28. veebruar 2018
(pilt: 27. jaanuar 2018)
* stardust
Wednesday, February 28, 2018
Thursday, February 22, 2018
kirjutamispäevik
Tulin täna mõttele teha endale kirjutamispäeviku. See tähendab: päeviku, kus saan oma kirjutamise üle järge pidada ja seda jäädvustada.
Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.
Nii tuleb minu arvates kõige parem.
Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!
Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.
SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!
Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).
Niisiis. Tegevust jätkub.
Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.
Nii tuleb minu arvates kõige parem.
Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!
Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.
SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!
Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).
Niisiis. Tegevust jätkub.
Edit:
Ja järgmisel päeval tegin faili lahti ja täiendasin eessõna mõne lausega - ja seega kokkuvõttes enda arvates oluliselt paremaks. Juba mõni õnnestunud lause on minu jaoks suur asi, mis siis veel lehekülgedest rääkida! Eks kui lainele saada ja olles pisut eeltööd teinud, siis tulevad ka need leheküljed.
Saturday, February 3, 2018
üks unistus...
Üks unistus (lähi?)tulevikuks. Korralik digitaalne klaver. Praegu on mul üks üsna "antiikne" Rolandi digitaalne klaver ja ma ei kurda - igal juhul palju parem kui mitte midagi. Samas on digitaalsete klaverite kvaliteet ajas oluliselt paremaks läinud ja sellega, mille leidsin, ei anna mu praegust pilli võrreldagi.
Õigupoolest uurisin neid klavereid mitu kuud, ennekõike ja alguses interneti vahendusel, seejärel proovisin ühes poes neid ise. Ligikaudu neli tundi astusin ühe klaveri juurest teise juurde jne. Detailidesse ei hakka laskuma, aga parimaks osutus minu arvates Roland HP605 CR (CR viitab lihtsalt värvusele).
Samuti proovisin Yamaha mudeleid CLP-635 ja CLP-645, aga ka Rolandi HP603. Yamaha puhul ei istunud klaviatuurid ja ehkki Roland HP603 juures meeldis klaviatuur väga, vist isegi rohkem kui HP605 oma, siis kõigil eelnimetatutel oli heli puhul aru saada, et see tuleb kõlaritest (eriti HP603, mis kuidagi kumises vastu). HP605 heli oli aga nõnda puhas, nagu olekski tegu päris klaveriga ja see on suur-suur pluss. Tõsi, põhilised klaveri helid seal valikus - ehk oli seal midagi muudetud, aga midagi mulle seal ei istunud, AGA Upright piano (või mis see oligi) toon - lihtsalt täpselt-täpselt super.
Nii et kui keegi satub seda siin lugema, kes otsib digitaalset klaverit, siis minu isiklik maitse ja arvamus ütleb, et Roland HP605 on üks parimaid.
Väga põhjalik ülevaade ja võrdlus mõningatest Rolandi klaveritest on siin. Tasub pilk peale visata.
Klaverimäng ja eriti Beethoveni 31nda sonaadi (op 110) kolmas osa - üks neist asjadest, mis haarab niivõrd endasse, eriti sellise klaveriga:
Kes teab, ehk ühel päeval.
Õigupoolest uurisin neid klavereid mitu kuud, ennekõike ja alguses interneti vahendusel, seejärel proovisin ühes poes neid ise. Ligikaudu neli tundi astusin ühe klaveri juurest teise juurde jne. Detailidesse ei hakka laskuma, aga parimaks osutus minu arvates Roland HP605 CR (CR viitab lihtsalt värvusele).
Samuti proovisin Yamaha mudeleid CLP-635 ja CLP-645, aga ka Rolandi HP603. Yamaha puhul ei istunud klaviatuurid ja ehkki Roland HP603 juures meeldis klaviatuur väga, vist isegi rohkem kui HP605 oma, siis kõigil eelnimetatutel oli heli puhul aru saada, et see tuleb kõlaritest (eriti HP603, mis kuidagi kumises vastu). HP605 heli oli aga nõnda puhas, nagu olekski tegu päris klaveriga ja see on suur-suur pluss. Tõsi, põhilised klaveri helid seal valikus - ehk oli seal midagi muudetud, aga midagi mulle seal ei istunud, AGA Upright piano (või mis see oligi) toon - lihtsalt täpselt-täpselt super.
