Franki jutuke
Raamatust Tales From the Secret Annex
(Sunday, February 20, 1944)
Edit:
(huvitav. fotod tekstist on kadunud. kas tõesti on internetitehnoloogia juba nii kaugele jõudnud, et pildistatud tekstilõigud võetakse maha? O.o)
Tuesday, May 5, 2020
Ühe loo kirjutamise alustamisest ja jätkamisest...
*
Loo nimeks on "Deana". Alustasin sellega 2019. aastal 14ndal aprillil. Idee võrsus varem, kuid sel päeval sai esimesed sõnad kirja pandud.
Algse idee sain ühest harjutusest. Nimelt võtsin kinnisilmi ühest raamatust suvalise lause, et seejärel proovida sel teemal midagi lühidalt kirjutada. Ilmselt olin päris heale lausele sattunud, sest oma abstraktsusest hoolimata hakkas sealt kooruma üks olukord, ühe kujuteldava tegelase hingeseisund, mis kujunes stseeniks ja sealt üsna pea edasi juba pikemaks looks.
Kirjutasin sel ajal ühe peatüki umbkaudu ühe-kahe nädala jooksul. Nõnda jõudsin vahelduva eduga kuuenda peatüki lõpuni ja seitsmenda peatüki juurde, kui asi pooleli jäi. Mitmeid kordi sai proovitud seitsmendat peatükki jätkata ja parandada, kuid lõppkokkuvõttes üsna edutult. Noh, ja siis...
*
...mõtlesin, et proovin maikuus keskenduda kirjutamisele. Aprilli viimastel päevadel vaatasin kirjutatu põgusalt üle ja proovisin end muul moel lainele saada. Muu hulgas lugesin läbi Heli Künnapase raamatu "Kuidas 30 päevaga romaani kirjutada?". Iseenesest midagi uut seal ei olnud, kuid sellegi poolest mõjus see lisaks kõigele muule kuidagi hästi ja motiveerivalt ning võttis kõik olulise kenasti kokku - väga hea raamat! Niisiis.
1. mail kirjutasin sellest õnnetust 7ndast peatükist ühe lõigu uuesti ümber, õige pisut lisasin ka midagi uut. Noh, et oleks midagigi. Huvipärast lugesin sõnad kokku: sain 57 sõna - sisuliselt üks pisike lõik. Ja seda kõike oma Underwood Noiseless Portable kirjutusmasinal muide. Üleüldse selle peatüki mustandid olid mul hiljem kirjutusmasinaga arvutist kirjutatud.
2. mail tegin üle väga pika aja katset Scriveneriga kirjutada. Väga poolik, aga hakkasin vist vähehaaval sellele programmile pihta saama, igal juhul paremini kui varem. Päev läks üldiselt "luhta". Ma ei kirjutanud, küll aga vaatasin erinevaid selleteemailisi videoid ja Scriveneri õpetusi.
Öösel vahemikus u 00.00-02.20 võtsin end kätte ja toksisin selle sama 7nda peatüki sinna ümber ja tegin kirjutamise käigus mõned parandused. Kokku sain 650 sõna. Ausalt, mina isiklikult olen tegelikult alati lausa jälestanud sõnade arvule tähelepanu pööramist ja ma pole seda kunagi mõistnud! Kuidas saab kvantiteeti oluliseks pidada!? Olen siiani sel teemal üsnagi love-hate-seisukohal.
Teisalt: kui olla kirjutamistuhinas, siis sõnade arvule ei mõtle (ma tegelikult pole sellele peaaegu kunagi mõelnud), kuid avastasin, et seal Scriveneris on seda hiljem päris tore jälgida. Samal ajal: olgu kasvõi 50 või 10 sõna või 100 sõna - peaasi, et hästi!
Pole ju kasu suurest sõnadearvust kui tekst ise on keskpärane. Pigem siis juba 200 head ja tõesti tundega kirjutatud sõna kui 1000 keskpärast sõna ja üksnes kirjutamise pärast kirjutatud teksti.
3. mail - vahemikus u 15.00-17.00 - pusisin 7nda peatüki kallal edasi ja kui ma ei eksi (vaatasin oma märkmikust), kirjutasin sinna u 388 sõna juurde ja lõppkokkuvõttes - sain selle vist lõpuks ometi toimima!!
Mul oli ausalt öeldes juba kerge vastumeelsus selle peatüki osas tulnud. Nüüd aga, jah, osa jätsin välja ja osa kirjutasin juurde.
