taasNÄGEMINE!

Eelmise postituse jätkuks: sain täide viia selle, mida tahtsin täide viia möödunud laupäeval. Teha trenni.
Ausalt, see on ülim tunne. Üks mu "kiiks" on olnud see, et ma pole sisuliselt kunagi teinud midagi välise keskkonna mõjul ja teeksin suht kõike ka (no mingit piirangud ühiskond siiski seab, eksole) siis kui elaksin nt üksikul saarel. Sama käib trenni kohta. Mulle on enam-vähem absoluutselt mõistetamatu ja sisu poolest vastumeelne see, kui tehakse miskit millegi-kellegi jaoks ja kui seda ise ei naudita. Säärane tegevus on justkui kest ilma sisuta, aga sisu on alati olulisem kui kest.

Oluline ongi teha tundega, ja isegi kui seda teha vähem või alustada vaiksemalt: hea ja jõuline emotsioon on oluline ja kõige alus ja justnimelt see määrab selle, millised reaktsioonid toimivad ajus ja kehas tervikuna - ja justnimelt see on miski, mis loob vundamendi.


*
Mõtlesin seda sõnastada ka kui omamoodi "taassündi" või "uuestisündi" (võrreldes tundega mida eelmises postituses kirjeldasin), umbes aasta eest mõtlesin sedalaadi kogemuste sõnastamise peale ja mõtlesin välja, et taasNägemine on täpsem: keegi pole iial surnud, et võiks uuesti sündida, pigem õpitakse uuesti nägema ja uue pilguga vaatama. Uuesti nägemine on ehk isegi täpsem - uue pilguga, sest iga pilk on uus kui ise tunned ja näed vaadates, et miskit on muutunud.

Lõpetuseks: Bruce Lee on endiselt üks mu eeskujusid ja sattusin sellisele videole:

Temast kumab minu arvates igal sammul läbi see enesekindlus ja jõud mis kannab sind edasi siis kui sul on selleks enesekindluseks põhjust. Iseenese ülehindamine on alati ohtlik, AGA kui oled tõepoolest tundnud ära oma tee, käinud mööda nii kuristikke kui kive, tundnud vastandeid ja õppinud tundma erinevaid pooluseid, ja oled ühel hetkel leidnud enda jaoks õige, siis pole kahtlusel enam mõtet ega asu - sellisel juhul ei anna kahtlus kunagi midagi juurde, vaid vastupidi, võtab ära.
Nagu öeldakse: see, kes usub, et ei suuda, ja see kes usub, et suudab - mõlemal on enamasti õigus!

Ja palun siin mitte valesti mõista: see pole uhkus või upsakus, vaid enesekindlus. Enesekindlus võtab rõõmuga vastu kriitikat ja "vaenlasi", et vastupanust ja oma nõrkusest õppida. Enesekindlusel pole vaenlasi, sest enesekindlus ei karda kriitikat, vaid armastab seda. Enesekindlus armastab kõike ja kõiki, on avatud ja muutub vastavalt iseenda vajadusele, samas oma sisimas jääb samaks ning teda jääb saatma teadmistahe.

Elame vaid korra, parem siis juba uskuda. Igal sammul. Pessimistid-realistid olla üldjuhul täpsemad, optimistid kipuvad tihtilugu eksima, aga justnimelt uskumine ja optimism ning sellest tulenev jõud on see, mis paneb elu särama ja lööb sädemed lõkkele. Ja tuld on tarvis, et nii mõnigi hoone võiks puruneda ja uued hooned selle najale kasvada. See uus hoone on tempel, nii kehas kui vaimus, ja justnimelt see:

  kasvatab tiivad,
  seejärel juured
  ja tõuseb lendu

sest tõeline vabadus peab saama alguse vabast vaimust, käima läbi raskustest, AGA vundament peab olema ehitatud mitte sunnist, vaid iseenda tahtest.
Seepärast on Nietzsche enda kohta öelnud, et on "heroilise natuuri vastand": ta ei pinguta, ta ongi selline - "Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi vaeva näinud - minu elus ei saa tuvastada mitte mingeid heitluse jälgi". Selline inimene on vaba. See ei tähenda allutamist või allutatust, vaid armastust; mitte vägivalda, vaid vabadust - vabat tahet iseendas liikuda sinna, kuhu jõud ja isiklik tahe suunda näitab. Õppida, kasvada, ja seejärel - kui vähegi võimalik - jagada ja anda ära nii palju kui võimalik.