Nii et kui keegi satub seda siin lugema, kes otsib digitaalset klaverit, siis minu isiklik maitse ja arvamus ütleb, et Roland HP605 on üks parimaid.
Väga põhjalik ülevaade ja võrdlus mõningatest Rolandi klaveritest on siin. Tasub pilk peale visata.
Klaverimäng ja eriti Beethoveni 31nda sonaadi (op 110) kolmas osa - üks neist asjadest, mis haarab niivõrd endasse, eriti sellise klaveriga:
Kes teab, ehk ühel päeval.
Sunday, November 19, 2017
"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga".
"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga. Ja see, mida ma kirjutan, on niiske udupilv."
- sellised read leidsin Clarice Lispectori raamatust "Tähetund" (LR 2017, 11; originaal 1977).
Tegelikult oleks vist lõputult lugeda ja üha rohkem see mulle meeldib. Loen seinast-seina, viimati sai soetatud sellist kirjandust:
Vasakpoolse - üldjoontes tundus võrdlemisi huvitav-sisukas ja ehk uusi perspektiive pakkuv. Keskmine - sest see teema huvitab, st ajukirurgia ajalugu, ja u 500 lk raamat vaid 11 eurot!
Ja viimasena: 18. sajandi Prantsusmaa ja suhtumine armastusse sel ajal. Kõik-kõik mu meelest nõnda huvitav. Nii palju avastada! :)
Rääkimata muudest teemadest, mille juurde aeg-ajalt tagasi pöördun ja mis oma peaaegu et põhjatuses mind ootavad: raku- ja neurobioloogia ning astronoomia ja keemia-füüsika. Kõik on mu meelest põnev. Päriselt.
Viimasel ajal olen taas klaverit harjutanud ja u kuu aega mässan Beethoveni 17nda sonaadi kolmanda osa kallal. Noh, tasapisi areneb. Minu noodiversioonis on see 12 lk ja praegu olen u 1,5 lk juures.
Beethoveniga on see tore asi, et isegi kui mul pole lootust üht või teist pala temalt selgeks saada, siis juba esimesi noote on mõnus proovida. Ehkki: iseendalegi üllatuseks tundub see 17nda kolmas osa täiesti õpitav-mängitav ja natuke juba tuleb:)
***
Ja tihti (liigagi tihti!) tunnengi, et õnneks polegi ses mõttes palju tarvis, kui vaid vaba hetke ja tegeleda asjadega, mis huvitavad, avastada... ja avastada on lõputult.
Paar nooti, mõned teadmised, mis eelnevatele põlvkondadele on olnud kujuteldamatud (üsna mis tahes valdkonnas; ja informatsiooni leidub tänapäeval suht kõige kohta, muu hulgas on mu meeles ajalugu hästi põnev valdkond!) - ja sellistel justkui lihtsatel hetkedel mõtled, et "vau!".
Olen siin olemas ja mul on võimalus tunda huvi ja avastada. Ja teinekord neid avastusi ja muljeid kellegagi jagada. Ja vahel lihtsalt hetke nautida.
Nõnda üürike hetk, nõnda hinnaline (st hindamatu!) - IGA hetk. Muidugi minu jaoks ei midagi uut, sest üldjoontes umbes nõnda mõtlen ja tunnen juba, noh, aastaid.
Nõnda palju asju (jah, "asju", st pigem hetki), mille eest minu arvates on põhjust tänulik olla. Ausalt öeldes tunnen end tihtilugu pea-et kõige õnnelikuma inimesena maailmas. Hehe.
Nii palju on teha ja avastada ja vahel on pisut nõme, et... sel moel võiks ju suisa surematu olla (ma pole kindel, kas seda tahaksin, vist siiski mitte); teisalt: juba olemasoleva ja elatu üle mõtlen imestuse ja imetlusega, et sellest kõigest osa olen saanud. Selle eest aitäh mu vanematele ja üldse kõigile toredatele kaaslastele:)
Ja iga järgnev sekund, minut, tund, päev, iga hetk - imeline, et see on olemas. Tõepoolest.
