Veel klaveritest...

Kirjutasin jupp aega tagasi sellest, kuidas käisin muusikariistade poes klavereid proovimas ja avastasin enda jaoks Roland HP-605, mis kõlas niivõrd palju paremini kui teised.

Olen seal poes veel käinud. Kordi. Ja naljakas, kuidas maitse võib muutuda. Nüüd olen tagasi - ja tundub, et veendunult ja lõplikult tagasi - Yamaha klaverite pooldaja.
Põhjus?
Nimelt avastasin korraga, et (ja see on vaid minu mulje), et üksiknoodid on justkui Rolandil paremad, aga akorde ja meloodiaid "koos" mängida (ehk siis kui normaalselt mängida), siis on justkui Yamaha parem ning Rolandil mängitud noodid justkui teineteises liialt eraldi. Varem pöörasin alateadlikult tähelepanu ainult üksikutele nootidele, et kuidas miski kõlab, või ehk on lihtsalt midagi kuulamises muutunud (saaks iseendastki hästi aru, eksole!), et korraga olen - vastupidi varasemale - täielik Yamaha pooldaja. 180 kraadi pööre.
Varem meeldis Rolandi klaviatuur rohkem, kuid Yamaha puhul avastasin, et see on kuidagi vaiksem. Pluss: Yamahal on kogemusi ka päris akustiliste klaverite tootmisel.

Ühel hetkel tahaks linna Yamaha Arius S52 klaverit - see selline väiksemamõõdulisem ja igat pidi hoopis teine asi kui mu praegune u 15+ aastat vana Roland. Lisaks ei ole mu Roland täismõõdus ning samuti pole sellel klahviraskust (klahvitunnetus muidugi on), jne.

Hiiumaale tahaks varem välja pakutud Rolandi asemel...
nii, võrdlesin neid (kui kellelgi peaks huvi olema):
Yamaha CLP-645 - see oli ka varem esialgne valik ja täitsa tipp-topp, kuid selle kõrval proovisin ka Yamaha CLP-675 klaverit, mille heli oli PALJU parem, kuid mille klahvid olid kuidagi liiga rasked ja mulle üldse ei istunud. Niisiis: paremad klahvid vs parem heli?
Leidsin kolmanda variandi, mille heli on CLP-645-st ligi poole parem (minu meelest väga sarnane tollele CLP-675-le) ning mille klahvid sobisid mulle VÄGA hästi, ja selleks on Yamaha Clavinova CSP-170:

See muidugi tulevikumuusika (üsna sõna otseses mõttes) ja hind ka võrdlemisi krõbe, aga millalgi vast ikka. Ja mis hinda puudub, siis - arvestades seda, et selline pill peaks vastu pidama ja olema kaaslaseks aastaid-aastaid, tõenäoliselt kogu eluks, siis ma arvan, et seda hinda väärt, isegi kui selleks peab kaua koguma.
Üldse mul lähiajal (st laiemas plaanis aasta-paari jooksul) muid väljaminekuid ka. Aga, jah.

Ma lihtsalt armastan muusikat väga ja tõttöelda pole mul kunagi päris korraliku instrumenti olnud. Tore on mõelda, et aasta-paari jooksul ehk on!

Nii. Midagi teab-mis asjalikku ma siin nüüd ei kirjutanudki, lihtsalt tahtsin kajastada seda totaalset maitsemuutust klaverite osas. EHK õnnestub endale aasta lõpuks see odavam Yamaha S52 endale soetada. Eks näis. Nii ehk naa panen igakuiselt kõrvale ja väljaminekuid üldiselt jätkub.

Päevik, kirjutamine - keerulisteks aegadeks

Sattusin üht oma päevikut lugema ja oli meeles, et olin sinna rohkem kirjutanud, kuid olin kirjutanud vähe, mis pole halb. Tänasega kaasa arvatud üksteist sissekannet, kusjuures algus sai tehtud 2016ndal aastal. Lugesin seda ja kirjutasin... ja mõtlesin seejärel, et võiks seda siin jagada:

16.-17. aprill 2018 (öösel)

Palju vett on merre voolanud, ja eks voolab edasi. 
Huvitav on lugeda ja meenutada varem kirjutatut - justkui teisest maailmast! 
Järeldus: kirjutamise üks häid külgi - see maailm on voolav, elus, ja kui miskit soovid, siis küll ühel hetkel seda ka saad, saabud sadamasse, isegi kui pead selleks läbima karisid ja võib-olla isegi kirjeldamatult raskeid ja rõhuvaid torme, iga päev... ühel hetkel, päeval - on päike taas väljas, rahu, rõõm... Ja tegelikult leiad neid hetki ka raskel ajal, sest alati on asju, mille eest tänulik olla! 