Ma arvan, et see on inimeseks olemise suurim potentsiaal ja väljakutse.


**
Ning (tehes temaatikas pisut kannapööret) keda huvitab inglise-prantsuse keele iseseisev õpe, siis vaadake SIIA. Kuulsin sellest juba aasta-paar tagasi, kuid nüüd avastasin, et veebis olemas. Väidetavalt saab sellega u 200 tunni jooksul keele enam-vähem lugemistasemel ära õppida:

[...] peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa!

Mu pr keel on nii ja naa ning kui ei praktiseeri, siis kipub üht-teist kaduma. Igaljuhul olen ka selle taas kätte võtnud ja kui päris lugemistaseme juba vabamalt kätte saab, siis on edasi juba lihtsam. Õppevariante on muidugi mitmeid (nt filmid, ehk ennekõike lugemine). Kui otsida nt youtube'ist märksõnadega "learn languages fast" saab ka kahtlemata mitmeid häid nippe. Olen neid pisut uurinud, aga pole kaugeltki spetsialist. Eks ennekõike peab olema sügav huvi ja selleks aega varuma.
Siin on päris häid mõtteid.

Praegu taaskord kõik.
Järgmise korrani!

Ülimalt inimlik neurokeemia: naudingu ja õnnetunde jälil

Üks võrdlemisi lühike videoklipp mis minu arvates seletab nii mõndagi. Teema lühidalt inglise keeli sõnastatuna: "pursuit of happiness: signal-work-reward". Aga vaadake ise:

Sarnasest asjast rääkis ka K. McGonigal raamatus "The Willpower Instinct" nt poekülastuse näitel. N-ö šoppama minemine on kõige mõnusam - see kui meil on enam-vähem idee mida me tahame; poes olles tunneme pigem kerget ängi ("kas selline toode on ikka saadaval?"), kassas olles seguneb sekka juba kerge tüütuse-tunne ("tahaks siit juba oma kaubaga välja saada")... vähemalt umbkaudu nõnda sõnastas seda Kelly McGonigal ja ehkki ma suurem asi šoppaja pole, siis raamatust neid ridu kuulates/lugedes ja selle üle järele mõeldes mõtlesin, et tõesti nii on. Nt hetk mil läksin oma kaamerat ostma. Või kui mõtlen sellele, et kui ühel päeval uue läpaka endale muretsen.
Ja siis imestan: MIS meelitab inimesi nondele hulludele päevadele minema? Sellest ei saa ma aru. Need on päevad mil ma justnimelt hoian säärastest kaubanduskeskustest eemale. Ju siis see "poes olemise äng" on kadunud ja asendunud "šoppama minemise"-faasiga. No ei tea, kuidas kellelegi, kuid minu jaoks on see paras müsteerium. Inimesed on erinevad, tõepoolest: ja eks igaühel on oma täiesti unikaalne sisemaailm.
Kuid eelpool viidatud Robert Sapolsky video on minu arvates igati huvitav ja vaatamist väärt. Ühtlasi on pannud mind mõtlema: mis moodi jõuaks inimene rohkem päeva jooksul ära teha ja kuidas end motiveerida? Eks igaüks mõtleb meist ju, et "võiks olla tublim". Muidugi stressata pole end vaja ja oleme nagu oleme - nautigem hetke, ka puhkust:)

***
Täna oli smuuti Silveri ja Marie-nimelistele tasuta ja nii sain ka mina endale ühe:

Mangosmuuti - nämma! Mu ema teeb ka Hiiumaal ikka smuutisid ja olen mõelnud, et peaks ka hakkama tegema. Lähen neile ilmselt lähiajal külla, neil pidi üks blender üle olema, ilmselt võtan Tallinnasse kaasa ja saan ka hakata neid asju proovima:)

***
Ja kolmas teema: süüdistamine ja andestamine.
Pole otseselt minu eluga seotud ja pole otseselt päevakorras (no natuke ehk on ka, ja kui, siis väga kaudselt; või... no kuidas võtta... vahel tuleb ikka ette olukordi kus tekib ka küsimus andestamisest; mul endal pole sellega kunagi probleemi olnud: ei vihka kedagi, ei meeldi kedagi kunagi süüdistada ja andestamisega pole ka vähemalt enda teada probleemi olnud)...
Igaljuhul: mõtlesin, et kas jagada -> seda <- või mitte, ei oska seda kuidagi kusagile liigitada, kuid kuulasin midagi, mis võttis mind sõnatuks. See oli ühtaegu kummaline ja rõve ja kurb ja imelik.