Kui James Rhodes'i depressiooni-raskuste temaatika suures osas ja sel moel välja arvata, siis:
See muusika ja kunst ja kirjandus ja üldse kõik-kõik hea, mida inimesed on teinud - imeline. Puhas rõõm sellest osa saada!
- sellised read leidsin Clarice Lispectori raamatust "Tähetund" (LR 2017, 11; originaal 1977).
Tegelikult oleks vist lõputult lugeda ja üha rohkem see mulle meeldib. Loen seinast-seina, viimati sai soetatud sellist kirjandust:
Vasakpoolse - üldjoontes tundus võrdlemisi huvitav-sisukas ja ehk uusi perspektiive pakkuv. Keskmine - sest see teema huvitab, st ajukirurgia ajalugu, ja u 500 lk raamat vaid 11 eurot!
Ja viimasena: 18. sajandi Prantsusmaa ja suhtumine armastusse sel ajal. Kõik-kõik mu meelest nõnda huvitav. Nii palju avastada! :)
Rääkimata muudest teemadest, mille juurde aeg-ajalt tagasi pöördun ja mis oma peaaegu et põhjatuses mind ootavad: raku- ja neurobioloogia ning astronoomia ja keemia-füüsika. Kõik on mu meelest põnev. Päriselt.
Viimasel ajal olen taas klaverit harjutanud ja u kuu aega mässan Beethoveni 17nda sonaadi kolmanda osa kallal. Noh, tasapisi areneb. Minu noodiversioonis on see 12 lk ja praegu olen u 1,5 lk juures.
Beethoveniga on see tore asi, et isegi kui mul pole lootust üht või teist pala temalt selgeks saada, siis juba esimesi noote on mõnus proovida. Ehkki: iseendalegi üllatuseks tundub see 17nda kolmas osa täiesti õpitav-mängitav ja natuke juba tuleb:)
***
Ja tihti (liigagi tihti!) tunnengi, et õnneks polegi ses mõttes palju tarvis, kui vaid vaba hetke ja tegeleda asjadega, mis huvitavad, avastada... ja avastada on lõputult.
Paar nooti, mõned teadmised, mis eelnevatele põlvkondadele on olnud kujuteldamatud (üsna mis tahes valdkonnas; ja informatsiooni leidub tänapäeval suht kõige kohta, muu hulgas on mu meeles ajalugu hästi põnev valdkond!) - ja sellistel justkui lihtsatel hetkedel mõtled, et "vau!".
Olen siin olemas ja mul on võimalus tunda huvi ja avastada. Ja teinekord neid avastusi ja muljeid kellegagi jagada. Ja vahel lihtsalt hetke nautida.
Nõnda üürike hetk, nõnda hinnaline (st hindamatu!) - IGA hetk. Muidugi minu jaoks ei midagi uut, sest üldjoontes umbes nõnda mõtlen ja tunnen juba, noh, aastaid.
Nõnda palju asju (jah, "asju", st pigem hetki), mille eest minu arvates on põhjust tänulik olla. Ausalt öeldes tunnen end tihtilugu pea-et kõige õnnelikuma inimesena maailmas. Hehe.
Nii palju on teha ja avastada ja vahel on pisut nõme, et... sel moel võiks ju suisa surematu olla (ma pole kindel, kas seda tahaksin, vist siiski mitte); teisalt: juba olemasoleva ja elatu üle mõtlen imestuse ja imetlusega, et sellest kõigest osa olen saanud. Selle eest aitäh mu vanematele ja üldse kõigile toredatele kaaslastele:)
Ja iga järgnev sekund, minut, tund, päev, iga hetk - imeline, et see on olemas. Tõepoolest.
Kui James Rhodes'i depressiooni-raskuste temaatika suures osas ja sel moel välja arvata, siis:
See muusika ja kunst ja kirjandus ja üldse kõik-kõik hea, mida inimesed on teinud - imeline. Puhas rõõm sellest osa saada!
