kõik kordub, variatsioonidena

 

Jeanette Wintersoni "Kirg" (muljeid ja tutvustus)

 Jeanette Winterson "Kirg";

Varrak (1998); 144 lk (Punase raamatu sarjas 176 lk)

Juhuu, ma pean ütlema, et see oli nüüd üks mu parimaid lugemiselamusi üldse!

Seda raamatut on siin muidugi ka tutvustatud, aga, jah, lihtsalt suurepärane. Stiil, kus - nagu Wintersoni loomingu kohta on öeldud - proosa sulandub kokku poeesiaga. Järelsõnast loen Kätlin Kaldmaa (tõlkija, ja milline suurepärane tõlge see on!) Wintersoni kohta:

Ta peab ennast ise "kõige paremaks inglise keeles kirjutajaks nüüdisajal" ega pelga seda avalikel esinemistel valju häälega välja öelda.

Üldjuhul mulle sedalaadi hooplemised väga ei istu. Meenub stseen Witold Gombrowiczi "Päevaraamatust", kus too läks kellegi ennast täis luuletaja juurde ja üles: "Te olete puupea!" ja kui küsiti, miks too seda ütles ja kas on temalt midagi lugenud, et nii arvab, siis Witold vastas midagi selles stiilis, et "Selleks, et ta endast liiga hästi ei arvaks". Midagi sellist. Nojah. Samas: põhjendatud enesekindlus on ju alati tore.

Ja tõesti, jaa!

Umbes samal ajal lugesin läbi ka "Kivist jumalad" - see oli nii ja naa; edasi ootavad mind "Taak" ja "Sel pikal ajal" ning lehitsedes tundub eriti hea "Tuletornipidamine" ja... aga see selleks. Niisiis, kirg. "Kirg".

Jaa, see tema "Kirg" oli minu silmis lihtsalt imeline raamat. Nautisin seda otsast lõpuni ja lugesin seda raamatut teadlikult lühikeste, kuid mõnusate sõõmudega. Ja üksnes parimatel hetkedel, mil tekk oli soojalt ümber ja voodi mu külje all pehme; või kui hommikukohv oli äsja valmis saanud ja ootas eesoleva vaba päeva esimesi lonkse - siis haarasin raamatu järele, Kire järele. Patt oleks olnud toimida teisiti.

Vahel jätsin üsna suvalisest kohast pooleli, et "Kirge" kauemaks jätkuks, ja päev-paar või mõni tund hiljem jätkasin. Üheks selliseks lõiguks oli näiteks see, kui uuesti raamatu kätte võtsin ja edasi lugesin ja jõudsin taaaas-kord mõelda, kui hää see ikka on; niisiis stiilinäide:

... Järgnevad päevad veetsime oma kehasid pilgeni naudinguga täites. Igal hommikul asusime varakult teele ja lustisime kirikutes. Teiste sõnadega - Villanelle peesitas korrakski Jumala peale mõtlemata Jumala näo ja pühalugude paistel ning mina istusin trips-traps-trulli mängides trepi peal.

Me libistasime kätega üle iga sooja pinna ning neelasime endasse päikesesooja rauast ja puust ja miljonite kasside kuumalt karvkattelt.

(lk 122)

Iseäranis meeldis teine peatükk pealkirjaga "Padaemand". Mis algab nii:

On üks linn, mis on ümbritsetud veega, veest alleedega, mis käivad tänavate ja teede ja mudaga ummistatud tagateede eest, millest ainult rotid üle saavad. Kes eksib teelt, ja seda pole üldse raske teha, leiab end vastakuti sadade silmadega, mis valvavad jäänuste ja kontide räpast paleed. Kes leiab oma tee, ja seda pole üldse raske teha, võib ukseaugus vana naist kohata. Ta võib sulle saatust ennustada, näo järgi.

See on labürintide linn. Sa võid iga päev ühest ja samast kohast ühte ja samasse kohta minna ning alati erinevat teed pidi. Ja kui sa peaksidki kord sama teed minema, on see kogemata.

(lk 47)

Lisaks sellele, et poeesia sulandub kenasti proosasse, tundub mulle, et ka teatav üleloomulikkus sulandub siin reaalsusesse, aga need näited jätaksin ma lugeja enda avastada. Kuigi: ma ei ütleks siiski, et see üleloomulikkus siin otseselt "ulme" oleks, vaid pigem - kui keegi paistab mingi nurga alt surnuna, mitte-päris-elavana, siis Winterson ei tee sellest tegelasest aju-ja-verenäljas-zombit, vaid justnimelt kellegi, kelle süda on ehk ära varastatud või kusagile maha jäänud ja on nüüd sunnitud ootama, et keegi selle südame sealt talle tagasi tooks. Näiteks.