Õnneks oli mul juba varasemalt pisut ka 8nda peatüki algust kirjas, kirjutatud algselt - muide - kirjutusmasinaga. Toksisin ka selle Scrivenerisse ümber, teksti samal ajal parandades ja siit-sealt täiendades. Sain 441 sõna. Kokku... 829. Tegin hiljem veel mõlemasse peatükki parandusi ja 388 asemel tuli 440 ning 441 asemel sain 485, seega 925 sõna kokku. Noh, suures ulatuses, u 80-90% jagu, sisuliselt ümberkirjutamine. AGA klappima sain asja. Jah.
Lisaks oli ülihea meel, et olin varem selle 8nda peatüki alguse kirja pannud. Mäletan, kuidas sel hetkel lainel olin, kui see üks stseen mulle kajastus ja kui selle etteruttavalt kirja otsustasin panna. Hea on, et panin!
Korraks proovisin seda 8ndat peatükki ka tühjalt alustada - ei tulnud mitte midagi välja.
4. mai. - nii, edasine tõotas tulla keeruline. Nüüd pidi järgnema küllaltki oluline peatükk ja peale selle, et olin seda vaimusilmas ette kujutanud, polnud mul sellest midagi kirjas. Mõtlesin, et hea on kui kasvõi 50 sõna või paar lõiku kirja saan!
Kell oli kaheksa paiku õhtul (heh, päeval vaatasin taustaks ligi kuus tundi üht DoomII kaardi Okuplok Slaughter Map salvestatud striimi, mille kogupikkus on ligi 11 tundi), kui panin märksõnad kirja, et mida ja millises järjekorras selles peatükis tahan kajastada. Ja hakkasin tasapisi kirjutama...
Kahe tunniga, vahemikus u 20.00-22.00, sain kirja 1020 sõna. SEDA poleks ma elu sees oodanud. Stseen-stseeni järel hakkas jutt ja pilt silme ees jooksma. Ma pole vist elu sees kirjutamises nõnda sees olnud ja mõned stseenid mõjusid isegi kirjutades mulle... uhh! Keskelt läbi olin tulemusega päris rahul.
Hiljem, kell u 00.30-02.00 hakkasin kirjutatut üle lugema, tegin lugemise käigus parandusi, kirjutasin juurde ja... sain vist kogu 8nda peatüki sisuliselt lõpuni kirjutatud, kohe päris lõpuni!
Paar-kolm lõpetamata konarlust ja küsimärki jäi õhku rippuma ja ühe lõigu peaksin uuesti üle lugema ja mõtlema, kas oli tark tegu seda täiendada või peaks varasema juurde tagasi pöörduma või moodustama neist midagi vahepealset. Katsun selle täna uuesti üle lugeda.
Täiendustega sain 1416 sõna, sisuliselt 3,5 tunni töö. Ai, ma pole ammu nii rõõmus olnud ja pole ammu kirjutamisse nõnda sisse elanud! Ja tundub, et tuli vist välja oodatust palju paremini, peaaegu ideaalselt, kui ma ei eksi (esmamulje võib olla siinkohal petlik).
Mulle meeldib Scriveneri juures täisekraanifunktsioon, kuid alles pärast kirjutamist avastasin, et ma polnud seda kordagi kasutanud.
***
Tahtsingi neid maikuu esimesi päevi enda jaoks sel moel säilitada ja neid elamusi kirja panna. Täna on 5. mai (kirjutasin esmalt "pai", hehe) ja täna küll muud tööd vaja teha, kuid katsun endiselt ka kirjutamisega tegeleda, ideaalis iga päev, kui vähegi võimalik. Siiani on see kõik sujunud, samas: too 8. peatükk oli mul juba varem korduvalt silme-eest läbi käinud.
Igal juhul, jah, asi areneb ja eriti selle 8nda peatüki üle olen ma siiani ülirõõmus. Tundub, et hakkab juba looma!
Pealegi: milline kena üllatus, et päevas, millest ei oodanud rohkemat kui 50 sõna, kui sedagi, tuli vägagi produktiivne ja enda arvates ja praegu vähemalt praegu tundub, et ideaalilähedaselt kvaliteetne 1416 sõna! Seda poleks ma küll elu sees osanud arvata ega oodata.