Tuesday, September 5, 2017
pisarate inimlikkus
Loen Annemarie Selinko raamatut Désirée (1955. aasta tõlge/trükk, tõlkijaks Johannes Aavik), suurepärane tõlge ja olen rõõmus, et see raamat mul sellisel kujul olemas on. Leidsin selle aastaid tagasi antikvariaadist, jäi silma pelgalt väljanägemise tõttu ja kui seda lehitsesin, meeldis mulle väga ka sõnastus. Siit-sealt read, mis lihtsalt kutsusid lugema. Nüüd hiljuti võtsin raamatu uuesti ette, sest aastate eest ma sellega kuigi kaugele ei jõudnud. Nüüd aga iga päev pisut.
Jäi silma üks lõik, mida tuli mõte väljendada sõnapaariga "pisarate inimlikkus".
(Jah, just nimelt "pisarate inimlikkus" - justkui pisarates enestes leiduks midagi inimlikku, justkui pisarad oleksid midagi elavat, midagi enamat kui 'vaid' pisarad)
Mul pole kunagi midagi pisarate vastu olnud. Need võivad olla küll meeletult kurvad, aga neis peitub tunne ja väljendus - ja juba see on iseenesest midagi head, sest küll ka neist piiskadest hakkab ühel hetkel särama vikerkaar:
Lk 68-69.
Kui ma ei eksi, oli Bernadine Eugénie Désirée Clary siis u 14 aastane. Üks väljalõige ilukirjandusest ja ajaloost.
Jäi silma üks lõik, mida tuli mõte väljendada sõnapaariga "pisarate inimlikkus".
(Jah, just nimelt "pisarate inimlikkus" - justkui pisarates enestes leiduks midagi inimlikku, justkui pisarad oleksid midagi elavat, midagi enamat kui 'vaid' pisarad)
Mul pole kunagi midagi pisarate vastu olnud. Need võivad olla küll meeletult kurvad, aga neis peitub tunne ja väljendus - ja juba see on iseenesest midagi head, sest küll ka neist piiskadest hakkab ühel hetkel särama vikerkaar:
Lk 68-69.
Kui ma ei eksi, oli Bernadine Eugénie Désirée Clary siis u 14 aastane. Üks väljalõige ilukirjandusest ja ajaloost.
Saturday, August 26, 2017
5% - Rich Piana
Hiljuti lahkus meie seast Rich Piana. Ma arvan, et paljudele on see nimi tundmatu, aga neile, kes kõiksugu fitness kanaleid jälgivad, võib see nimi nii mõndagi öelda.
Muidugi sõna "fitness" tuleks siin kontekstis vist pisut jutumärkidesse panna. Ehk osaliselt seetõttu leidub Richi suhtes väga vastakaid arvamusi: ühed peavad teda legendiks, teised aga rumalaks, kes aastakümneid endasse steroide süstib - no ja mida on siis oodata, eksole.
Kunagi aasta-paari tagant rääkis Rich midagi sellist, et: jah, paljud arvavad, et ta elab maksimaalselt kuni kusagil mid 50's eluaastateni, AGA ta jätkab oma elustiili, see on osa temast!
Kurb on minu arvates asjaolu, et just hiljuti hakkas ta rohkem oma tervisele tähelepanu pöörama (ja ma pole isegi kindel, kas ja kuivõrd tema surm ta senise kõiksugu-ainete tarbimisega seotud oli - tõenäoliselt suures osas kindlasti oli), kuid - jah, see võib küll olla iseenda elu hävitamine, aga ma arvan, et laias laastus ta ei kahetse(ks) midagi.
Elas 46. aastaseks, aga usun, et see oli tõepoolest elamine!
5%
Your World Within - üks mu lemmik nn motivatsioonikanal. Kanali autor ja looja Eddie rääkis seal kunagi ühes videos sellest 5-st protsendist, et - tõepoolest - on ju nii, et ühiskonnas on ligikaudu 5% inimesi, kes kerkivad teistest esile, kes tõesti mingil alal täiesti kartmatult ja iga hinna eest midagi teistest erinevat ja tihtilugu suurt korda saadavad.
Üks neist oli kahtlemata Rich Piana. Frank Yang võrdles teda omamoodi Eckhart Tollega, kui teatavat vastandit, mis teeb mingil tasandil sama välja: kui Tolle lähtub n-ö ego lahustumisest, kaotamisest, siis Rich - vastupidi - on "puhas ego" - aga sealjuures see ego ka kaob: ühel hetkel pole vahet, mida keegi arvab, Rich võttis oma suuna, et tema elu on tema jaoks kunstiteos, mis tahes hinnaga loodav projekt. Eks tal oli oma nägemus sellest, mis paljudega ei ühti ega peagi ju ühtima.