***
Lugu selline, et: stress on. Kohati. Mitte väga hullu, aga parajalt. Mingil jabural kombel on see isegi "hullem" (tegelikult ei ole hullem!), sest kui midagi VÄGA valesti ei ole, siis kõige totram on muretseda asjade pärast, mis tegelikult on täiesti korda aetavad, kuid iseenda rumaluse tõttu (seotud ainult minu endaga) lihtsalt - ma ei teagi - ei taha sellest rääkida, aga: jah, stressi tekitav.
Pole hullu. Varsti on taas jälle paremini ja tegelikult ega HETKELGI viga pole. Hoidkem pöialt!

P.S. Käisin täna muusikapoes seda üht klaverit klimberdamas, pisut Appassionata esimesi noote, on ikka hea klaver küll! Ühel päeval. Aga seniks: huvitavat tegevust mul leidub nii ehk naa!

30. märts 2018 (mina) & 23. veebruar 1944 (Anne Frank)

***

Hiljem... Loen Anne Franki päevikut ja see on hämmastav, kuidas ta neljateistkümne aastasena nõnda kirjutas:

Anne Franki päevik; lk 203-205; tõlge: Tänapäev: 2003.

***

Ja 2. märtsil 1944:

(lk 209)


***
Ja veel. Ühest 2009. aasta intervjuust Eva Schlossiga, kuupäevaks 12. juuni. Intervjueerija küsib Evalt (sedapuhku kõik inglise keeles):

You just celebrated your eightieth birthday, Anne will be eighty on friday, or she would have been.
How do you think she would have celebrated.

Ja Eva vastab:

Well, what she would have done, you know, people ask me whould she have become a writer or what...? Well, of course we'll never know. But I think: she was a fighter, she would have gone into politics,
she would have tried to make a mark on the world. Didn't have necessarily been through writing, but...
of course we'll never know what she would have made out of her life, but... she was... it's a pity.
But on the other hand, like you say, you know, the diary might have never been published and the great work of art of literature would have been lost. 

Viite võib leida siit - Auschwitz survivor Eva Schloss talks about her relationship with Anne Frank (Part 2).

hetk #1 (lugemisest)

Käisin täna lõunapaiku linnas. Raamatupoes, õigemini koguni kahes raamatupoes, ja tagasitulles toidupoes. Kaks asja, lisaks paljudele "asjadele", mille üle elus tänulik olla: toit ja vaimutoit (loe: raamatud). Nimekiri on muidugi pikk, mis siia veel võiks järgneda.

Tagasi tulles, bussis istudes, märkasin, kuidas üks noor tüdruk mu vastasolevas reas raamatut luges. Üha harvem nähtus, peab ütlema, aga minu arvates ilus vaatepilt, eriti võrdluses sellega, kuidas üha rohkem inimesi, ja ka noori inimesi, näiks aina telefonis istuvat.
Loomulikult pole minu asi öelda, mida keegi oma eluga teeb, kuid... jagades pisut neuroloogiast ja psühholoogiast (vihjeks: Nicholas Carri raamat "The Shallows" ehk eestikeeli "Pinnapealsed", või kuidas seda tõlgitud oligi), siis - minu arvates on muretsemiseks põhjus. Inimesed ei suuda enam keskenduda. Ja mitte ainult: mõtelgem, kuidas aeg lendab tegelikult tühja kui seda siin-seal ringi klikates mööda saata, selle asemel, et reaalselt midagi kogeda, midagi ära teha, millessegi tõeliselt süveneda. Ja raamatu lugemine, raamatusse süvenemine, on miski, mis on vaimsele tervisele kahtlemata kasulik. Üks asi on siiski pühendatud ja pidev tähelepanu, teine asi on reageerimine ja 'skrollimine'.