Nii et: jätkan kirjutamist. Siia üks pilt (oli vist tehtud öösel vastu esmaspäeva ehk siis 3nda mai-järgse seisuga):
Ja hetkel:
Päris kenasti. Mõtelda. Kokku olen kirjutanud 7650 sõna (ilus ümmargune number), kusjuures maikuus... ligi 3000 sõna, seega peaaegu pool vaid nelja päevaga! (olgu, tõsi, omakorda u pool sellest oli juba varem valmis kirjutatud, kuid lõpuks ometi õnnestus see vist loetavaks peatükiks teha)
Palju juttu sõnade arvust, mis on minu arvates endiselt totter ja potentsiaalne tühja tähendusega nagu vorm, eriti kui pole juttu sisust, kuid sisu - minu arvates on see vägagi olemas ja kujunenud just nende kirjutatud sõnade väel ja taas saanud hoo sisse selle maikuu alguses ja eriti see siiani viimane, kaheksas peatükk.
Mis muud kui kirjutan edasi ja näis, mis sellest välja tuleb!
P.S. Kuupäevi ei tasu seal vaadata. Nimelt 3ndal kuupäeval kopeerisin ma Wordi dokumendist kogu teksti Scrivenerisse. Lisaks panin sinna ühe liigituse juurde: "Revised First Draft", mis tegelikult võiks olla minu puhul ka First Draft, kuid seal on erinevus, sest First Draft oleks tõesti väga toores tekst ja Revised First Draft see, kui tekst on niimoodi kirja pandud ja üle loetud, et kõik tundub juba algselt võrdlemisi tipp-topp ja õnnestunud.
P.P.S. See postitus siin on ennekõike minu enda jaoks kirjutatud, et KUI sellest jutust peaks asja saama ja kui maikuu peaks heaks kirjutamise-kuuks kujunema, siis oleksid mul meeles ja jäädvustatud selle esimesed päevad, elamused ja muljed, sest, oh, eriti selle 8nda peatüki kirja panemine oli mulle tõesti elamus. Elasin seda ju kirjutades nõnda ehedalt läbi... ma usun ja tahaks loota, et ehk mõjub see siis ka lugedes sarnaselt (ja mitte, et ma teisi peatükke kirjutades poleks neid läbi elanud, küll aga käib see eriti justnimelt selle 8nda peatüki kohta ja loodetavasti ka järgnevate peatükkide kohta).
***
30. mai seisuga:
Loo nimeks on "Deana". Alustasin sellega 2019. aastal 14ndal aprillil. Idee võrsus varem, kuid sel päeval sai esimesed sõnad kirja pandud.
Algse idee sain ühest harjutusest. Nimelt võtsin kinnisilmi ühest raamatust suvalise lause, et seejärel proovida sel teemal midagi lühidalt kirjutada. Ilmselt olin päris heale lausele sattunud, sest oma abstraktsusest hoolimata hakkas sealt kooruma üks olukord, ühe kujuteldava tegelase hingeseisund, mis kujunes stseeniks ja sealt üsna pea edasi juba pikemaks looks.
Kirjutasin sel ajal ühe peatüki umbkaudu ühe-kahe nädala jooksul. Nõnda jõudsin vahelduva eduga kuuenda peatüki lõpuni ja seitsmenda peatüki juurde, kui asi pooleli jäi. Mitmeid kordi sai proovitud seitsmendat peatükki jätkata ja parandada, kuid lõppkokkuvõttes üsna edutult. Noh, ja siis...
*
...mõtlesin, et proovin maikuus keskenduda kirjutamisele. Aprilli viimastel päevadel vaatasin kirjutatu põgusalt üle ja proovisin end muul moel lainele saada. Muu hulgas lugesin läbi Heli Künnapase raamatu "Kuidas 30 päevaga romaani kirjutada?". Iseenesest midagi uut seal ei olnud, kuid sellegi poolest mõjus see lisaks kõigele muule kuidagi hästi ja motiveerivalt ning võttis kõik olulise kenasti kokku - väga hea raamat! Niisiis.
1. mail kirjutasin sellest õnnetust 7ndast peatükist ühe lõigu uuesti ümber, õige pisut lisasin ka midagi uut. Noh, et oleks midagigi. Huvipärast lugesin sõnad kokku: sain 57 sõna - sisuliselt üks pisike lõik. Ja seda kõike oma Underwood Noiseless Portable kirjutusmasinal muide. Üleüldse selle peatüki mustandid olid mul hiljem kirjutusmasinaga arvutist kirjutatud.