Reporter Bianca Giaever brings us a story of forgiveness that's nearly impossible to comprehend -- even for the man at the center of it, an octogenarian named Hector Black.

Vahepeal võttis seest kõhedaks ja kokkuvõttes võttis sõnatuks. Kuulasin saadet järjest tervikuna (u 1 tund) pleierist mp3 formaadis ja seega ei lugenud kirjeldust ja kogu teema oli ses mõttes ehedam, aga... no eks vaadake kas tahate seda kuulata. Üldiselt mulle ei meeldi sedalaadi tõsiseid asju kuulata/vaadata, aga see sattus ette, võttis üsna sõnatuks ja tegelikult leian, et meil kõigil on sedalaadi juhtumitest õppida...
andestamine on miski, mis tagab minu arvates alati südamerahu ja ehkki alati ei pruugi olla see lihtne; sealse saate konteksti otsustades ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada, kuid kui järele mõelda, siis halvale halvaga vastamine ei too ju kunagi head. Jah, enda eest peab seisma, jne; teatud asju tuleb karistada ja ennetada (kaudselt teemasse: hetkel loen Michel Foucault' raamatut Valvata ja karistada: Vangla sünd - suurepärane raamat!)... kuid ma siiski leian, et keegi, kes on vaimult suur, see oskab ka andestada.
Kas just sel moel nagu nimetatud saates? Ei oska öelda, see on mu kogemuste haardeulatusest niivõrd väljas, et ma ei oska seda kommenteerida. Samas on see lugu, mis võib kummitama jääda, nii et kui kuulate, siis omal vastutusel. Jagan seda, sest: säärase asjaga võrreldes on ju paljud jagelemised suisa mõttetud!
Õnneks pole mul seda väga ammu ette tulnud. Ju siis õigel teel, et kellegagi ei tülitse ja viha ei pea ega midagi... pole nagu põhjust ka:)

Nautigem hetke ja seda/neid, mis/kes meil on!
Järgmises postituses - ma usun - et tõsiseid teemasid ei tule ja tuleb taas midagi helget ja motiveerivat ja ehk heas mõttes mõtlema panevat...

***
tegelikult miks mitte lõpetada seda postitust mõne tsitaadiga Friedrich Nietzsche raamatust "Nõnda kõneles Zarathustra" (üks mu lemmikraamatuid! ehkki see raamat vajab lugemiseks oma aega), peatükist nimega "Kaastundlikest":

Ja kui sõber teeb sulle kurja, siis ütle nii: "Ma andestan sulle, mis tegid mulle; kuid mis tegid  e n e s e l e , kuis võiksin andestada seda!"
[...]
Sellest pääle kui inimesed on olemas, on inimene ikka olnud liiga vähe rõõmus: ainult see, mu vennad, on meie pärispatt!
Ja kui õpime enam rõõmsad olema, siis unustame kõige paremini teistele valu tegemise ja kannatuste väljamõtlemise. 

Ja see kõlab ju ka päris hästi:

Juhtigu saatus mu teele ikka teietaolisi, kes kunagi ei  k a n n a t a , kellega tohiksin jagada lootust, pidulauda ja mett! 

- Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra", lk 57-58.

Tegelikult ka, see on hää raamat. Kui ma ei eksi, siis idee: 1881-1883 ja kirjutamine 1883-1885. Oma autobiograafias "Ecce homo" (lk 58)  kirjutas Nietzsche "Zarathustra" kohta nõnda:

Kui doktor Heinrich von Stein kord tõsimeeli kurtis, et ei mõista ainsamat sõna minu Zarathustrast, ütlesin ma talle, et nii peabki see olema: läbi mõelda, täpsemalt: läbi elada kas või kuus selle lauset tähendab tõusta surelikuna kõrgemale sellest astmest, mis "moodsatele" inimestele kättesaadav. 