Sisu poole pealt võib raamatu kohta leida järgneva kirjelduse:

Napoleoni sõdade tormilisel ajajärgul põimuvad kahe tähelepanuväärse inimese elud. Henri on lihtne Prantsuse sõdur, kes võitleb Napoleoni armees kuulsusrikastest triumfidest kuni hävinguni Venemaal. Villanelle on punapäine Veneetsia laevniku tütar, kelle mees on maha mänginud tema südame. Paar kohtub Veneetsia karnevalide, õnnemängu ja pimeduse maailmas oma ühise saatusega.

Nonäete, tuligi mängu see süda, nii et ehk polnud mu eelnev jutt südame-teemal väga "spoilimine".

Lugesin seda raamatut täiesti n-ö nullist ja et too Henri oli mõnda aega Napoleoni kokk ja et eesti keeles ei võinud tekstist kuidagi sugu tuletada, siis arvasin alguses, et ilmselt on see teenindaja, kelle pilgu läbi raamat algab, naissoost. Seda enam, et Napoleon tollele teenindajale väga meeldis (nagu üks mees võiks meeldida ühele naisele); aga - noh, minu stereotüüpne mõtlemine, eksole, või ehk lihtsalt see, et kui pole sugu mainitud, siis ei pruugigi ju aru saada. Siis aga sain aru, et ikkagi meesoost, lugesin edasi ja...

lõpuks märkasin, et see stiil siin raamatus oli ise minu silmis mõneti ühtlaselt "naiselik", aga seda kõige paremas mõttes. Tunded, mõtisklused ja märkamised, ja oma ühtluses viisil, mis mõjus mõneti müstiliselt ja hüpnotiseerivalt, kaasahaaravalt, oma maailma kiskuvalt.

Kui mõne autori või teose puhul on dialooge lugedes väga kenasti aru saada, kes võiks olla kõneleja (nt George R.R. Martin tuleb esimesena pähe), siis siin raamatus kippusid need kõnelejad ja vaatepunktid kohati üksteisesse ära sulanduma, ja - nagu öeldud - siin teoses ja Wintersoni puhul see mulle pigem meeldis.

Lõpuks oligi tegu mõnevõrra reaalsuse piirimail kulgeva looga, mille igat lehekülge võisin tõepoolest nautida.

Vot nii. Hea!

Ma pole kindel, kas just kõik edaspidised lugemisele minevad Wintersoni raamatud mulle päris sel määral meeldivad, naudin ma neid ilmselt küll, kuid kui kõik Wintersoni sulest ilmunu kord loetud saab - no siis ma küll ei tea, mida oma eluraasukesega enam pihta hakata. Aga, noh, see oli nüüd poolnali. Imeline autor mu meelest!

Ahjaa, lisaks vaatasin hiljem, et ta oli "Kire" kirjutanud u 28 aastaselt. Uskumatu. Ai, ja et raamat mulle niivõrd meeldis, siis ma polegi vist ühegi raamatututvuse kirjutamist nõnda nautinud nagu selle kirjutamist praegu. Sõna sõnahaaval. Mõnuga.

Kirg on ilmselgelt nakkav.

(kopeerisin selle teksti fb-st Lugemise väljakutse grupist; jäädvustusena ka siia blogisse, minu enda kirjutatud, mõistagi)

jänesekõrvade hallid tipud

Ma riputasin su toa valgeid siidkardinaid täis. Julgesin seda teha, sest siis polnud see veel sinu tuba ja mul polnud midagi kaotada. Ma teadsin, et kui sa tuppa astud ja kui sa peaksid siidkardinate vahele ära eksima, siis leian su alati üles. Kummardun, näen su jalgu ja leian su üles.

„Nii hele!“ olid sa üllatunud. „Ja sile,“ kui sõrmedega üle kardina tõmbasid. Sa lükkasid aeglaselt esimese kardina eest. Seejärel järgmise. „Kui kaugele see läheb?“ küsisid sa mu käest.

Ma teadsin, aga ma ei tahtnud vastata. Teadsin vaid, et ma ei tohi sind päriselt silmist lasta.

 

*

Järgmisel hetkel olin kummargil maas ja püüdsin näha su jalgu või aimata su liikumist. Aga ma ei leidnud sind kusagilt. Jooksin edasi ja hakkasin enda eest kardinaid ära rebima. Üks kardin teise järel ja iga kardina järel ootas mind tühjus ja tühjuse järel uus kardin. Sind ei olnud. Sind ei olnud kusagil.

 

Võid aimata mu üllatust, kui lükkasin eest ära uue kardina ja kui mu teele sattus küülik. Küsisin tema käest, et kas ta on sind näinud. Ainus, mida ta öelda oskas, oli: „Jänesekõrvade hallid tipud.“ Ma ei mõistnud teda ja kui nägin, et saan oma küsimuse peale ikka ja jälle sama vastuse, otsustasin sind edasi otsida. Sumasin läbi kardinatest valge udu. 