2. mail tegin üle väga pika aja katset Scriveneriga kirjutada. Väga poolik, aga hakkasin vist vähehaaval sellele programmile pihta saama, igal juhul paremini kui varem. Päev läks üldiselt "luhta". Ma ei kirjutanud, küll aga vaatasin erinevaid selleteemailisi videoid ja Scriveneri õpetusi.
Öösel vahemikus u 00.00-02.20 võtsin end kätte ja toksisin selle sama 7nda peatüki sinna ümber ja tegin kirjutamise käigus mõned parandused. Kokku sain 650 sõna. Ausalt, mina isiklikult olen tegelikult alati lausa jälestanud sõnade arvule tähelepanu pööramist ja ma pole seda kunagi mõistnud! Kuidas saab kvantiteeti oluliseks pidada!? Olen siiani sel teemal üsnagi love-hate-seisukohal.
Teisalt: kui olla kirjutamistuhinas, siis sõnade arvule ei mõtle (ma tegelikult pole sellele peaaegu kunagi mõelnud), kuid avastasin, et seal Scriveneris on seda hiljem päris tore jälgida. Samal ajal: olgu kasvõi 50 või 10 sõna või 100 sõna - peaasi, et hästi!
Pole ju kasu suurest sõnadearvust kui tekst ise on keskpärane. Pigem siis juba 200 head ja tõesti tundega kirjutatud sõna kui 1000 keskpärast sõna ja üksnes kirjutamise pärast kirjutatud teksti.
3. mail - vahemikus u 15.00-17.00 - pusisin 7nda peatüki kallal edasi ja kui ma ei eksi (vaatasin oma märkmikust), kirjutasin sinna u 388 sõna juurde ja lõppkokkuvõttes - sain selle vist lõpuks ometi toimima!!
Mul oli ausalt öeldes juba kerge vastumeelsus selle peatüki osas tulnud. Nüüd aga, jah, osa jätsin välja ja osa kirjutasin juurde.
Õnneks oli mul juba varasemalt pisut ka 8nda peatüki algust kirjas, kirjutatud algselt - muide - kirjutusmasinaga. Toksisin ka selle Scrivenerisse ümber, teksti samal ajal parandades ja siit-sealt täiendades. Sain 441 sõna. Kokku... 829. Tegin hiljem veel mõlemasse peatükki parandusi ja 388 asemel tuli 440 ning 441 asemel sain 485, seega 925 sõna kokku. Noh, suures ulatuses, u 80-90% jagu, sisuliselt ümberkirjutamine. AGA klappima sain asja. Jah.
Lisaks oli ülihea meel, et olin varem selle 8nda peatüki alguse kirja pannud. Mäletan, kuidas sel hetkel lainel olin, kui see üks stseen mulle kajastus ja kui selle etteruttavalt kirja otsustasin panna. Hea on, et panin!
Korraks proovisin seda 8ndat peatükki ka tühjalt alustada - ei tulnud mitte midagi välja.
4. mai. - nii, edasine tõotas tulla keeruline. Nüüd pidi järgnema küllaltki oluline peatükk ja peale selle, et olin seda vaimusilmas ette kujutanud, polnud mul sellest midagi kirjas. Mõtlesin, et hea on kui kasvõi 50 sõna või paar lõiku kirja saan!
Kell oli kaheksa paiku õhtul (heh, päeval vaatasin taustaks ligi kuus tundi üht DoomII kaardi Okuplok Slaughter Map salvestatud striimi, mille kogupikkus on ligi 11 tundi), kui panin märksõnad kirja, et mida ja millises järjekorras selles peatükis tahan kajastada. Ja hakkasin tasapisi kirjutama...
Kahe tunniga, vahemikus u 20.00-22.00, sain kirja 1020 sõna. SEDA poleks ma elu sees oodanud. Stseen-stseeni järel hakkas jutt ja pilt silme ees jooksma. Ma pole vist elu sees kirjutamises nõnda sees olnud ja mõned stseenid mõjusid isegi kirjutades mulle... uhh! Keskelt läbi olin tulemusega päris rahul.
Hiljem, kell u 00.30-02.00 hakkasin kirjutatut üle lugema, tegin lugemise käigus parandusi, kirjutasin juurde ja... sain vist kogu 8nda peatüki sisuliselt lõpuni kirjutatud, kohe päris lõpuni!