Kõlab ehk pisut elitaristlikult, aga seda küll, et raamat vajab aega, vastavat hetke ja kui sellesse tundega süveneda, võib mõjuda imeliselt. Ilmselt tsiteerin siin Nietzschet ka edaspidi. Minu jaoks on temas omavahel ühendatud nii poeesia kui inimese ületamine: vaimu kasvatamine kõige paremas mõttes. Lühidalt: ta on inspireeriv! Olen kindel, et meil on kõigilt midagi õppida - eriti neilt, kes meile lähedased; ja väga palju iseendalt - kui vähegi ausalt iseendasse vaadata. Needless to say: üle ei tasu muidugi mõelda ega analüüsida:)

Mõni sõna blogist ja blogi autorist

Algne tõuge 
Nii. Miks ja kellele ma seda blogi kirjutan? Sellele küsimusele polegi lihtne vastata. Ennekõike iseendale, AGA veel suurem rõõm oleks mul selle üle kui õnnestuks ka kedagi teist innustada. Innustada mida tegema või kuidas mõtlema? Innustada nägema seda, milleks me kõik võimelised oleme, innustada elama, innustada tegelema sellega, mida tõeliselt armastad...
okei, see võib kõlada läägelt nagu mõned eneseabiraamatud vms. Ma pole elus ühtegi säärast "usu endasse blablabla" asja lugenud, minus endas on olnud piisavalt motivatsiooni, olen teadnud mida tahan, selle kallal töötanud ja tegelikult seda ka saanud...
aga korraga avanes justkui uus maailm: uued sihid, uued mõtted ja korraga sain aru: inimene on tegelikult palju enamaks võimeline! Ja mitte kellegi teise või "ühiskonna" pärast, vaid iseenda jaoks.

Igal asjal oma aeg (või siiski mitte?) 
Mis puutub trenni, siis ehkki olen võrdlemisi liikuva eluviisiga olnud (tegelenud seltskonnatantsuga, aga ka tantsuklubis DanceAct tantsimas käinud, uisutanud, jne), tekkis 2011. aastal tahtmine hakata konkreetselt ka füüsilist trenni tegema. Lihtsalt enesetunde pärast. Üks mu orientiire on kõlanud järgmiselt: if it's not fun - it's not worth it! - kui millegagi tegeled, siis tegele armastusega!
2011. aastal alustasin trenniga ja pidasin u 2 nädalat vastu. Seejärel läksin Islandile vahetusüliõpilaseks ja siis olid muud teemad. 2012 õppisin-õppisin. 2013-2014 lõputööga tegelemine. Muidugi: vabandusi leiab alati, kuid tavaliselt kipub minuga nii olema: kui midagi ette võtan, siis keskendun 100% sellele ühele asjale. No oleneb muidugi, sest tavaliselt tegelen väga mitme erialaga korraga, kuid kui midagi on tõeliselt oluline, siis kipub kõik muu selle kõrval varju jääma. Sain lõputöö valmis ja möödunud suvel (2014) võtsin trenni ette, alustasin hästi tasapisi ja tegin seda mõnuga - u kuu aega jutti ja selle kohta tuli vaid 5-6 täiesti trennivaba päeva. Hiljem on küll tekkinud pause, kuid see kuu aega jättis oma jälje ja mul on tunne, et ma ei saa enam ilma trennita, ja see on tore: kasvõi u 15 minutit päevas ja kogu päevaks hoopis palju rohkem energiat ja jaksu!

Viimastel päevadel tunnen ja mõtlen, et:
1. Never go three days without exercise.
2. Workout at least three days a week.
3. Never miss a Monday workout.
4. Never give up.

Tegelikult pole seda ju palju tahetud, ometi vajab vahel omajagu tahtejõudu, aga kui seda suudad ja sellega ära harjud, siis midagi sinus on muutunud! Ja tõesti, ma armastan liikumist ja trenni, kasvõi natukenegi & keha vere- ja hapnikuvarustus paraneb, jõudu, jaksu ja võhma tuleb juurde ja kokkuvõttes - trenn mitte ei võta, vaid annab energiat!