*

Just siis, kui olin lootust kaotamas, vaatasin ma üles – sinna suunas, kuhu olid suunatud need samad jänesekõrvade hallid tipud, ja nägin sind enda suunas alla vaatamas ja naeru kihistamas.

„Anna andeks, kallis,“ ütlesid sa. „Ma ei mõelnud seda paha pärast. Anna mulle tõesti andeks. Ja ma ei tahtnud end peita. Aga su üllatus tõi mind tagasi lapsepõlve, tegi mu sammud nõnda kergeks, et ma ei raatsinud sealt kuidagi alla tulla. Näed, nüüd olen ma jälle su kõrval tagasi. Ma lihtsalt ei suutnud ära imestada su pühendumust, kui sa mind leidmata ikka otsisid ja otsisid. Mitu aastat otsisid. Ja lõpuks said vist aru, mida jänes sulle öelda tahtis.“

 

Ma ei suutnud seda uskuda, kui sa mu ees seisid ja seda kõike mulle rääkisid, aga tundsin korraga, et mulle oli kasvanud pikk habe. Habeme otsad tõid mulle kusagilt kaugusest meelde jänesekõrvade hallid tipud – sedapuhku suunatud allapoole – ja mul oli hea meel, et seisid uuesti mu ees ja et meil on veel aega. „Aitäh,“ ütlesin sulle, millele sa vastasid samaga: „Aitäh.“ 

(21.02.2021)

Kahe maailma vahel

„Mida sa teed?“

„Ma kontrollin keeret,“ ütles tüdruk. „Üle ühe meetri on see ju kindlasti.“ Tüdruk vaatas poisile otsa. „Seelikukeeret,“ täpsustas ta naeratades. „Näed.“

Poisiohtu noormees jälgis, kuidas Anni temast pisut eemal ümber iseenda ringe teha keerutas. Tuul noore neiu seelikusahinast sasis vaevumärgatavalt Markuse tumedaid juukseid.

  

Tüdruku pilk oli tõsine ja keskendunud. Ta kontrollis oma seeliku keerlemist. See kõik oli talle sel hetkel väga tähtis.

Anni võis olla heal juhul kahekümne ringis, kuid praegu tundis ta end nooremana. Palju nooremana.

Ta jälgis, et see tumesinine seelik võtaks tema ümber täpselt sujuva ringi ja et seeliku kaar liiguks õhus just parajal määral pisut üles ja seejärel pisut alla. Nagu muusika. Kuid muusikat ei olnud: oli üksnes vaikne sahin ja Markuse ainitine pilk, kui ta tüdrukut vaatas.

Markus oleks tahtnud Anniga liituda, kutsuda ta tantsule – sest mida muud see vaatepilt oligi kui üks tants – kuid ta kartis tüdruku tegevust katkestada. Markuse jaoks oli see seni üks hapramaid hetki tema elus ja ta ei tahtnud seda rikkuda. Tema ees avanes pilt ideaalsest, peaaegu kosmilisest liikumisest, mis sarnanes planeetide liikumisele – pöörlemisele ja tiirlemisele üheaegselt; ja kangas oli rõngaks Saturnile.

Anni võttis hoo maha. „Teeme nii, et mina olen Saturn ja sina oled Jupiter,“ ütles ta ja nägi sel hetkel poisi silmis pilku, mida ta ei osanud seletada.

(09.02.2021)

Sõnadest...

 Olen viimasel ajal üksjagu kirjutanud. Paar näidet eilsest ja tänasest: 

#1: 

ja #2 kui omamoodi midagi, mis võiks eelmisele järgneda: 

Olge tublid! :) 

Kuutüdruk (Sinule)

Olen vahepeal "natuke" kirjutanud (viimasel ajal peaaegu iga päev). Näiteks pühapäevast selline lühike asi: 

[siin oli üks luuletus, Sulle, aga otsustasin selle maha võtta.]

** 

P.S. Ma usun, et Sa seda ei loe, aga kui loed, siis: tihti kannan Su pluusi, vahel Su mütsi, Su veekeetja on kenasti kasutuses (aitäh!), ja kõiksugu vandenõuteooriad (kui mitte päris kõik, siis vähemalt suur-suur osa neist) on jaburad asjad!! 

luuletus

Veel üks luuletus. (sahtlisse olen neid muidugi juba üsna mitu-mitu kirjutanud; st sel aastal ja aastate peale kokku.) 

Ma üldiselt arvan, et luuletusi ei pea(ks) seletama, aga lühidalt tagamaast ja ideest: 

Selline veidi kaootiline. Ja asja mõte, et (üle)mõtlemise vahepeal või tulemusena on kusagil see sõnadeta reaalsus, see "olevikku haarav tunne", mis on kõige olulisem. 

Ja et vahepeal on sellised absurdsed 'asjad' nagu "koos korduvad korraga" - nagu wtf, eksole. 

Midagi sellist.