Paar-kolm lõpetamata konarlust ja küsimärki jäi õhku rippuma ja ühe lõigu peaksin uuesti üle lugema ja mõtlema, kas oli tark tegu seda täiendada või peaks varasema juurde tagasi pöörduma või moodustama neist midagi vahepealset. Katsun selle täna uuesti üle lugeda.
Täiendustega sain 1416 sõna, sisuliselt 3,5 tunni töö. Ai, ma pole ammu nii rõõmus olnud ja pole ammu kirjutamisse nõnda sisse elanud! Ja tundub, et tuli vist välja oodatust palju paremini, peaaegu ideaalselt, kui ma ei eksi (esmamulje võib olla siinkohal petlik).
Mulle meeldib Scriveneri juures täisekraanifunktsioon, kuid alles pärast kirjutamist avastasin, et ma polnud seda kordagi kasutanud.
***
Tahtsingi neid maikuu esimesi päevi enda jaoks sel moel säilitada ja neid elamusi kirja panna. Täna on 5. mai (kirjutasin esmalt "pai", hehe) ja täna küll muud tööd vaja teha, kuid katsun endiselt ka kirjutamisega tegeleda, ideaalis iga päev, kui vähegi võimalik. Siiani on see kõik sujunud, samas: too 8. peatükk oli mul juba varem korduvalt silme-eest läbi käinud.
Igal juhul, jah, asi areneb ja eriti selle 8nda peatüki üle olen ma siiani ülirõõmus. Tundub, et hakkab juba looma!
Pealegi: milline kena üllatus, et päevas, millest ei oodanud rohkemat kui 50 sõna, kui sedagi, tuli vägagi produktiivne ja enda arvates ja praegu vähemalt praegu tundub, et ideaalilähedaselt kvaliteetne 1416 sõna! Seda poleks ma küll elu sees osanud arvata ega oodata.
Nii et: jätkan kirjutamist. Siia üks pilt (oli vist tehtud öösel vastu esmaspäeva ehk siis 3nda mai-järgse seisuga):
Ja hetkel:
Päris kenasti. Mõtelda. Kokku olen kirjutanud 7650 sõna (ilus ümmargune number), kusjuures maikuus... ligi 3000 sõna, seega peaaegu pool vaid nelja päevaga! (olgu, tõsi, omakorda u pool sellest oli juba varem valmis kirjutatud, kuid lõpuks ometi õnnestus see vist loetavaks peatükiks teha)
Palju juttu sõnade arvust, mis on minu arvates endiselt totter ja potentsiaalne tühja tähendusega nagu vorm, eriti kui pole juttu sisust, kuid sisu - minu arvates on see vägagi olemas ja kujunenud just nende kirjutatud sõnade väel ja taas saanud hoo sisse selle maikuu alguses ja eriti see siiani viimane, kaheksas peatükk.
Mis muud kui kirjutan edasi ja näis, mis sellest välja tuleb!
P.S. Kuupäevi ei tasu seal vaadata. Nimelt 3ndal kuupäeval kopeerisin ma Wordi dokumendist kogu teksti Scrivenerisse. Lisaks panin sinna ühe liigituse juurde: "Revised First Draft", mis tegelikult võiks olla minu puhul ka First Draft, kuid seal on erinevus, sest First Draft oleks tõesti väga toores tekst ja Revised First Draft see, kui tekst on niimoodi kirja pandud ja üle loetud, et kõik tundub juba algselt võrdlemisi tipp-topp ja õnnestunud.
P.P.S. See postitus siin on ennekõike minu enda jaoks kirjutatud, et KUI sellest jutust peaks asja saama ja kui maikuu peaks heaks kirjutamise-kuuks kujunema, siis oleksid mul meeles ja jäädvustatud selle esimesed päevad, elamused ja muljed, sest, oh, eriti selle 8nda peatüki kirja panemine oli mulle tõesti elamus. Elasin seda ju kirjutades nõnda ehedalt läbi... ma usun ja tahaks loota, et ehk mõjub see siis ka lugedes sarnaselt (ja mitte, et ma teisi peatükke kirjutades poleks neid läbi elanud, küll aga käib see eriti justnimelt selle 8nda peatüki kohta ja loodetavasti ka järgnevate peatükkide kohta).
***
30. mai seisuga:
Subscribe to:
Posts (Atom)