Samas leian, et päris sundida ei ole end kunagi mõtet, sest see tekitab pigem negatiivseid kogemusi, mustreid ja mälestusi. Tee kasvõi vähe, aga tee tundega. Siin on omamoodi paradoks: teatav sundimine ja mugavustsoonist väljumine kasvatab tahtejõudu ja paneb tegutsema, samas on oluline lähtuda sisetundest ja sisemisest motivatsioonist. Ühest küljest pole iialgi seda "õiget aega", selle aja peab endale ise tekitama, teisest küljest vahel on jällegi tõesti nii, et: iga asi omal ajal. Oluline on säilitada teatavat loomulikkust.
Alustasin seda blogi jaanuarikuus, praegu on juba aprill. Jaanuaris oli see jutt "väga tugevast" inimtüübist kui mõte, kuid nt 13ndal aprillil toimus mingil teab-mis põhjusel mingi muutus, justkui iseenesest, ja sellest ajast peale olen täiesti sundimatult regulaarselt trenni teinud, päris palju lugenud, jne - tegutsenud täpselt nii nagu olen tahtnud tegutseda. Eks näis kuidas sellega on, aga endale tundub, et sain end n-ö joonele. Ja see lihtsalt juhtus. Lõpuks ometi. See blogi on üks hea motivatsioon ka iseenda jaoks siia oma pajatustest kirjutada ja ühtlasi harjutada kirjutamist.
Kusjuures: neuroloogilisest vaatepunktist lähtudes arendab kirjutamine ja kirja teel sündmuste kirjeldamine ajupoolkerade koostööd ja empaatiavõimet. Selle kohta kirjutab Daniel J. Siegel oma raamatus "Mindsight" (2010) kuidas üks 80ndates aastates mees, kes polnud kunagi päriselt empaatiat tundnud (sisuliselt lapsepõlvetrauma tõttu), õppis muuhulgas justnimelt kirjaliku väljenduse teel tundma. Minul muidugi sellega probleemi ei ole ja vahel tunnen vist liigagi palju empaatiat, aga igal juhul on ju hea end ka kirjalikult väljendada, kasuks see kahtlemata tuleb.

Mõelgem, milline kunst on kirja või suulisel teel suhtlemine: võtame vastu kellegi sõnad/kirjeldused, see läheb vasakusse ajupoolkerasse kus on n-ö keelekeskus, seejärel liigub info paremasse ajupoolkerasse kus see n-ö tõlgitakse terviklikuks kogemuseks, ja seejärel uuesti vasakusse, kus kogemus tõlgitakse omakorda sõnadeks. Muidugi töötavad ajupoolkerad koos ja on pidevas ühenduses ja pilt pole sugugi päris nii mustvalge, aga midagi sinnapoole.

Tegelikult on empaatiavõime täiesti omaette huvitav valdkond: Kas teadsite, et kui teil on käsi tuimestatud ja kui näete, et keegi torgib nt nõelaga oma kätt, siis tunnete valu nagu see oleks teie enda käsi? Ainus, mis meid sedalaadi kogemustest eraldab on me närvid, mis liiguvad keha ja aju vahel ning annavad teada, et "pole põhjust valu tunda, sind ju ei torgita", kuid kui see ühendus on katkenud, siis... voila (sellest räägib lähemalt nt neuroloog V. S. Ramachandran). Ja ometi mingit valu me tunneme, isegi kui meiega on kõik korras ja kui näeme kedagi kannatamas.
Minu teada sarnasel põhimõttel toimib ka asjaolu, et nt sotsiaalne hüljatus teeb pisut ka puht füüsiliselt haiget ning valuvaigistid pidavat aitama ka vaimses mõttes südamevalu vastu. Aga see selleks.

Intellektuaalselt 
Siit aga järgmise teema juurde. Hariduselt olen õppinud humanitaariat, kuid hiljuti avastasin ja olen üsna kindel, et tahan teha elus ühe kannapöörde ning minna õppima (neuro)bioloogiat - st loodusteadusi - täpsem oleks ehk öelda, et neurokeemiat. Nimelt olen aru saanud, et väga põnevad asjad asuvad ajus ja...
usun, et kui miski tõeliselt huvitab, siis tuleb sellega ka tegeleda! Aasta-paari eest mõtlesin kultuuride uuringute eriala doktorantuuri, kuid korraga tundub neurobioloogia hulga mõttekam. Mulle tunduvad ka igasugused kultuuri- ja filosoofia teemad tihtilugu väga põnevad, kuid mingil hetkel jäi see pisut liiga ähmaseks ja abstraktseks ja tekkis olukord, et kui tahad asjasse rohkem süveneda ja süüvida, siis öeldakse: see ei ole enam see eriala, vaid pigem psühhiaatria, psühholoogia, bioloogia, vms. Võimalik. Ja siis tekkiski mõte: miks mitte seda siis õppima minna!
Ehkki kõige huvitavamad asjad peituvad tihtilugu mu meelest seal ristumispunktis: täppisteaduste ja filosoofia vahepeal.