Jah, see pole teab-mis tervislik ja "fit" eluviis, AGA see oli läbinisti kirge täis eluviis. Ja tihtilugu nõnda läheb: need, kes tõeliselt elavad, need ka lõpetavad paraku varakult.
Teisalt - kui teatav optimaalsus leida, siis - ma usun, et sarnane elukirg ja janu võib eluiga oluliselt pikendada. Jah, tuleb olla tervislik. Aga igaühe elu on iseenda teha ja eks see ole igaühe enda valik, mida keegi oma eluga teeb. Rich oli ses osas siiski minu arvates imetlusväärne, sest temas oli seda julgust, et tõesti anda endast see 5%, mida vaid 5% inimkonnast on nõus andma! - ja ma arvan, et puht objektiivselt, eriti kui elu oli tema jaoks ennekõike nauditav, on see midagi, jah, imetlusväärset. Vähemalt minu arvates. Ehk mitte kõige tervislikum 'vaimu ületamine', aga siiski mingil olulisel tasandil vaimu ja inimese ületamine.
Pika jutu lõpuks kaks videot, mis minu arvates mu öeldut illustreerivad. Esimene neist - meenutamaks Richi:
- sellise suhtumisega peakski hommikuid alustama!
Ja teine jäi silma ühest Malan Darrase infokirjast, kus ta reedeti mu meelest kohati päris huvitavat juttu jagab.
Olgem terved! ja nagu alati - hinnakem igat pisematki hetke, mis meil on :)
Muidugi sõna "fitness" tuleks siin kontekstis vist pisut jutumärkidesse panna. Ehk osaliselt seetõttu leidub Richi suhtes väga vastakaid arvamusi: ühed peavad teda legendiks, teised aga rumalaks, kes aastakümneid endasse steroide süstib - no ja mida on siis oodata, eksole.
Kunagi aasta-paari tagant rääkis Rich midagi sellist, et: jah, paljud arvavad, et ta elab maksimaalselt kuni kusagil mid 50's eluaastateni, AGA ta jätkab oma elustiili, see on osa temast!
Kurb on minu arvates asjaolu, et just hiljuti hakkas ta rohkem oma tervisele tähelepanu pöörama (ja ma pole isegi kindel, kas ja kuivõrd tema surm ta senise kõiksugu-ainete tarbimisega seotud oli - tõenäoliselt suures osas kindlasti oli), kuid - jah, see võib küll olla iseenda elu hävitamine, aga ma arvan, et laias laastus ta ei kahetse(ks) midagi.
Elas 46. aastaseks, aga usun, et see oli tõepoolest elamine!
5%
Your World Within - üks mu lemmik nn motivatsioonikanal. Kanali autor ja looja Eddie rääkis seal kunagi ühes videos sellest 5-st protsendist, et - tõepoolest - on ju nii, et ühiskonnas on ligikaudu 5% inimesi, kes kerkivad teistest esile, kes tõesti mingil alal täiesti kartmatult ja iga hinna eest midagi teistest erinevat ja tihtilugu suurt korda saadavad.
Üks neist oli kahtlemata Rich Piana. Frank Yang võrdles teda omamoodi Eckhart Tollega, kui teatavat vastandit, mis teeb mingil tasandil sama välja: kui Tolle lähtub n-ö ego lahustumisest, kaotamisest, siis Rich - vastupidi - on "puhas ego" - aga sealjuures see ego ka kaob: ühel hetkel pole vahet, mida keegi arvab, Rich võttis oma suuna, et tema elu on tema jaoks kunstiteos, mis tahes hinnaga loodav projekt. Eks tal oli oma nägemus sellest, mis paljudega ei ühti ega peagi ju ühtima.
Jah, see pole teab-mis tervislik ja "fit" eluviis, AGA see oli läbinisti kirge täis eluviis. Ja tihtilugu nõnda läheb: need, kes tõeliselt elavad, need ka lõpetavad paraku varakult.