Nõnda oligi suisa eriline vaatepilt, kuidas too tüdruk üsna viimasel hetkel raamatu käest pani ja bussist väljus. Järgmises peatuses maha minnes märkasin, et ta oli raamatukogu sedeli maha jätnud: Nimeks oli vist Marie H. - või midagi sarnast, ja raamatuks Haldjatants.
Minul midagi üsna teistsugust ja mitte päris lastekirjandus: Aleksandr Solženitsõn "Gulagi arhipelaag", parasjagu pooleli I köite kuuenda peatüki algus (lehekülg 189). Ühel hetkel võtan vist ette Karl Popperi "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" - üldse olen viimasel ajal selliste teemade lainel - erinevad ühiskonnateooriad ja XX sajandi ajalugu. Tegelikult tahaks lõpuks ometi ka Kolme musketäri lugeda. Üldse on palju ja isegi lõputult huvitavat kirjandust. Ja siis muidugi veel ka n-ö reaalne elu (lihtsalt mingi sundus paneb viimasel ajal üha rohkem lugema ja kirjutama).
Hetkel käsil Anne Franki päevik ja lõpetuseks sellest ka üks lõik:

Reedel 23. juulil 1943
lk 121 (2003. aasta tõlge/trükk).

* * (luuletus)

28. veebruar 2018 

(pilt: 27. jaanuar 2018) 

* stardust

kirjutamispäevik

Tulin täna mõttele teha endale kirjutamispäeviku. See tähendab: päeviku, kus saan oma kirjutamise üle järge pidada ja seda jäädvustada.

Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.

Nii tuleb minu arvates kõige parem.

Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!

Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.

SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!

Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).

Niisiis. Tegevust jätkub.

Edit: 

Ja järgmisel päeval tegin faili lahti ja täiendasin eessõna mõne lausega - ja seega kokkuvõttes enda arvates oluliselt paremaks. Juba mõni õnnestunud lause on minu jaoks suur asi, mis siis veel lehekülgedest rääkida! Eks kui lainele saada ja olles pisut eeltööd teinud, siis tulevad ka need leheküljed. 

üks unistus...

Üks unistus (lähi?)tulevikuks. Korralik digitaalne klaver. Praegu on mul üks üsna "antiikne" Rolandi digitaalne klaver ja ma ei kurda - igal juhul palju parem kui mitte midagi. Samas on digitaalsete klaverite kvaliteet ajas oluliselt paremaks läinud ja sellega, mille leidsin, ei anna mu praegust pilli võrreldagi.
Õigupoolest uurisin neid klavereid mitu kuud, ennekõike ja alguses interneti vahendusel, seejärel proovisin ühes poes neid ise. Ligikaudu neli tundi astusin ühe klaveri juurest teise juurde jne. Detailidesse ei hakka laskuma, aga parimaks osutus minu arvates Roland HP605 CR (CR viitab lihtsalt värvusele).
Samuti proovisin Yamaha mudeleid CLP-635 ja CLP-645, aga ka Rolandi HP603. Yamaha puhul ei istunud klaviatuurid ja ehkki Roland HP603 juures meeldis klaviatuur väga, vist isegi rohkem kui HP605 oma, siis kõigil eelnimetatutel oli heli puhul aru saada, et see tuleb kõlaritest (eriti HP603, mis kuidagi kumises vastu). HP605 heli oli aga nõnda puhas, nagu olekski tegu päris klaveriga ja see on suur-suur pluss. Tõsi, põhilised klaveri helid seal valikus - ehk oli seal midagi muudetud, aga midagi mulle seal ei istunud, AGA Upright piano (või mis see oligi) toon - lihtsalt täpselt-täpselt super.
Nii et kui keegi satub seda siin lugema, kes otsib digitaalset klaverit, siis minu isiklik maitse ja arvamus ütleb, et Roland HP605 on üks parimaid.
Väga põhjalik ülevaade ja võrdlus mõningatest Rolandi klaveritest on siin. Tasub pilk peale visata.

Klaverimäng ja eriti Beethoveni 31nda sonaadi (op 110) kolmas osa - üks neist asjadest, mis haarab niivõrd endasse, eriti sellise klaveriga:

Kes teab, ehk ühel päeval.