Ilmselt on kõnekas, et siiani mu lemmikraamatu "Master and His Emissary: The Divided Brain and the Making of the Western World" (esmatrükk 2009) autoriks on Iain McGilchrist, kes on psühhiaater, kuid kes on õppinud ka filosoofiat ning humanitaarteadusi laiemalt.

Tsiteerides inglise keelde valatult A. Einsteini: "Science without religion is lame, religion without science is blind" - religioon religiooniks, aga mulle tundub, et sarnane võrdlus käib ka humanitaaria ja täppisteaduste kohta: Täppis- ja loodusteadused ilma humanitaaria ja/või filosoofiata on kuidagi... tühjad, jõuetud, sisutühjad; humanitaaria ja filosoofia ilma täppis- ja loodusteadusteta on pime!
Olulised on seosed. Ka isiklikud seosed. Seoste võrgustik.

Muidugi, jällegi pole asi nii mustvalge ja lihtne ning liigagi tihti on need erinevad valdkonnad omavahel läbi põimunud, kuid seda tundub küll: täppis- ja loodusteadlased on liigagi tihti vägagi kursis humanitaaria ja ajalooga, humanitaarid aga (vähemalt nii mulle näib) võrdlemisi harva kursis täppis- ja loodusteadustega. Võtkem näiteks Ivai Piiri "Füüsika ajalugu: õpik kõrgkoolidele" (2013) või kasvõi Ain Heinaru "Geneetika: õpik kõrgkoolile" (2013) - esimene räägib põhjalikult füüsika ajaloost mis ulatub sisuliselt peaaegu et "aegade hämarusse", samuti ka nõnda kaasaegse valdkonna nagu geneetika põhjaliku tundma õppimise juurde kuuluvad teadmised nt keskajast ja sellest, millest kaasaegne geneetika on võrsunud.
Tekib küsimus: Kumb on lihtsam, kas täppis- ja loodusteadused või humanitaaria? Mulle tundub, et nii ja naa. See on jälle omaette teema.

Pika jutu lõpuks ja kokkuvõtteks 
Niisiis. Vaimu kasvatamine? Vaimu kasvatamine kõige laiemas mõttes on minu jaoks nii füüsiline kui vaimne protsess. Teate küll: terves kehas terve vaim, kusjuures vaimne pool on mu meelest siiski olulisem: meil võib olla keha, kuid kui vaimu pole, siis pole ju selle kehaga suurt midagi peale hakata, samal ajal kui meil on vaim, aga keha pole, siis see vaim võib olla hiiglaslik (vt nt Stephen Hawkig)!

Ideaalis tahan ma neid pooluseid omavahel ühendada. Propageerida ja vaimustuda füüsilisest trennist ja heast enesetundest, mida see annab; teisalt jagada mõtteid ja vaimustust selle kohta, mida annab me elule nt filosoofia, aga ka loodus- ja täppisteadused: need kõik ju avardavad me teadmisi ja elu!
Ja veel: mõningates teemades olen pehmelt öeldes skeptik (nagu vaimud, hinged, jne), kuid mitte päris 100% skeptik; samas elan ise ja lasen ka teistel elada ning lähtun sellest, et minu arvamus on vaid minu arvamus; siiski on küllaga teemasid kus - andke andeks - väga paljud arvamused ja asjad on lihtsalt valed ning leian, et - olgem ausad! - üks n-ö vaimu kasvatamise alustalasid on: ole iseenda vastu aus! - kui sa midagi ei taha kuulda vms, siis võib sul olla probleem.
Eks ole mul ju õigus kui ütlen, et tõeliselt julge ja enesekindel inimene on avatud kõige suhtes!