Teisalt - kui teatav optimaalsus leida, siis - ma usun, et sarnane elukirg ja janu võib eluiga oluliselt pikendada. Jah, tuleb olla tervislik. Aga igaühe elu on iseenda teha ja eks see ole igaühe enda valik, mida keegi oma eluga teeb. Rich oli ses osas siiski minu arvates imetlusväärne, sest temas oli seda julgust, et tõesti anda endast see 5%, mida vaid 5% inimkonnast on nõus andma! - ja ma arvan, et puht objektiivselt, eriti kui elu oli tema jaoks ennekõike nauditav, on see midagi, jah, imetlusväärset. Vähemalt minu arvates. Ehk mitte kõige tervislikum 'vaimu ületamine', aga siiski mingil olulisel tasandil vaimu ja inimese ületamine.
Pika jutu lõpuks kaks videot, mis minu arvates mu öeldut illustreerivad. Esimene neist - meenutamaks Richi:
- sellise suhtumisega peakski hommikuid alustama!
Ja teine jäi silma ühest Malan Darrase infokirjast, kus ta reedeti mu meelest kohati päris huvitavat juttu jagab.
Olgem terved! ja nagu alati - hinnakem igat pisematki hetke, mis meil on :)
Tuesday, August 22, 2017
täiuslikkus ja ebatäiuslikkus
Jäi silma Lion Feuchtwangeri raamat Goya. Kui ma ei eksi, siis trükitud on see aastal 1960. Ja ehkki otse trükist tulnud raamatutel on oma võlu, siis oma võlu on ka vanematel raamatutel, mille tekst trükituna näeb tihtilugu välja selline:
Selline mõnus "ebatäiuslikkuse täiuslikkus". Ausalt öeldes ei kannata ma liigset korralikkust, liigset steriilsust, "täiuslikkust" ja justnimelt armastan neid pisikesi ja tihtilugu harjumuspäraseid ning vaevumärgatavaid kõrvalekaldeid, taustaks olevat 'inimlikku müra', 'sahinat', kellegi 'sõrmejälgi' - ühesõnaga: märke inimtegevusest. Ma armastan seda - jällegi - sest see näitab, et tegu on inimestega, tahtega, püüdlusega, mitte aga masina või arvutitehnoloogiaga, kus pole tihtilugu enam jälgegi inimesest endast.
Ma ei taha siin kõlada liialt nostalgiliselt. Eks kõigel on oma võlu ja olulisus, oma aeg ja koht. Küll aga oleks mu meelest kurb, kui ühel hetkel poleks enam saadaval ühtki raamatut, kus tähed ei oleks sel moel trükitud - kus iga sõna on omamoodi erinev, kus iga täht võib olla pisut erinev, sarnanedes pisutki inimese käekirjale, näidata pisutki seda inimhinge kohalolu, ja seda isegi trükitud raamatu puhul. Imeline.
Selline mõnus "ebatäiuslikkuse täiuslikkus". Ausalt öeldes ei kannata ma liigset korralikkust, liigset steriilsust, "täiuslikkust" ja justnimelt armastan neid pisikesi ja tihtilugu harjumuspäraseid ning vaevumärgatavaid kõrvalekaldeid, taustaks olevat 'inimlikku müra', 'sahinat', kellegi 'sõrmejälgi' - ühesõnaga: märke inimtegevusest. Ma armastan seda - jällegi - sest see näitab, et tegu on inimestega, tahtega, püüdlusega, mitte aga masina või arvutitehnoloogiaga, kus pole tihtilugu enam jälgegi inimesest endast.
Ma ei taha siin kõlada liialt nostalgiliselt. Eks kõigel on oma võlu ja olulisus, oma aeg ja koht. Küll aga oleks mu meelest kurb, kui ühel hetkel poleks enam saadaval ühtki raamatut, kus tähed ei oleks sel moel trükitud - kus iga sõna on omamoodi erinev, kus iga täht võib olla pisut erinev, sarnanedes pisutki inimese käekirjale, näidata pisutki seda inimhinge kohalolu, ja seda isegi trükitud raamatu puhul. Imeline.
Subscribe to:
Posts (Atom)