Siia üks mõttetera, mis on mind alati saatnud:
Don't be afraid to express your opinions, but don't be surprised when they are challenged.
- kui midagi tundub tõene ja seda võiks pidada elu ja eluhoiaku nurgakiviks, siis tutvu ka selle ülima kriitikaga, vastasel juhul on oht, et võid end totaalselt ära kaotada ilma, et sellest ise aru saaksid. Küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kus sa parasjagu asud, vaid su enda avatuses ja hoiakus: ole avatud! :)

Mulle tundub, et selliseid tõeliselt avatud inimesi pole just palju. Nagu filosoof Friedrich Nietzsche (1844-1900) minu arvates tabavalt kirjutas:

"Tõesti, mu sõbrad, ma käin inimeste keskel nagu inimese katkete keskel ja kehaosade keskel!
See on mu silmale kõige hirmsam - näha inimest tükkideks kistuna ja laiali pillatuna nagu tapa- ja taplusväljal.
Ja kui mu pilk põgeneb olevikust minevikku ikka sama leiab ta sääl: katkeid ja kehaosi ja julmi juhuseid - kuid ei ainustki inimest!
[...]
Ja selles on kõik mu loomise luule ja püha püüe, et korjata kokku ja ühendada ühte kõik, mis on katkelist, mõistatuslikku ja jubedalt juhuslikku." 

- Friedrich Nietzsche, "Nõnda kõneles Zarathustra"; e.k 1993; lk 92.

Eks ka Nietzschel olid omad kiiksud, kuid mulle meeldib ta ausus iseenda vastu - ja sellest ju kõik algabki. Nn vaimu kasvatamine algab minu arvates aususest iseenda vastu. Inimesi, sihte, huvialasid, elukäike ja juhuseid on mitmeid - suhestu nende kõikidega, mõista ja teisi arvustamata ja teistele peale surumata leia see, mis justnimelt Sind kõige enam vaimustab! Mu meelest nõnda elementaarne, aga vahel tundub, et võrdlemisi harv nähtus. Muidugi kuidas kellelegi.
Vähemalt minu jaoks peamine on aga see: ma ei taha siin blogis mitte niivõrd kirjutada millegi eitamisest, vaid pigem millegi jaatamisest - meid ümbritseva niivõrd rikkaliku maailma ja elu jaatamisest ning kogu selle avastamisest ja avardamisest:)


Päris pikk tekst tuli. Eile oskasin oma jala ära lüüa ja põlv pisut valutab, AGA täna on esmaspäev ja oma trenni kavatsen ma ära teha (põlve jätan muidugi rahule):)
Kirjutan seda blogi iseendale, aga veelgi rohkem loodan ja oleks hea meel kui õnnestuks innustada ka teisi inimesi, natukenegi, ja alati võib mulle vastu vaielda ja ma ei ütle, et kõik mis ma siin kirjutan on 100% tõde vms; ja mis peamine: ma endiselt ja siiralt usun, et andmis- ja jagamisrõõm on parem kui saamisrõõm (eriti poksis, eksole, nagu mu kallis sõbranna S. tavatseb öelda:)).

P.S. Ma pole kindel kui tihti seda blogi täiendama hakkan, aga annan teada kui paus peaks tekkima. Võib juhtuda, et vahel on koguni mõni kuu pausi, aga võib juhtuda, et ju kirjutan ikka tihedamini. Eks see oleneb pisut ka sellest, et kas ja kes seda veel loeb (ma pole seda eriti välja reklaaminud)... siis ju ikka lõbusam kirjutada kui mu vaimustus peaks kellelegi üle kanduma ja kui on mõttekaaslasi:)

Nüüd aga mõtte- ja vaimumaailmast liigutamise ja trennimaailma. Järgmise korrani!

*
Mõtlesin, et jätan siia igaksjuhuks/naljaviluks ka oma meiliaadressi ja võib kirjutada siia (kes teab, kui keegi ei taha kommentaari kirjutada aga tunneb, et tahaks midagi öelda/küsida vms:)).
Järgmises paaris postituses plaanin rääkida nt a) trenniga alustamisest ja b) erinevusest teatava ürgse kire (desire) ja selle vahel, mida inglise keeles võiks nimetada sõnaga fulfillment - esimene on pigem instinktidel põhinev, teine aga õppimise käigus arendatav (ja nagu ikka: alati pole kõik sugugi nii mustvalge, jne).
Kes tahab aga kohe pisut liigutada, siis üks päris hea "petlikult lihtne" Mike Chang's 10 Minute Workout Challenge:)